Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
mõnus muidu.”
“Ilm on ilus.”
“Ainult inimesi on liiga palju.”
“Seda küll.”
“Tead, millal on Tallinnas kõige mõnusam ringi jalutada.”
“Noh.”
“Õhtul hilja või öösel. Tänaval on veel inimesi. Tartus pole siis absoluutselt. Algul, kui ma Tartusse läksin, siis see oli, noh, õhtul väljas liikuda, õudselt kõle, praegu on küll üsna kodune. Aga Tallinnas vanalinnas on õhtul jalutada kuidagi õdus, palju laternaid ja kena valgust. Tead, sellises kohas, kus päeval on palju inimesi, on öösel, kui tühi on, mingi eriline tunne. Näiteks ma olen paar korda öösel audikas olnud. Võibolla see on ainult sellest, et sa tead või su teadvuses on sees, et seal on päeval inimesi täis ja see on tolle koha loomulik olek, aga nüüd on kuidagi üllatav. Või on tõesti mingi atmosfäär. Tallinna vanalinna tänavatel on ka umbes nii.”
Läksime mõnda aega vaikides, siis ta rääkis uuesti.
“Ma ei oska Tartut ikka linnaks pidada, kui siia tulen, siis ütlen alati, et sõidan linna.”
“Me võime ju veel õhtulgi ringi jalutada,” ütlesin ma.
“Minugi poolest.”
Enne sisseastumist peatas ta mind: “Kuule. Seda et, kas me käime kõik neli veini välja või.”
“Kaks võiks välja käia. Kaks võiks endale pärastiseks jätta.”
“Ma mõtlesin ka nii. Teeks nii, et need veinid, mis minu käes on, jäävad pärastiseks, mul on head suured taskud, ei torka nagu silma.”
“Okei.”
Katsusin ust. Uks oli lahti. Astusime sisse. Vaatasin koridorist tuppa, kas kedagi näha on. Ei olnud.
“Tervitus,” hõikasin.
“Привет, заходи. У меня здесь работа есть.”
“Eta ja.”
“Ага.”
Võtsime maha ja läksime sisse. Vaatasin kööki. Mia potitas köögis last.
..Hellõu.”
“Хелло.”
Vaatasin tagasi. Ta seisis keset tuba. “Istu maha,” ütlesin.
“Mm-mh.”
“Ja vazmu eti rjumki, u nas vino jest.”
“Ага.”
“Kak to vabše.” Kohe sain aru, et nii ei kõlba küsida. Tema jaoks oli see mõttetu küsimus. Ta ei vastanud. Nagu ei kuulnukski küsimust. Ega me mingid sõbrad olnud. Aga nad talusid mind üsna lahkelt. Ja ma respekteerisin neid. Algul mind häiris, et nad kogu aeg nagu veidi muigavad, ja jutule nendega eriti ei saanud. Siis hakkas koitma, et nad peaaegu iial ei räägi võõrastega või võõraste juuresolekul, nad on teine maailm ja tavalisse maailma on neil oma suhe. Ah, mis teine maailm, aga veidi eraldi. Ja muigavad nad kogu aeg sellepärast, et neile vaadatakse viltu ja nad on tõrjutud. Vaatavad kõike kõrvalt ja üle ja läbi. Ja näevadki kõike päris hästi. Võibolla ainult liiga valusalt ja teravalt. Seda ühiskondlikku ja seltskondlikku viletsust ja valetamist ja jama. Kui nii näed, siis ei taha ja ei suuda enam milleski osaleda.
Võmmid sajavad neile aeg-ajalt sisse. Ma ei tea, mida kontrollima. Lihtsalt teavad, et need seal elavad, ja käivad aeg-ajalt torkimas. Nad on ühest küljest avatud ja tundlikud, aga teisest küljest on nad pidanud ennast tugevaks harjutama, et vastu pidada. Sellepärast jätavad külma ja ükskõikse mulje.
Ma respekteerin absoluutselt nende hoiakut ja nägemist, aga samamoodi elamisega ma hakkama ei saaks, ei peaks vastu. Nagu kivike tänaval. Nägemine on neil tohutult avar ja nad ei viitsi teha mingit tööd. Kenadus või headus on suur, aga selline passiivne; võibolla polegi suurem kui igaühel, aga ta on kogu aeg kohal. Mõtlesin veel, et maale nad ka ju ikkagi ei lähe, kuhugi loodusesse, elavad ikka siin linnas, kus neid iga päev torgitakse. Nagu minagi.
“Tõ budeš,” hüüdsin kööki, kui olin plekk-korgi maha kiskunud ja meile juba välja valanud.
“Давай, если выходит.”
Valasin talle ja viisin klaasi kööki. Ei andnud aga lausa kätte, vaid panin lauale. “Aitäh,” ütles ta, seda silmanurgast märgates. Täna oli ta isegi kuidagi jutukas. Tänas. Pidin juba küsima, kus see poiss on, kellega ta koos elab, aga jätsin küsimata. Tarbetuid küsimusi ei küsita. Üldse ei küsita peaaegu midagi. Naeruväärne oleks küsida millegi kohta, mida sul pole vaja teada. Rumal on rääkida mõttetut juttu. Mia.tegi vist lapsele süüa. Teinekord võisid sa mitu tundi nende toanurgas istuda, nemad liikusid ringi, toimetasid oma toimetusi, vahel istusid ka sinu juurde, istusid lihtsalt koos sinuga või tegid ka teed, sa võisid tulla või minna siis, kui ise tahtsid, või muusikat peale panna või mingite oma asjadega seal olles tegeleda, kirjutada või joonistada või ükskõik mida.
Läksin tuppa tagasi. Tema ei tundnud ennast seal halvasti. Ta on sarnastes kohtades olnud. Eks Tartus ole ka sarnast olemist. Veidi küll teistmoodi. Igal pool on olemisel oma maitse. Kui sa viitsid ainult tähele panna.
Tuba oli peaaegu tühi. Seinte ääres reas vanad toolipõhjad. Keset põrandat väike kulunud vaip. Seintele oli löödud veidi mingit riiet, akna ette sama riiet kardinaks ja ka üle lae rippus see riie, poole seina kõrgusel, tuba oli kõrge vanalinna tuba. Tapeet seintel vana, luitunud ja mõnus; sellel mõned laste joonistused, mõned fotod, ja veel mõned fantastilised joonistused, veel mingid hindude pildid. Hindude pildid polnud sugugi au sees, rippusid seina ülemises servas, lääbakalt, üks või teine nurk lahti. Teises seinas oli kõrge isetehtud nari ja selle all madrats. Üleval magas laps, nemad all. Grammar ja hea virn plaate olid ka. Kõvasti undergroundi, The Doorsi ja Velvet Undergroundi ja The Grateful Deadi, see kõik mulle väga hästi peäle ei läinud, kuigi oli üldiselt sümpaatne. Lapsepõlves mul seda musa ei olnud. Minu jaoks veidi võõras, kogu aeg üks melu. Sa pead omadega kuskil teisel pool olema, et see melu oleks nagu sinu enda seesmine melu. Veel Hendrixit, Joplinit, Ravi Shankarit ja india musa, Dylanit, Zeppi; hea hulk platesid.
Mia ei tulnudki meie juurde. Jõime ühe pudeli tühjaks. Vaatasin talle otsa: “Võibolla läheme edasi. Jalutaks täna hoopis rohkem.” “Võib küll.” Ei teinudki teist pudelit lahti. Läksin ja pesin klaasid ära. Siis panime koridoris riided selga. Olime seal vedelenud umbes pool tundi ja igasugu mõtteid läbi pea lasknud. “Mia, me läheme ära,” hüüdsin ma. “Ага,” vastas Mia. Teise, täis pudeli jätsime sinna. Ei hakanud seda enam uuesti tasku toppima.
Mul oli hea ja hästi rahulik ta kõrval käia, sest ta oli Tallinnas üle hulga aja ja ma tundsin ennast nagu võõrustaja.
Panin Nordi taldriku laisk-liisule ja võtsin teise, see oli Viru märgi ja kirjaga, veel oli üks Olümpia tass. Pesin neid ja mõtlesin, millal ma viimati neis kohtades käisin. Siis läksin tuppa tagasi. Seisin keset tuba, und ei olnud, aga midagi polnud enam teha, lugeda ei tahtnud. Panin muusika mängima ja pugesin tagasi voodisse. Mann ärkas pooleldi, ütles: “Oi, sa oled külm”, ja maigutas suud. “Kus sa käisid,” küsis ta hetke pärast, aga nii unesegaselt, et ma ei saanud aru, mis ta küsis. Ta ei teinud silmi lahti. Ta ootas hetke, silmad kinni, siis tegi ühe silma pilukile ja pomises uuesti: “Kus sa käisid.” “Mul ei tulnud und, koristasin natuke tuba.” Ma ei tea, kas ta kuulis mu vastust või jõudis enne uuesti magama jääda. Lesisin teki all ja vahtisin hämarat tuba. Tänavalaterna valgus paistis kardinapilust sisse. Lesisin, vaatasin toa valgusi ja varje ja mõtlesin mõtteid. Siis rääkisin endale mõttes ühe muinasjutu.
Istusin ja vaatasin aknast välja. Vaatasin inimesi, kes tänaval liikusid. Ma polnud kodus. Olin ühes äärelinna eramajas ja enamasti vaatasid inimesed selle maja poole, kui nad mööda läksid. Ma ei osanud arvata, kas nad nägid mind akna taga istumas, aga tundus, et nägid, ja ma jälgisin neid liikumatu ja karmi pilguga. Muud pilku ei osanud teha, ei tahtnud pead kõrvale pöörata, alla anda. Vahel tundus, et inimesed keerasid