Viies naine. Henning Mankell
ju ka millalgi magama.”
„Neetud savi,” ütles Nyberg. „Ma jään seal vihma käes passimisest haigeks. Ma ei saa aru, miks ei suudeta teha kaasaskantavat vihmakaitset, mis toimiks ka meie ilmastikutingimustes.”
„Kirjuta sellest Rootsi Politseinikus,” pakkus Wallander.
„Millal mul selleks peaks aega jääma?”
Küsimus jäi õhku rippuma. Koos käisid nad kõik toad läbi.
„Ma pole midagi märkimisväärset leidnud,” ütles Nyberg. „Vähemalt veel mitte. Aga siin majas on palju unkaid ja nurgataguseid.”
„Ma jään veidikeseks siia,” ütles Wallander. „Vaatan ka pisut ringi.”
Nyberg asus tööle. Wallander istus akna alla. Päikesekiir soojendas ta käsivart. See oli ikka veel pruun.
Ta vaatas avaras elutoas ringi. Mõtles Holger Erikssoni luuletusele. Mis inimene see on, kes kirjutab luuletuse rähnist? Läks ja luges luuletuse veel kord läbi. Ta pidi tõdema, et mõned väljendid olid tõesti ilusad. Ise oli Wallander luuletusi kirjutanud vaid kooliajal ja tüdrukute salmikutesse. Aga luulet ei lugenud ta kunagi. Linda oli kord kurtnud, et tema lapsepõlvekodus polnud üldse raamatuid. Paraku oli see tõsi. Wallander lasi pilgul toas ringi rännata. Rikas autokaupmees. Ligi 80 aastat vana. Kirjutab luuletusi. Ja huvitub lindudest. Huvitub sedavõrd, et läheb õhtul hilja või siis varahommikul välja ja jälgib pimedas lindude rännet. Ta pilk liikus edasi. Päikesekiir soojendas endiselt ta vasakut kätt. Äkitselt meenus talle Holger Erikssoni tehtud avaldus sissemurdmise kohta, mille nad olid arhiivist välja otsinud. Erikssoni sõnul oli välisuks lahti murtud sõrgkangi või muu sarnase esemega. Midagi polnud siiski varastatud. Aga midagi oli nagu olnud veel. Wallander sobras oma mälus. Siis meenus talle veel üks lause. Seif oli puutumata. Ta tõusis ja läks Nybergi juurde, kes tegutses parajasti magamistoas. Wallander seisatas uksel.
„Oled sa siin seifi näinud?” küsis ta.
„Ei.”
„See peab kusagil olema,” ütles Wallander. „Otsime üles.”
Nyberg põlvitas voodi juures. Kui ta püsti tõusis, nägi Wallander, et ta kandis põlvekaitseid.
„Oled sa kindel?” küsis Nyberg. „Ma oleksin juba leidnud.”
„Kindel,” vastas Wallander. „Kusagil siin on seif.”
Nad otsisid metoodiliselt kogu maja läbi. Neil kulus seifi leidmiseks pool tundi. Üks Nybergi abilistest avastas selle köögi serveerimisruumist ahjuluugi tagant. Tegemist oli pöördluugiga. Seif oli seina sisse müüritud. Sellel oli koodlukk.
„Ma tean, kus kood on,” ütles Nyberg. „Küllap Holger Eriksson kartis, et vana pea ei suuda numbreid meeles pidada.”
Wallander läks Nybergi järel kirjutuslaua juurde. Ühest sahtlist oli Nyberg enne leidnud numbrikoodiga paberi. Kui nad seda seifi peal proovisid, klõpsatas lukk lahti. Nyberg astus kõrvale, et Wallander saaks seifiukse avada.
Wallander vaatas sisse. Taibates, mis seal on, võpatas ta ehmatusest. Ta taganes sammu ja astus Nybergile varba peale.
„Mis on?” küsis Nyberg.
Wallander andis peanoogutusega märku, et vaadaku ise. Ka Nyberg ehmatas. Ehkki mitte nii silmnähtavalt kui Wallander.
„Paistab olevat inimese pea,” ütles Nyberg.
Ta pöördus oma abilise poole, too oli öeldu peale näost valgeks läinud, ning palus tal taskulambi tuua. Nad olid kui paigale tardunud. Wallanderil käis pea ringi. Ta hingas paar korda sügavalt sisse. Nyberg vaatas teda küsivalt. Siis jõudis taskulamp kohale. Nyberg valgustas seifi sisu. Seal oli tõepoolest inimese pea, kaela otsast maha lõigatud. Silmad olid lahti. Aga pea oli krimpsu kuivanud. Kumbki ei osanud öelda, kas tegemist on ahvi või inimese peaga. Seifis olid ka mõned kalendermärkmikud ja üks klade. Samal hetkel astus tuppa Ann-Britt Höglund. Ta taipas pineva õhkkonna järgi, et midagi on juhtunud. Ta ei pärinud midagi, jäi lihtsalt veidi eemale seisma.
„Kas kutsume fotograafi?” küsis Nyberg.
„Piisab, kui teed paar pilti,” vastas Wallander. „Põhiline on see sealt välja võtta.”
Seejärel pöördus ta Ann-Britt Höglundi poole.
„Seifis on üks pea,” ütles ta. „Krimpsukuivanud inimpea. Võib-olla ka ahvi oma.”
Ann-Britt kummardus vaatama. Wallander pani tähele, et ta ei ehmatanudki. Et Nybergile ja ta abilistele mitte jalgu jääda, läksid nad serveerimisruumi. Wallander tundis, et on üleni higine.
„Pea seifis,” ütles Ann-Britt. „Vahet pole, kas inimese või ahvi oma, krimpsus või mitte. Mida see peaks tähendama?”
„Tuleb välja, et Holger Eriksson oli märksa keerulisem inimene, kui oskasime arvata,” ütles Wallander.
Nad ootasid, kuni Nyberg abilistega seifi tühjendas. Kell oli üheksa. Wallander rääkis Boråsi postimüügifirma saadetisest. Ann-Britt Höglund vaatas karbi sisu läbi ega osanud samuti seda kuidagi tõlgendada. Nad otsustasid, et Gösta Runfeldti korter tuleb senisest põhjalikumalt läbi otsida. Ja et Nyberg võiks neile võimaluse korral mõne oma abilise loovutada. Ann-Britt Höglund helistas politseimajja ja sai teada, et taani politseil ei olnud raporteerida ühestki hiljuti randa triivinud mehe surnukehast. Ka Malmö politseil ega merepäästeteenistusel polnud andmeid, et mõni laip oleks randa uhutud. Pool kümme tõi Nyberg pea ja teised seifis olnud asjad. Wallander lükkas rähni luuletuse kõrvale ja Nyberg asetas pea lauale. Ta oli toonud ka mõned vanad kalendermärkmikud ja ühe karbi medaliga. Ent kõikide tähelepanu köitis kuivanud pea. Päevavalguses ei tekkinud mingit kahtlust, et see oli inimese pea. Mustanahalise inimese pea. Võib-olla lapse või nooruki oma. Nyberg uuris seda lähemalt luubiga ja tõdes, et nahk oli koitama läinud. Wallander krimpsutas vastikusest nägu, kui Nyberg pea ligi kummardus ja seda nuusutas.
„Kes võiks kuivanud peadest midagi teada?” küsis Wallander.
„Etnograafiamuuseum,” vastas Nyberg. „Ehkki selle nimi on nüüd Rahvamuuseum. Politseiamet avaldas muuseas ühe väga hea artikli. Seal on kirjas, kust leida infot kõige haruldasemate nähtuste kohta.”
„Siis võtame muuseumiga ühendust,” ütles Wallander. „Oleks hea, kui keegi oskaks juba sel nädalavahetusel meie küsimustele vastata.”
Nyberg hakkas pead kilekotti pakkima. Wallander ja Ann-Britt Höglund istusid laua äärde ja uurisid muid esemeid. Siidpadjakesel lebav medal oli välismaist päritolu. Sellel oli prantsuskeelne kiri. Kumbki neist ei osanud seda tõlkida. Nybergilt polnud mõtet küsidagi. Wallander teadis, kui vähe ta inglise keelt oskas, nii et tema prantsuse keel oli ilmselt olematu. Nad asusid kalendermärkmike kallale. Need olid kuuekümnendate algusest. Esilehelt võis välja lugeda nime: Harald Berggren. Wallander vaatas küsivalt Ann-Britt Höglundi poole. Naine raputas pead. Seda nime ei olnud juurdluse käigus varem ette tulnud. Kalendermärkmikes oli vähe ülestähendusi. Mõned kellaajad. Initsiaalid. Ühes kohas olid nimetähed HE. See oli 10. veebruaril 1960. Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi.
Seejärel hakkas Wallander kladet lehitsema. See oli tihedalt täis kirjutatud. Ta taipas, et tegemist on päevikuga. Esimene sissekanne oli tehtud novembris 1960. Viimane juulis 1961. Käekiri oli väike ja raskesti loetav. Talle meenus, et loomulikult oli ta unustanud silmaarsti juures käia, kuigi tal oli aeg kinni pandud. Ta laenas Nybergilt luupi. Lehitses. Luges siit-sealt mõne rea.
„Siin on juttu Belgia Kongost,” ütles ta. „Keegi on seal sõjas käinud. Sõdurina.”
„Holger Eriksson või Harald Berggren?”
„Harald Berggren. Kes iganes ta ka on.”
Ta pani klade käest. Ta mõistis, et see võis olla oluline ja vääris põhjalikumat lugemist. Nad vaatasid üksteisele otsa. Wallander teadis, et nad mõtlevad samale asjale.
„Kuivanud inimpea,” ütles ta. „Ja päevik, milles on juttu Aafrikas