Revolutsiooni lapsed. Peter Robinson
on läinud. Vaat tema oli küll üks tülinorija. Lisaks oli ta Kayleigh’ parim sõbranna. Väga tõenäoliselt ässitas just tema Kayleigh’ Gavinit ründama, kasvõi näiteks selleks, et teda alandada, ja ta astus sõbratari kaitseks välja, kui asi liiga tõsiseks läks.”
„Temagi valetas?”
„Kooli juhtkond seda küll ei arvanud.”
„Aga teie arvate?”
Lomax silmitses oma segamini töölauda, nagu tõstaks mõttes seal vedelevaid asju ümber. „Jah,” lausus ta viimaks. See kõlas pigem sügava ohkena. „Tüdruk väitis, et Gavin libistas oma kabinetis „kogemata” käega üle tema rinna, kui nad seal üht tema esseed arutasid.”
„Ja jällegi oli vaid tüdruku sõna Gavini sõna vastu?”
„Tema ja Kayleigh’. Nii et kaks ühe vastu. Gavinil polnud vähimatki võimalust.”
„Kas ühel või teisel tüdrukul võis olla motiiv Gavin Millerit kiusata?”
Lomax kõhkles, enne kui vastas, ning Anniel tekkis tunne, et mees püüab kiiresti otsustada, mida ja kui palju paljastada, ja kavatseb üht-teist ilmselt enda teada jätta. Ta pani selle endale kõrva taha. Anniel oli sellega hulk kogemusi, et oma arsenalis tasub alati hoida mõningast laskemoonavaru juhuks, kui peaks vaja minema veel üht kohtumist. „Ei,” lausus mees viimaks. „Nagu ma juba ütlesin, oli see minu arust alaealiste julm mäng, mis väljus kontrolli alt. Mingil hetkel ei saanud nad enam mängust välja astuda.”
„Nad oleksid võinud ju kaebuse tagasi võtta ja tõtt rääkida.”
„See polnud võimalik. Nad oleksid riskinud koolist väljaviskamisega. Nad oleksid võinud kaotada kõik, mille nimel tööd tegid.”
„Kas mister Miller proovis hiljem kummagi tüdrukuga kontakti võtta, et nendega pragada või nõuda, et nad enda tekitatud jama ära klaariksid?”
„Ma ei tea. Kui ta seda ka tegi, siis mulle ta sellest ei rääkinud ja tüdrukud kolledžile sellest ei teatanud.”
„Kas nende vanemad teadsid asjast?”
„Ma oletan, et teadsid, aga politseisse nad ei pöördunud.”
„Kas edaspidi juhtus veel mingeid intsidente?”
„Mis laadi intsidente?”
„Näiteks midagi Gavin Milleri ja tüdrukute vanematega seoses, või siis tüdrukute kavaleride või vanemate vendadega. Mingit vägivallatsemist, ähvardamist või muud sarnast?”
„Minu kõrvu pole midagi niisugust jõudnud. Vaadake, ma pole asjatundja ega tea sellest loost eriti palju.”
„Saan aru,” ütles Annie. „Kuid oleksin tänulik, kui talute mind veel veidi ja vastate küsimustele, nii hästi kui oskate. Kas Gavin esitas kuhugi kaebuse selle kohta, kuidas teda koheldi?”
„Minu mälu järgi esitas ta pärast vallandamist ametliku kaebuse, kuid ei saanud õigust.”
„Üldise suhtumise tõttu?”
„Täpselt.”
„Miks see intsident ja vallandamine avalikkuse ette ei jõudnud?”
„Sest niiviisi lepiti kokku,” vastas Lomax.
„Isegi Gavin nõustus sellega?”
„Gavin lausa nõudis seda. Mõned kooli juhtkonna liikmed seletasid talle värvikalt, kuidas ajakirjandus ta mudasse trambib, kui lugu välja peaks tulema.”
„Nii et seetõttu see lugu siis ajakirjandusse ei jõudnud?”
„Just. Muidugi liikus kuulujutte. Midagi niisugust ei õnnestu iial täielikult saladuses hoida. Aga kuulujutud vaibusid. Gavini nimi ja väidetavad süüdistused ei jõudnud kunagi avalikkuse ette.”
„Ja tüdrukud?”
„Nemad ei tahtnud ju samuti, et nende eraelu kõmulehtedes lahataks.”
„Kas oskate selle kohta veel midagi öelda?”
„Ma olen alati arvanud, et kolledžil olid Gavinist lahti saamiseks omad põhjused ja nad kasutasid selle suurepärase võimaluse lihtsalt ära.”
„Miks nii?”
Lomax lausus vastumeelselt: „Gavin oli väheke autsaider. Ta ei sobitunud seltskonda. Tema kõndis omapead ega järginud sugugi alati kolledži ettekirjutusi õppekavade, õppematerjalide ja muude asjade kohta. Ta ei viitsinud eriti ka teaduskonna koosolekutel käia. Vaat sellised lood. Kolledž on üldiselt üsna konservatiivne asutus ja Gavin oli üksjagu isepäine, rääkimata sellest, et ta oli ka poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne.”
„Mina arvasin, et kõik õppejõud on vasakpoolse maailmavaatega.”
„Siin küll mitte.”
Annie vaikis hetke. „Ega kummalgi tüdrukutest narkootikumidega tegemist polnud?”
„Ma pole siin kunagi midagi narkootikumidest kuulnud.”
Annie meelest tuli vastus liiga kiiresti ja kindlalt. Pealegi ei paistnud Lomaxit küsitluse järsk teemamuutus kuigivõrd üllatavat. Sellest võis saada laskemoonalisa järgmise küsitluse jaoks. Annie tegi veidi märkmeid ja rüüpas veel kohvi, et see ei jõuaks külmaks minna. „Ega mul praegu eriti muud küsida olegi, mister Lomax. Vabandust, et selle ebameeldiva loo üles kaevasin, aga meil on vaja seda kõike teada.”
Lomax naeratas süngelt. „Pole midagi,” sõnas ta. „Te peate ju oma tööd tegema. Loodetavasti oli minust abi. Vaene Gavin.”
„Kas tundsite teda hästi?”
„Ma ei ütleks, et hästi, aga pidasin teda lähedaseks tuttavaks, kui mitte lausa sõbraks. Gavinis oli alati midagi pisut eemalehoidvat, mingi omaetteolek. Ta justkui ei tahtnud või ei suutnud kedagi oma hinge ligi lasta. Mina ja mu naine Sally kutsusime ta korra või paar enda juurde õhtust sööma, aga ta ütles, et tal on piinlik tulla, kui pole kedagi kaasa võtta. Me isegi proovisime teda ühe Sally kolleegiga tutvustada. See naine on füsioterapeut.”
„Mis sellest välja tuli?”
„Ma usun, et nad isegi käisid mõnda aega koos väljas, aga siis jäi suhe soiku. Ma ju ütlesin, et Gavin polnud naistega eriti osav. Kujutan ette, kuidas ta vahetpidamata vatras Grateful Deadist, Fellinist või eksistentsialismist, nii et naisel küllalt sai.”
„Eksistentsialismist?”
„Te olete ju lugenud Sartre’i või Camus’ teoseid? Idee, et maailm on julm, mõttetu ja absurdne.”
„Ma tean, mis asi on eksistentsialism. Mind lihtsalt üllatas, et tänapäeval keegi endale sellest religiooni teeb.”
„Oh, tegelikult polnud see just usuküsimus. Kui juba jutuks tuli, siis minu meelest oli Gavin pigem ateist. Kuid see filosoofia haru kütkestas teda küll.”
„Kas te võiksite mulle tema sõbratari nime öelda?”
„Tõesti, see oli väga põgus kokkupuude.”
„Tahaksin ikkagi temaga rääkida.”
„Olgu siis. Tema nimi on Dayle Snider. Ta töötab linna tervisekeskuses.”
„Ma tean seda kohta.” Annie oli seal mitu korda füsioteraapias käinud, ent Dayle Sniderit ta ei tundnud. Ta kirjutas nime üles. „Kas Gavinil oli siin veel sõpru või tuttavaid?”
„Minu meelest sõbrustas ta Jim Cooperiga. Tema õpetab meediat. Ta loeb seal mõningaid üldaineid ja on spetsialiseerunud muusikale, nii nagu Gavin spetsialiseerus kirjandusele ja filmikunstile. Ma ei suuda eriti tõsiselt võtta muusikaõpetajat, kellele meeldib The Cure, aga see pole tegelikult minu asi. Ise eelistaksin iga kell Beethovenit.”
„Mulle meeldib pigem One Direction. Kas te olete kunagi Gavinil kodus külas käinud?”
„Kus täpselt? Te mõtlete Eastvale’i korterit?”
„Vabandust, aga ei. Ma mõtlesin