Neitsikivi. Michael Mortimer
e>E.S.E.P.I.A. – le
Kuna inimene on osa loodusest, on tema võitlus looduse vastu paratamatult võitlus iseenda vastu.
Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid.
Humanismi eristab looduse kaitsmisest vastuoluline sähvatus. Meie aja needus on see, et keegi ei julge näha selles valgust.
PROLOOG
Õnneks ei paistnud keegi neile tähelepanu pööravat. Nad olid omaette sinise saali ülemisel balustraadil, silmitsedes sealt Nobeli auhinnatseremoonia külalisi. Kui magustoit oli lõpetatud, võttis ka olukord laua taga teise ilme. Kuningas seadis end lauanaabriga rivi etteotsa, kui aukülalised aeglaselt trepist üles kuldsesse saali hakkasid sammuma. Laureaatide, ministrite ja aukandjate pikale rodule järgnes frakkides ja litritega kaunistatud värvilistes kleitides inimmeri, kellest oli raske ülevaadet saada. Kogu see trobikond ummistas peagi marmortrepi kuni teise korruseni välja. Just nagu selles rahvamurrus korra hoidmiseks mängiti taustaks tantsulist džässmuusikat. Tellisseintele projitseeriti hulgaliselt värvikirevaid liikuvaid laserpilte – lilledest inglid, puuvõrad ja lehemustrid –, mis keerlesid üha kõrgemale ning balustraadiservale lähemale.
Lobov tõmbas ruttu midagi taskust. See oli kilekott, mille sees paistis midagi neljakandilist – messingist pandlaga roheline laegas. Idale meenutas see vilksamisi üht vanemat tüüpi sirklikarpi, aga see oli laiem ja paksem ning tundus käsitööna valmistatud.
„Mis asi see veel on?” päris Ida.
„Tššš!”
Lobov vaatas ringi ja rääkis siis inglise keeles edasi, hääles selge vene aktsent.
„Sinu enda huvides on kõige ohutum, kui sa midagi ei tea. Hoia seda turvaliselt seni, kuni see palutakse sul mulle tagasi anda. Ilmselt kahe päeva pärast.”
Ida võttis laeka vastu, see oli ootamatult raske. Ta mõtles sellele, mida vanaema talle enne rääkinud oli – laegast ei tohi mitte mingil juhul lahti teha.
„Aga mis seal sees ometi on?” suutis Ida siiski erutatult küsida.
Lobovi ilme oli tõsine.
„Ei, sa lihtsalt ei tohi seda näha.”
„Aga midagi pean ma ju ometi teadma? Ega see ei ole ju midagi… ohtlikku?”
Lobov paistis järele mõtlevat, ilmselt oli tal ikkagi tütarlapsest kahju. Näis, nagu oleks ta end Ida pilku unustanud, silmad veinist kilamas.
„See pole minust kaugeltki tark tegu… Aga hästi-hästi natukene võid sa ikkagi piiluda. Sinu silmade pärast, Ida. Kui sa lubad, et sa sellest mitte iialgi kellelegi teisele ei räägi.”
„Ma luban.”
„Sa pead mõistma, et… laeka sisu on võimatu kirjeldada.”
Pagana pihta, millest ta küll räägib, mõtles Ida.
Lobov nokitses ettevaatlikult laeka kallal, nagu oleks see valmistatud mingist eriskummaliselt haprast materjalist. Ta hoidis seda kahe käega kinni ja hingas keskendunult.
„Võid vaadata ainult paar sekundit. Kas oled valmis?”
Ida noogutas ja tundis, kuidas pulss üha kiiremalt tuksub. Tantsupõrandalt kostis külaliste aplaus ja ta nägi, kuidas laserprojektsioonid balustraadi alt seinalt üha lähemale hiilisid. Lilledest inglid ja lehed olid nüüd vahetunud lumehelveste ja kristalsete mustritega ning valgus peegeldus juba laes, hakates neid pimestama. Samal hetkel urgitses Lobov väikse messingist pandla kallal ning tegi laeka kaane lahti.
Ida pidi just laekasse vaatama, kui mingi ere valguskuma nende kohale kõrgus. Lobov võpatas – laserprojektsioonid olid hiilinud üle balustraadiserva, jõudes kohakuti nende kehaga. Samal hetkel kiirgus laekast tugev roheline valgus ning kõik oli järsku ümberringi kõle ja silmipimestavalt valge, nagu seisnuks nad hääletu valgusplahvatuse keskmes, ja Ida ei jõudnud millelegi mõelda ega isegi enda kaitseks kätt tõsta.
Mis toimub?
See valgus – kust see ometi tuleb?
Kas tema peast?
Valgusplahvatus kestis ehk sekundi, võib-olla ainult pool sekundit, aga Ida jaoks oli see hetk mõõtmatult pikk. Kui tugev kuma haihtus, oli Lobov põlvili ja hoidis endiselt laegast käes, pilk eemale pööratud. Värvid, värvid igal pool seintel. Kuigi algul tundusid need lihtsalt uued laserprojektsioonid, märkas Ida, et mustrid on nüüd silmanähtavalt tugevamad. Need meenutasid siinuslaineid, fraktaale ja imelikke kirjamärke – ja kiirgusid kõik laekast. Ida ei suutnud endiselt eristada, mida laegas endas peidab, küll aga nägi ta sealt kiirguvat ühtekoondunud valgust. Kui veel üks laserkiir laegast tabas, vallandus korraks rütmiline sähvatus ja kõik paistis justkui hõõguvat. Lobov vappus ja ägas valu käes.
Valgus pimestas taas Ida silmi. Kui ta uuesti silmad lahti tegi, märkas ta, et laegas oli kinni. Ja ta ei näinudki, mis seal sees on. Lobov tõstis käe silme ette. Kuldsest saalist kostis taas aplausi kaja.
Ei, ei, mõtles Ida, mis ometi toimub?
Lobovi keha kaldus põrandal veidi tahapoole, ja siis Ida märkas – ta prillid olid seestpoolt kaetud…
… kas verega?
Ida pilgutas mitu korda silmi, kuid pilt jäi samaks.
Prillide tagant paistis paks kiht lögast verd, mis valgus silmakoobastest.
Nagu oleks silmad… plahvatanud?
Ida tahtis karjuda, aga ei saanud kurgust ühtki heli. Ta suutis vaevu hingata.
Lobov üritas end liigutada ja tõusis vaevaliselt poolistuli. Kuigi Ida sirutas käed ette, kukkus Lobov sellegipoolest. Kõik toimus nagu aegluubis, Ida ei saanud temast kinni – mees kukkus selili ja lõi pea vastu prožektoristatiivi, mis temaga koos ümber kukkus, maandudes pikuti tema kehal. Vasaku meelekoha lõi ta omakorda vastu marmorpõrandat.
Ida üksnes vahtis ainiti ja tõstis käe suu ette, püüdes tugevat oksehoogu alla suruda.
Mis juhtus?
Ida ei suutnud oma silmi uskuda. Lobovi keha lebas liikumatult ja jäigi nii lebama.
Ta tundub ju…
Ida viskus mehe juurde põrandale. Samal ajal ilmus jooksuga keegi hobusesabaga meesterahvas.
„Mida pagana päralt te siin teete!“ kisendas mees ja jooksis statiivi juurde, mis talle kõigepealt silma hakkas.
Siis alles märkas ta Lobovi ja tema nägu ning ta jäi vait.
„Arst,“ suutis Ida lausuda. „Arst!“
Mees pööras end ringi ja tormas minema. Ida vahtis ainiti Lobovi, julgemata teda liigutada, ja sosistas vahetpidamata:
„Arst… arst…“
Siis kuulis Ida midagi.
Lobov oigas korra.
Ta on elus!
„Mitte politsei,“ oigas ta, suunurgast veri nirisemas. „Mis iganes ka ei juhtuks… anna laegas oma vanaemale, mitte politseile… Ütle talle, et ma armastan teda… Luba mulle… Ära anna midagi politseile…“
„Ma luban,“ vastas Ida ruttu.
„Ütle Almale, et ma armastan teda, olen kogu aeg armastanud…“
Mees rääkis nagu läbi udu. Ida haaras vaistlikult ta käest ja kallistas seda.
Siis tundus, nagu lõdvestunuks ühtäkki kogu mehe keha, ja kuskilt ta kõrisopist kostis imelik korin. Peagi kuulis Ida eemalt trepikojast ärevaid hääli ja kiireid samme.
Ei, ei, ei…
1
Piip!
Piip!
Piip!
Oh,