Neitsikivi. Michael Mortimer

      „Heppah!“ hüüdis ta ja hoidis oma teravat puitpiiki otse enda ees.

      Pärast paariminutilist kiiret jalutamist jõudsid nad ühe kaljumoodustise juurde, mis oli ümbritsetud madala taimestiku ja meetrisügavuse kraaviga. Kaljude ümber oli püstitatud puutüvedest ja jämedatest vitstest püsttarad. Tarade taga oli hulk väiksemaid hütte ja nendega ühendatud neli platvormi. Osa pärismaalasi hüppasid platvormidel ja hakkasid naerdes liivale odasid viskama, kisades ja pööritades teeseldud vaenlaste poole silmi.

      Banks noogutas ja andis ühes hütis olevatele lastele paar klaaspärlit. Solander märkas, et heppah’isse suubub oja ja ühes madalas hütis on kuhjas sõnajalajuuri ja kuivatatud kala.

      „Nad on isegi ümberpiiramiseks valmis. Lõikab lausa sõnad suust, tõesti,“ ütles Solander Cookile.

      Banks ja Cook hakkasid nüüd koos meremeestega hoolikalt heppah’it mõõtma. Spöring seisis seljaga nende poole ja joonistas maha mingisuguse jumala puitkuju. Paar pärismaalannat tulid Solanderi ja Spöringu juurde. Nad kihistasid naerda ja uurisid mehi pikalt, andes märku, et tahavad meestele midagi näidata. Kui nad meestele viipasid, et nood hütis edasi tuleksid, naeratasid Solander ja Spöring ning läksidki vastu puiklemata edasi.

      Nad sattusid heppah’i sellisesse osasse, mida nad enne ei olnud märganud. Hüti tagumises osas oli veel üks suurem kalju, mille ees oli kiviahi. Üks naistest hööritas natuke oma nimmet ja reisi ning osutas naerdes puituksega varjatud koopa poole.

      Spöring ja Solander muigasid, mõtlesid hetkeks ning hakkasid siis koopa poole kõndima. Kiviahju kõrval rohu sees hakkas neile silma terve hulk sisikondi.

      Kui nad puituksest sisse olid astunud, lõi kumbki naine neid nii tugevalt, et mehed kukkusid pikali.