Viies naine. Henning Mankell
saanud mööda vaadata pahaendelistest märkidest. Wallander palus Ann-Britt Höglundil Gösta Runfeldti juhtum enda peale võtta. Aga see ei tähendanud, et teda oleks Holger Erikssoni mõrva uurimisest kõrvale jäetud. Wallander, kes tavaliselt puikles vastu, kui keerulisemate juhtumite puhul taheti abijõude kutsuda, tundis seekord, et neil läheb seda vaja kohe algusest peale. Ta oli öelnud seda ka Hanssonile ja nad leppisid kokku, et ootavad veidi ja tõstatavad selle küsimuse järgmise nädala alguses. Kõigest hoolimata võis juhtuda, et juurdluses toimub läbimurre oodatust varem.
Nad istusid koosolekulaua ümber ja arutasid läbi kogu info, mida seni oli õnnestunud hankida. Nagu tavaliselt, küsis Wallander alustuseks, kas kellelgi on midagi olulist öelda. Ta lasi pilgul ümber laua rännata. Kõik raputasid pead. Nyberg nuuskas teises laua otsas valjusti nina. Wallander andiski esimesena sõna temale.
„Mul ei ole veel midagi,” ütles Nyberg. „Te nägite ise kõike. Purdelauad olid murdumispunktini läbi saetud. Mees kukkus vaiade otsa. Kraavist ei leidnud me midagi. Ja seda me ka veel ei tea, kust bambuskepid pärit on.”
„Ja torn?” küsis Wallander.
„Seal polnud ka midagi,” ütles Nyberg. „Aga me pole kaugeltki veel lõpetanud. Oleks muidugi suureks abiks, kui sa ütleksid, mida me peame otsima.”
„Ma ei tea,” ütles Wallander. „Aga kurjategija pidi sinna kusagilt tulema. Üks variant on teerada Holger Erikssoni maja juurest. Ümberringi on põllud. Ja künka taga on puudesalu.”
„Puudesaluni viib traktoritee,” ütles Ann-Britt Höglund. „Seal on autojälgi. Aga ükski naaber pole midagi kahtlast märganud.”
„Tuleb välja, et Holger Erikssonile kuulus palju maad,” sekkus Svedberg. „Ma rääkisin ühe talumehega, kelle nimi on Lundberg. Ta müüs kümme aastat tagasi Erikssonile üle 50 hektari maad. Kuna see on eramaa, polnud kellelgi teisel sinna asja. Seega oli vähestel võimalik midagi pealt näha.”
„Rääkida tuleb veel paljudega,” ütles Martinsson oma paberites sorides. „Ma helistasin Lundi kohtumeditsiinilisse ekspertiisi. Nad arvasid, et saavad esmaspäeva hommikul midagi täpsemalt öelda.”
Wallander tegi märkmeid. Seejärel pöördus ta uuesti Nybergi poole.
„Kuidas on lood Erikssoni majaga?” küsis ta.
„Sa ei saa kõike korraga tahta,” vastas Nyberg pahuralt. „Me passisime seal poris, sest kohe võib jälle sadama hakata. Ma arvan, et majaga alustame homme hommikul.”
„Kõlab hästi,” vastas Wallander sõbralikul toonil. Kõige vähem soovis ta Nybergi välja vihastada. See oleks kogu koosoleku õhkkonna ära rikkunud. Samas ei saanud ta eitada, et Nybergi alaline tujukus ärritas teda. Ta nägi, et ka Lisa Holgerssonile ei jäänud Nybergi pahurus märkamata.
Nad jätkasid arutelu. Nad olid ikka veel juurdluse sissejuhatavas faasis. Wallander oli sageli mõelnud, et see on nagu raadamine. Nad liikusid edasi tasa ja targu. Kuni neil ei olnud kindlaid jälgi, mida mööda minna, oli kõik ühtviisi tähtis. Alles siis, kui teatud asjad teistest olulisemateks osutusid, võis hakata nendele keskendudes edasi liikuma.
Kui kell oli juba üle kesköö ja hakkas ühele lähenema, mõistis Wallander, et nad kobavad endiselt pimeduses. Jutuajamine Rut Erikssoniga ja Sven Tyréniga ei olnud midagi andnud. Holger Eriksson oli tellinud kütteõli. Neli kuupmeetrit. Selles polnud midagi veidrat ega murettekitavat. Saladuslik sissemurdmine, mille kohta ta oli aasta tagasi avalduse teinud, jäigi mõistatuslikuks. Andmete kogumine Holger Erikssoni elukäigu ja isiksuse kohta edenes väga visalt. Nad tegelesid alles kõige elementaarsemate asjadega. Juurdlus ei olnud veel hakanud oma elu elama. Neil olid vaid mõned üksikud faktid, millest lähtuda. Kolmapäeva, 21. septembri õhtul kusagil pärast kella kümmet oli Eriksson läinud välja, binokkel kaelas. Surmalõks oli tema jaoks juba valmis seatud. Ta oli astunud purdele ja kukkunud oma hirmsasse surmalõksu.
Kui kellelgi ei olnud enam midagi öelda, tegi Wallander kokkuvõtte. Kogu koosoleku aja oli tal olnud tunne, et oli mõrvapaigas näinud midagi niisugust, mida annaks kuidagi tõlgendada. Ta oli näinud midagi, mida ta ei osanud seletada. Teguviis, mõtles ta. Midagi nende vaiadega. Mõrvar kasutab teadlikult valitud keelt. Miks ta laseb inimesel vaiade otsa kukkuda? Miks ta endale seda tüli teeb?
Ta hoidis need mõtted esialgu siiski vaid enda teada. Need olid veel liiga ähmased, et neid teistele esitada.
„Me ei tea ikka veel, kust otsast asjale läheneda,” alustas ta. „See mõrv ei sarnane ühelegi varasemale. Nii motiiv kui kurjategija võivad olla meie kõigi jaoks midagi täiesti uut. Mingil määral on see sarnane meie olukorraga möödunud suvel. Meil õnnestus lahendada see juhtum ainult tänu sellele, et me ei vahtinud pimesi ühes suunas. Seda ei tohi me ka nüüd teha.”
Siis pöördus ta Lisa Holgerssoni poole.
„Meil on kõvasti tööd,” ütles ta. „Täna on juba laupäev. Midagi pole parata. Kõik jätkavad täna ja homme oma ülesannetega. Me ei saa esmaspäevani oodata.”
Lisa Holgersson noogutas. Tal ei olnud mingeid vastuväiteid.
Nad lõpetasid koosoleku. Kõik olid väsinud. Lisa Holgersson viivitas siiski veel lahkumisega, nagu ka Ann-Britt Höglund. Peagi olid nad koosolekuruumis kolmekesi. Wallander mõtles, et kord on ka naised tema maailmas enamuses.
„Per Åkeson tahab sinuga rääkida,” ütles Lisa Holgersson.
Wallanderile meenus, et ta oli unustanud helistada. See pani teda pead vangutama.
„Ma helistan talle homme hommikul,” ütles ta.
Lisa Holgerssonil oli juba mantel seljas. Kuid Wallander nägi, et ta tahab veel midagi öelda.
„Kas miski üldse räägib selle vastu, et mõrvar on mõni hullumeelne?” küsis Lisa Holgersson. „Ükski normaalne inimene ei kukutaks kedagi vaiade otsa. See kuulub rohkem nagu keskaega.”
„Mitte ainult,” väitis Wallander. „Ka Teises maailmasõjas kasutati vaiadega püüniseid. Elajalikkus ja hullumeelsus ei käi sugugi alati käsikäes.”
Lisa Holgerssoni ei paistnud tema vastus rahuldavat. Ta nõjatus uksepiidale ja vaatas talle otsa.
„See ei veena mind. Äkki võiksime nõu küsida sellelt kohtupsühholoogilt, kes meid suvel aitas? Kui ma õigesti aru sain, oli teil temast palju abi.”
Wallander ei saanud eitada, et Mats Ekholmil oli suvise juurdluse kordaminekus suur osa. Ta oli aidanud neil välja selgitada, mis tüüpi kurjategijat otsida. Sellegipoolest oli Wallanderi meelest ennatlik teda veel kutsuda – õigupoolest kartis ta tõmmata paralleele.
„Võib-olla,” ütles ta. „Aga ma arvan, et me peaksime natuke ootama.”
Lisa vaatas talle tähelepanelikult otsa.
„Ega sa ometi karda, et see juhtub uuesti? Uus auk teravate vaiadega?”
„Ei.”
„Aga Runfeldt?”
Wallander tundis ühtäkki end ebakindlalt varasemalt öeldu suhtes. Aga ta raputas pead, ta ei uskunud, et see võiks korduda. Või ta ainult lootis seda? Ta ei teadnud.
„Erikssoni mõrv vajas põhjalikke ettevalmistusi,” ütles ta. „See oli midagi, mida sa teed ainult korra. Midagi, mis sõltub eriomastest asjaoludest. Näiteks kraavist, mis oleks piisavalt sügav. Ja purdest. Ja ohvrist, kes läheks öösel või varahommikul lõunasse rändavaid linde vaatama. Mina olin see, kes seostas Runfeldti kadumise Lödinges juhtunuga. Aga seda pigem ettevaatusest. Kui mulle juba on usaldatud juurdluse juhtimine, siis ma ei saa eirata ei turvavööd ega trakse.”
Lisa Holgersson vaatas teda hämmeldunult. Taamalt kostus Ann-Britt Höglundi itsitamist. Siis Lisa noogutas.
„Ma arvan, et ma mõistan,” ütles ta. „Aga mõtle siiski ka Ekholmi kutsumise peale.”
„Ma mõtlen,” ütles Wallander. „Võib-olla sul ongi õigus, aga hetkel tundub mulle selleks veel liiga vara olevat. Edu sõltub tihti käikude