Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro
midagi, mis on tegelikult suur kunst. Ainult oma tõekspidamisi järgiv hea ja mugav elu eeldab teatud vaimuküpsust, erilist iseloomu, väga rafineeritud maitset ja …”
„Ja raha.” Naine rebis saia küljest veel ühe tüki.
„Sellest on abi.”
Naine piidles teda. Ehk oli asi selles, et ta oli Pariisis, või oli põhjuseks pentsik olukord, aga ta ei kartnud mehelt küsida: „Kas teie elate alati oma tõekspidamiste järgi?”
Mees mõtles viivu. „Ma usun, et see on privileeg. Midagi, mille ärateenimiseks läheb tarvis päris suurt julgust ja ebaõnnest ülesaamist.”
Naine puhkes naerma ja raputas pead. „Te ei vastanud mu küsimusele.”
„Mõnikord,” naeratas mees. „Mõnikord ma teen seda ja mõnikord käitun nii, nagu minult oodatakse.”
Vastus üllatas naist, sest oli tavatult aus, aga sellest hoolimata sai Grace mehest aru. Ta polnud lihtsalt kunagi kuulnud, et keegi oleks selle valju häälega välja öelnud. Mees pööras pilgu kõrvale ja viis jutu neutraalsemale teemale. „Ja kus te sooviksite seda mõnusat elu elada?”
„Ma ei tea. Võib-olla mere ääres. Aga kus iganes see paik ka poleks, peaksid sealsed elanikud oskama küpsetada sellist saia.”
„Ja teie abikaasa? Mida tema sellest kõigest arvab?”
Küsimus tuli ootamatult. Esimest korda mitme tunni jooksul polnud Grace kordagi mõelnud Rogerile. Ja nüüd ei teadnud ta endalegi üllatuseks, mida öelda. „Minu abikaasa?”
„Jah. Mida tema arvab?”
Pilk laual, pühkis ta lina hoolikalt saiaraasukestest puhtaks. „Ma ei tea. Tõtt-öelda pole mul olnud võimalust seda temaga arutada.”
„Või nii on lood.” Mehe ilme andis põhjust arvata, et ta ei taha seda uskuda. „Sellegipoolest peaks ka temal olema paar mõtet.”
„Seda kindlasti.”
Järgnes viisakas vaikus.
„Lõuna-Prantsusmaal on vapustavalt kauni rannajoonega paiku,” sõnas härra Tissot mõne aja pärast.
„Jah,” nõustus Grace, tänulik, et mees ei jätkanud abikaasa teemat. „Ma pole seal kunagi käinud, aga olen kuulnud.”
Kana, mida serveeriti paksude seinte ja kaanega punases savipotis, oli lastud juurviljade ja pisikeste värskete kartulitega aeglasel tulel haududa. Soe ja mahlane liha lausa pudenes luudelt. Roog oli iseenesest lihtne, aga andis nüansirikka maitseelamuse. Naist rabas selle rikkalikus ja eksootilisus. Kui härra Tissot selgitas, et tegelikult on tegu tavalise talupojatoiduga, oli naine hämmingus.
„Ahjupotis hautatud kana,” lisas mees kerge õlakehitusega. „Ise ütlesite, et soovite midagi lihtsat.”
„See on oivaline.”
Kliendid tulid ja läksid, mõned olid tulnud õhtust sööma, mõned vaid kohvi jooma. Pisike kohvik oli tillukese universumi keskpaik, mille ümber keerles tuttavlik kohalik rahvas. Tundus, et kõik tunnevad kõiki ja kõigil on iga asja kohta kirglik seisukoht, mida nad ei kavatsenudki vaid enda teada hoida. Külastajad rääkisid avameelselt, saatsid lauast lauda nõuandeid ja arvamusi, mida keegi polnud palunud. Uksest sisenejate hulgas oli üks perekond, mitu abielupaari, mõned kenasti riides vanadaamid, suur seltskond noormehi, kes olid teel klubisse, üksildane ajalehte lugev vanamees, paar keskealist naist … Kohvikukülastajad vaatasid ringi ja einestasid ning Grace’i suureks rõõmuks andis härra Tissot toimuvale oma tõlgenduse.
Mees viitas peaga kahe naise poole, kes puhusid nelja silma all juttu. „Nad tulid kinost.” Mehe hääl oli vaikne. „Ühele neist ei meeldinud ema. Ja meespeategelane oli liiga paks, aga sümpaatse näoga.”
„Mis filmi nad vaatasid?”
„Hmm,” pingutas mees kõrvu, et paremini kuulda. „„Marty?” Tundub, et filmi lõpus puhkesid mõlemad nutma. Ja võtavad nüüd kerge napsi, et enesetunne paraneks.”
„Ah jaa! Ka mina tahan seda filmi näha. Ma olen kuulnud, et see on hea.”
„Ja nemad seal …” osutas mees ägedalt vaidlevale vanapaarile – mees raputas pead, mispeale naine voltis salvrätiku kokku, asetas otsustava liigutusega lauale ja kavatses lahkuda – „… mehe sõnul on vasikaliha ülimaitsev. Naine aga on veendunud, et kappareid on ülearu ja sidrunit liiga vähe.”
Grace ei uskunud oma kõrvu. „Kas nad tülitsevad tõesti toidu pärast?”
Mees noogutas.
„Inglismaal seda ei juhtuks.”
„Ma tean,” naeratas mees.
Et vihm oli lakanud, saatis mees ta hotelli, mis polnud kuigi kaugel.
Ukse juurde jõudnud, jäi Grace seisma. „Härra Tissot, kas ma teen teie sõnadest õige järelduse, et teil on proua d’Orsey korteri võtmed?”
„Jah, loomulikult.”
„Ja see pole veel müüdud?”
„Ei ole.”
„Selge.” Grace põimis käsivarred rinnale vaheliti. „Sellisel juhul soovin ma korterit näha.”
Mees kõhkles. „Mina sain korralduse tagada, et te saaksite kätte korteri müügitulu. Ma ei usu, et proua d’Orseyl oli plaanis lasta teil külastada oma elupaika.”
„Võib-olla tõesti, aga kui volikirjal puudub minu allkiri, pole võimalik korterit müüa,” ei jäänud Grace vastust võlgu. „On mul õigus?”
„Jaaaa…” venitas mees. „Vastab tõele.”
„Ja praegune olukord nõuab delikaatset seaduslikku lähenemist.”
Mehe silmad kitsenesid. „Te olete päris järjekindel.”
„Ja teie liiga aeglane.”
Härra Tissot kiikus kandadel edasi-tagasi ja surus käed sügavale taskusse. Naine oli leidlikum, kui ta oskas arvata. Peale selle oli ta intelligentne ja omapärasel inglaslikul viisil hea huumorimeelega. Ta võis vabalt naisele korterit näidata ja äritehinguga ikkagi kiiresti ühele poole saada. „Hästi, proua Munroe. Mis kell ma teid homme auto peale võtan?”
NEW YORK, 1927
Peaaegu igal õhtul peeti hotellis pidusid. Paljud neist algasid baaris ja liikusid vähehaaval mööda maja ülemistele korrustele tubadesse. Aga sageli tormas rahvas lihtsalt spontaanselt tantsima ja jooma ning hullumeelne möll haaras nagu improviseeritud orgia vähimagi hoiatuseta enda alla terved korrused. Uksed paiskusid lahti ja külalised, kes polnud varem üksteist isegi mitte põgusa peanoogutusega tervitanud, kogunesid naerdes ja hõikudes koridoridesse ja tunglesid ukseavades ning õhku täitis muusika ja sigaretisuits. Kusagilt ilmus välja salaalkohol, pudeleid ulatati käest kätte; baarist nõuti juurde jääd ja pokaale. Tunni aja jooksul peatus hotelli ees mitu linna teisest servast või äärelinnast startinud autot, täis tuubitud äsja sõjaväkke võetud noorsõdureid, kõigil süles tütarlapsed, kes kiljusid suurest õnnest, noormeestel aga oli seljas õhtuülikond, justkui oleksid nad pidevalt valvel, et otsekohe vastu võtta kutse mõnele sellelaadsele üritusele. Uksehoidjast mööda kihutanud, ruttasid nad lärmi suunas nagu verekoerad lõhna järel, kartes „parimatest paladest” ilma jääda.
Kooritüdrukud olid seesugustel pikkadel joomapidudel eriti vastupidavad; vahel harva sundisid kainusehood ja koomalähedased uinakud neid siiski pidama pisikest pausi. Kogu revüüetenduse trupp näis olevat igaveseks mõistetud jagama Sisyphose rasket saatust, tuigerdama toast tuppa, korruselt korrusele, otsima järgmist kokteili, järgmist tantsupartnerit, järgmist teravate elamuste plahvatust. Järgmisel hommikul või õigemini hilisel pärastlõunal võis koridorides ja fuajees kohata ringi tuiavaid häguse pilguga ellujäänuid; tüdrukuid, kel polnud jalas kingi või kes olid kaotanud käekoti; mehi, kellel olid küll pihus autovõtmed, aga peas vaid ähmane mälestus sellest, kuhu nad võisid olla parkinud auto, ja kes enne teeleasumist viisakalt küsisid,