Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro
pikali heitma, proua Munroe.”
Grace võttis lonksu vett. „Ma olen veidi väsinud, muud ei midagi. Ma pole harjunud üksi reisima ja kõik see … teatud mõttes oli see mulle šokk.”
„Muidugi.”
„Kas …?” Ta jäi vait ja alustas uuesti. „Vabandage mind, aga kas te tundsite teda? Proua d’Orseyd?” Ta püüdis anda häälele tavapärast kõla.
„Mina aitasin tal testamenti koostada. Aga see oli ka kõik. Ta oli hästi tugev isiksus. Kahju, et ta nii noorelt suri.” Mehe nägu varjutas kaastunne. „Olete te kindel, et ei taha mõneks ajaks üksi jääda? Ma olen meeleldi valmis ruumist lahkuma.”
„Ei, tänan teid. Ma tunnen end juba paremini.” Ta asetas klaasi lauale ja sundis end mehele otse silma vaatama. „Härra Tissot, kas te olete päris kindel … kas see on võimalik, et te võtsite ühendust vale Grace Munroega?”
Härra Tissot silmitses teda tähelepanelikult. „Miks te seda küsite?”
„Kas te olete kindel,” kordas naine, „et just mina olen õige naine?”
Mees sirutas käe veel kord kausta poole ja võttis välja ühe ümbriku. Ta ulatas selle naisele. „Kas see olete teie?”
Grace tegi ümbriku lahti. Selles oli vana ajalehefoto, The Timesi seltskonnaveergudelt välja lõigatud. Fotol oli Grace koos kahe noore neiuga, kes olid täiskasvanuks saamise puhul samuti esimest korda seltskonnaüritusele tulnud ja, pikad valged õlgu paljastavad õhtukleidid seljas, seisid tema kõrval Grosvenor House’i massiivsel marmortrepil. Pildi all oli kirjas: „Preili Grace Maudley, leedi Sophia Hapswood ja preili Daphne Sherbourne osalevad Grosvenor House’i ballil.” Veel oli ümbrikus kokkuvolditud paberitükk. Grace avas selle. Tekst oli kirjutatud naise käekirjaga, hoogsate kaldus tähtedega.
Grace Jane Munroe (neiupõlvenimega Maudley)
39 Woburn Square
London, NW1
Sündinud: 30. mail 1928
Jonathan ja Catherine Maudley, elukohaga Great Hall, West Challow, Oxfordshire, England, ainus laps
Grace põrnitses ainiti kirja.
Tähed näisid lainetavat ja hägustudes kokku jooksvat.
„Proua Munroe?”
Äkitselt oli tuba liiga palav, liiga umbne. Käes olnud paberid libisesid sõrmede vahelt ja liuglesid põrandale.
„Palun kas te kutsuksite mulle takso?” kuulis ta end ütlevat. „Mulle tundub, et mu tervis pole siiski kõige paremas korras.”
Härra Tissot sõidutas ta tagasi hotelli. Nad ei vaevunud vestlema. Grace vaatas läbi autoakna kitsaid käänulisi tänavaid ja inimesi, kes londonlastest palju rõõmsamatena poodide ja firmade ustest sisse-välja sõelusid. Talle tundus, et neid ei eristanud temast mitte ainult keel. Prantslased elasid prantslaste elu. Miks muutub kõik, millest me vabalt aru ei saa, kohe salapäraseks ja glamuurseks?
Kui nad Grace’i hotelli juurde jõudsid, oli naise käsi juba lingil ja ta lükkas ukse lahti. „Tänan.”
„Proua Munroe!” Härra Tissot lülitas süüte välja ja pööras näo naise poole.
„Ma ei taha olla pealetükkiv, aga ma tahaksin teilt midagi küsida. Missugune oli teie ja proua d’Orsey vaheline seos?”
„Teate mis, härra Tissot …” Grace kangestus ja püüdis rääkida võimalikult ülbel toonil. „Ma … ma arvan, et see ei puutu teisse.”
Mees oli tema ebaviisakuse suhtes häirivalt immuunne, silmitsedes teda pilguga, milles segunesid ainult prantslastele omane lõbusus ja leplikkus. „Kindlasti mitte.”
Naine sirutas teist korda käe ukselingi poole.
„Te pole teda kunagi näinud,” oletas mees.
Grace jäi teda hämmeldunult silmitsema. „Milline absurd!”
„Absurd tõesti. Aga on mul õigus?”
Naine kortsutas kulmu ja surus huuled tugevalt kokku. Ta oleks pidanud võtma takso.
Mees nõjatus tahapoole ja jätkas: „Ma olen viibinud lugematu arv kordi testamendi ettelugemise juures. Mitte kunagi varem pole ma näinud pärijat, kes oleks olnud nii suures segaduses, nagu teie praegu. Kas mu oletus vastab tõele, proua Munroe?”
Grace ei vastanud kohe. „Teatud mõttes küll.”
„Tähendab lugu on selline,” põimis mees käed rinnal vaheliti, „et te saite päranduse naiselt, keda te pole kunagi kohanud. Kas see on nii?”
„On.”
„Naiselt, kellest te pole varem isegi midagi kuulnud – kui ma ei eksi.”
Naine vaatas vilksamisi tema poole. „Kuidas te ära arvasite?”
„Kas mul on õigus?” päris mees uuesti tema küsimust ignoreerides.
„Jah.”
„Sellisel juhul,” kehitas mees õlgu, „miks te seda kohe ei öelnud?”
„Ma … ma ei tea,” kogeles naine. Paanikasse sattunud, oli ta hakanud kartma, et sellel võivad olla tõsised tagajärjed – et ta viiakse politseijaoskonda või Suurbritannia suursaatkonda. „Ma ei teadnud, millega see võib lõppeda.”
„Mitte millegagi. Pärandus kuulub teile sõltumata sellest, kas te tundsite seda naist või mitte. Teie pole midagi valesti teinud.”
„Mul on tunne, justkui tahaksin ma midagi varastada,” tunnistas naine ukselingist lahti lastes.
„Juhtum on tõesti ebatavaline.”
„Jah. Aga sellel naisel oli minu nimi ja aadress, ning ajalehefoto pealekauba.”
„Ehk oli ta teie peresõber?”
„Pole võimatu, et enne minu vanemate surma võis ta neid tõesti tunda. Aga milline inimene annab kogu oma raha võhivõõrale? Ja milline võõras võtab selle niisama lihtsalt vastu?”
„Ma ei oska vastata.” Küsimus näis mehele pigem huvi pakkuvat, mitte häirivat.
„Kas ta jagas teile oma päranduse suhtes selgitusi?”
„Ei. Me kohtusime see üksainus kord, kui ta testamenti koostas. Meie poole pöörduda soovitas tal Jacques Hiver, kes on samuti meie klient.
„Hiver?” kordas Grace, taipamata, miks see nimi talle tuttav näib. „Huvitav, kus ma seda nime näinud olen?”
„Kõigil selle linna kosmeetikapoodide vaateakendel. Ta on nimelt Prantsusmaa ühe suurima kosmeetikafirma omanik.”
„Aga muidugi!”
Hiveri huulepuna – reklaamil kujutati kaunist tumedapäist naist, silmade ümber seotud must siidsall, huultel sügavpunane huulepulga värv. Pildi alla oli kirjutatud Embrasse-moi – suudle mind. Grace oli reklaami märganud sellepärast, et kujutis oli intrigeeriv; seda tüüpi reklaamplakateid Inglismaal ei kohanud.
„Nagu ma aru saan,” püüdis ta mosaiigitükke omavahel kokku panna, „oli proua d’Orsey tema abikaasa?”
„Mitte päris …” Härra Tissot heitis talle kõrvalpilgu. „Mees lahkus meie hulgast selle aasta alguses. Tema abikaasa on endiselt elus. Lugu on nimelt selline, et härra Hiveri – kuidas teie, inglased, selle kohta ütletegi? – seaduslike äriasjadega me ei tegelenud. Nende korraldamiseks kasutas ta ühte teist, tunduvalt suuremat advokaadibürood. Meie hoolitsesime ainult nende asjade eest, mis nõudsid delikaatset asjaajamist.”
„Mis mõttes delikaatset?”
„Arvata võib, et proua d’Orsey oli härra Hiveri armuke.”
„Oh!”
Grace põrnitses munakivisillutisega kaetud tänavat akna taga. Tema esimeseks reaktsiooniks oli naise üle kohut mõista.