Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
õilis kodusolemise feeling, nagu ekstaas. Oled mõnuga kodus, ümbrus soojusest värvitud, teed midagi vaikselt või istud, molutad ja jälgid ümbrust, ja kõik ümberringi on imeline. Tuba, valgus, kõik; vaatad aknast välja – oleks nagu ilus koht see majaesine, just sellisena nagu mõnes lasteraamatus, kodu. Ma ei tea, mis selle kodu mult ära võttis. Ja kas teistel seda on. Või on neilgi rohkem mõtetes ja mälestustes. Küllap on nii kõigil. Ja välja ei saa. Siis saaks, kui saaks kuhugi sisse. Kuhugi iseenda (ja ka kõigi) teiste päris sisse. Selle Asja päris sisse. Sulaks ära ja haihtuks õhku. Ela siin paradiisi serva peal täielikus perses.
Hiliseks pärastlõunaks on kodusolemisest kapitaalselt villand, korra päevas peab kellegagi juttu ajama, muidu oled varsti sootuks väärakas. Istud, vait ja tige, ja irvitad kõige üle. Iga päev on kuristik. Kui on. Õigem on öelda, et igas päevas tuleb ette kuristikke. Jumalalõhna. Kogu Täie lõhna. Kui kuskil tööl käiks ja seal aega surnuks lööks, siis tuleks seda vähem ette. Pole ju vaja hakata tõestama, et sihipärane tegevus on mõttetu. Sihipärased tegevused jooksevad sihis. Sõjapidamine, mesilaste pidamine, naisepidamine. Kummalisi tegevusi on. Suremise ja surnute matmisega osatakse nii palju ilusat vaeva näha. Ema otsib juba mitu aastat hauaplatsi. Ainult et minust jääb ta küll sinna maha matmata. Miks tal peaks maa all parem olema kui maa peal? Ma küll ei taha praegu maa alla, ei usu, et seal ka surnust peast hirmus nauding vedelda oleks. Muidugi, surnuaed on kena surnute pesa. Lesid, vaatad paremale: no tere, tere. Vaatad vasemale: tere, tere, jah.
Igaüks teab, mis ta teab. Ainult puhas olemine on midagi. See on see. Kuskil Piiblis kah keegi küsib: “Kes sa siis selline oled?” Jumal vastab: “Ma olen see.” Krõbe küll. Täiesti arusaadav. Täpsemalt ei saa öelda. Kui see ainult oli ikka nii.
Oled paar tundi jalutanud, siin ja seal kohvi joonud ja möla ajanud, siis kohtad meest, kellel on tahtmist veidi juua ja kellel on isegi raha. Aga kell on juba palju, poes enam veini ei ole. Kortsudest ka ainult Virus ja Nordis, neisse ei viitsi minna, enamiku friendide jaoks ei ole need head logedad kohad.
Tõelistele küsimustele pole vastust, neist saab ainult kõrgemale tõusta. Kuni põrkad jälle vastu seina ja suu vajub lahti. Seegi on parem kui lihtsalt unustus ja rutiin. Ärkvel olla, seda tahaks. Aga kuidas sa ikka ennast piitsutad. Jõuga ei saa. Siis muutud mingiks budistiks või muidu idioodiks.
Toetasin Podmoskovjel tagumikuga barjääri, mis suvistele laudadele ette tõmmatud. Ei olnudki mingit trehvunksi. Käisin juba sees ära, aga kohvisaba oli all liiga pikk, et üksi ära seista. Ujusin välja tagasi ja jäin toppama – suitsu tegema. Lootuses mõnd tuttavat näha, kellega saba ära viitsiks seista. Päike läikis ja sees olnuks lahedam suitsu kiskuda, aga nad olid selle Moskvas all ära keelanud. Moskva ees tarvitseb tavaliselt vaid mõni minut passida, tingimata näed pooli tuttavaid. Keda üldse linnas näha võib. Punkarid tundsid ennast äärmiselt mugavalt. Tuimad näod, kiilad pead ja mõni kilo vanarauda rippumas. Päris ilusad. Varem tõmmati neid rohkem liistule, lasti võmmis istuda ja kisti metall maha, nüüd näikse kaitse all olevat. Näevad ju kenad välja iseenesest. Ja ehk tabavad olemise ja olematuse feelingut puhtamalt kui teised. Puhas olemine, eimidagi tegemine. Ühe kuti seljal seisis: “ärge käige mu järel, olen isegi eksinud.” üks tuli suitsu küsima. Leidsin taskust paki: “ära üle viie võta.” “Ei, ma ühte tahtsingi.”
Siis: “Tervitus, mis teed.”
“Midagi.”
“Ootad kedagi või.”
“Kuule, ei ootagi, mis mees sa ise oled.”
“Ei ole mingi mees, ühe kutiga pidin kokku saama. Sa kontserdile ei lähe täna või.”
“Mis kontsert see on.”
“Mingid hevid on koos. Ma ei teagi täpselt. Graps vist ka. Vist on noorte kuttide bändid. Täitsa tahaks näha. Kurat, piletiraha pole.”
“Sa ikka viitsid veel.”
“Ei tea, vahel võib ju kah. Kuule, anna mulle tikku. Aitäh.”
–
“Tervitus. Mis te siin teete.”
“Sukka koome.”
“Seda ma vaatan jah, et kuradi mehed, koovad Moskva ees sukka.”
“Pole ilus või.”
“Ei, miks ta ei ole.”
“Erki, kuule.”
“Noh.”
“Ühe kohvi teed mulle Moskvas välja.”
“Üleval või.”
“Mul ükskõik, all või üleval. Ära nüüd ütle, et ei ole aega.”
“Mul ei olegi eriti. Teen küll. Hea sind, raiska, näha üle hulga aja.”
“Sa ei tule sisse või. Ootad oma kallimat või.”
“Ma ei ole homo.”
“Lähme siis.”
“Lähme.”
“Kuulge, oodake, andke mulle helistamisraha. Peab kutile helistama.”
Erki otsis kopikaid. Mul oli endal kohviraha küll, ei tea, miks ma küsisin, kas ta välja teeb. Et ta kindlamalt tuleks, sellepärast. Me pidasime teineteisest. Erki küsis selle käest: “Mis plated sul kaenlas on.”
“Ah on, igasuguseid asju, annan selle kuti kätte, võibolla laseb turgu.”
“Mis, sul on vanu asju ka või.”
“Mida sa mõtled.”
“Esimesi Zeppe sul ei ole.”
“Kuule, ei ole. Isegi tahaks saada. Kuule, aitäh, ole meheks,” poetas ta Erkile hooletult, ärapöördelt.
“Kuulen, kuulen,” mõtlesin.
“Mis elu sa üldse elad,” küsis Erki, kui sisse läksime. Me polnud mitu kuud kokku juhtunud.
“Mitte mingit.”
Pole järgnevaid sündmusi, põhjusi, tagajärgi. Iga päev jupid olemisest, meeleolud. Vahel väike lugu, siis suur auk. Hea pidu võib jamaks pöörduda, jama olemine heaks rahuks harvem. Üks moos kõik. Peale surma saab ehk aru, mis see tegelikult oli.
Peale keskat (suure jamaga õnnestus tast läbi saada, lõpuks löödi lihtsalt käega, ma ei viitsinud nägu teha, et usun kogu selle keskajama sisukusse) vedelesin poolteist aastat. Hoidsin kroonust kõrvale. Kirjutasin ennast kodunt välja, kuhugi sisse ei kirjutanud, komissariaadis arvele ei võtnud. Otsiti tagagi. Teadsin küll, et see jamaga võib lõppeda, aga ei viitsinud ennast kokku võtta ja ära lahendada. Mõtlesin juba Dvigatti või hullukasse minna. See oleks keeruline ka olnud, peale kadumist võtnuks nad mu eriti valusalt ette. Kui välja ilmusin, himustaski üks major prokuratuuri kraesse väänata. Lubas perse nii soojaks kütta, et saan kohvivee tuliseks ajada. Ütlesin, et ärgu ajagu jama (või kuipalju ma ikka neile ütlesin, eriti õiendama ei hakanud), et tahan kangesti kroonu minna. Imelik, nad ei soolanud mulle isegi mereväge, võibolla unustasid kuidagi ära. Hiljem kuulsin, et see major lasi endale kuuli pähe. Pidanud mingite afääride või altkäemaksude pärast kohtu või tribunali alla minema.
Kroonu minnes otsustasin, et tõmban need kaks aastat endal elust lihtsalt maha, neid ma ei ela, saadan kuidagi mööda.
Ikka olin öösel teinekord Manni juures. Kümnendas või üheteistkümnendas. Tänu Mannile hakkasin elus veidi teisi asju hindama. Ei kippunud enam poistega tarka joga ajama (Marcusest, Frommist, budismist, Freudist ja muust jamast, mida keegi polnud õieti lugenudki), rohkem istusin ja kuulasin pealt. Kuivõrd need asjad enam nii pinget ei pakkunud, siis lugesin ka vähem. Musa ja sporti tundsid kõik. Mõni oli rohkem Kissi fan, mõni Purple’i ja Sabbathi, mõni Zepi ja Yesi ja Genesise. Tänu Mannile kuulasin hiljem ka sootuks teistsugust musa, varasemat ameerika musa, kerget, või siis jatsu.
Tema ei teadnud muusikast midagi, aga jagas alati ära, milles on tuuma ja tõelist feelingut. Tal oli kellegi kingitud vana grammar. Siis ma ikka tassisin platesid. Ütlesin talle, et võtku endale midagi linti või lasku võtta, aga nii palju