Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets
kaela saata. Kuid Wulfgar ei lasknud end heidutada – kas polnud paljud ohverdatavatest teeselnud langetõbe, katku või hullumeelsust, et surmast pääseda?
Edeling oli kogenud preester, ta teadis, kuidas araverelist kohelda. Üliku märguande peale kiskus Thoen noormehe alasti, paljastades Ballimari pika lihaselise keha; tema rinnal rippusid kiskjakihvadest keed ning salapärased amuletid, paar-kolm tuhmi jumalakujutist ning väiksemat võlust. Väliselt paistis, nagu poleks Woden saanud paremat ohvrit nõudagi. Thoen vaatas küsivalt Wulfgari poole, see kortsutas kulmu. Haukid sumisesid ärevalt. Hiidkasvu sõdalane haaras noormehel kaelast ja pigistas, ent Ballimar vaikis kangekaelselt. Thoen teadis oma käte jõudu, ta tundis küll, et vangi kael oli ebatavaliselt tugev, kuid hauk uskus siiski, et see tattnina teeb häält. Ometi ta eksis.
Lõkkele osutava edelingi kavatsust ette aimates haaras sõjamees hõõguva otsaga tuki ja surus selle jõuga vastu noormehe puusa, nii et söestunud ront krigises ja niiskesse sooõhku kerkis tülgastav kõrbenud liha lehk. Noore Kimbrungi suunurk tuksles valukrampides, kuid ta sai väga hästi aru, mida temalt oodati ning surus hambad raevukalt kokku; isegi ta käed ei haaranud Thoeni tukki hoidva kämbla järele. Ta oli Beanstan Kimbrungi, kimbrite viimase vürsti poeg ja suutis taluda valu, mis oleks alama verega inimesed ammugi kisendama sundinud. Oma muistse sünnipära tunnetamine aitas tal tulega piinamist välja kannatada ja viha muutis ta kindlameelsemaks. Valu tumendas Ballimari nägemist, ta pilk muutus ähmasemaks ja viivuks uskus kimber nägevat järve kohal seismas õrnalt kumavasse udulinikusse mässitud naisekogu. Oli see tõesti Beanstani fylgja, tema isa kaitsevaim?
Ballimari pilk selgis ning seletas taas lõket, suurhaukide edelingi ja lähedusesseisvaid sõjamehi. Kõrvetav süsi ei olnud enam ta ihu vastu surutud, ehkki puus tundus otsekui põlevat. Milline võis küll põletushaav olla! Kuid noormees ei alandanud end niivõrd, et oleks valutavat kehaosa silmitsenud; meelepingutusega sundis ta end Thoeni pruunidesse karusilmadesse vaatama, endal pilk vihast ning piiritust neimast tulvil. Korraga ei tundnud ta end enam ohverdatavana, raev oli surmahirmu olematuks muutnud ning ta adus, et mingil seletamatul moel oli ta kõigi nende haukide isand. Talle näis, et pruugiks tal vaid käskida ja kõik nad langeksid ta ees põrmu…
Thoen tajus vangistatud noormehes seda veidrat muutust, kogu kehaga tunnetas ta ohverdatavast õhkuvat ürgset viha ning arusaamatut, ebamugavust tekitavat üleolekut – salapärast väge, mis näis võõramaalase tegevat võitjaks ka siis, kui talt elu võtta. Sõjamehe tumedates silmades süttis vaenulik tuluke, ta oli harjunud võidetute näost alistumist, meeleheidet või tuima ükskõiksust välja lugema, see siin aga näis olevat kõigest sellest kaugel. Ja Thoen Karunahale ei meeldinud see mitte üks põrm…
Tundes teravat odaotsa vasema abaluu all, ajas Ballimar end veelgi enam sirgu. Oli aeg laulda taplusest isatalu ümber ja pühal rabasaarel, kuid ta ei suutnud end selleks sundida, ehkki uskus, et surmahetk on saabunud. Pigem tajudes kui kuuldes, kuidas Wulfgar tõukeks hinge kinni pidas, vaatas noor põhjalane ainiti taevast, kus kuu nagu kassitapuõis edasi sõudis. Wulfgar oli otsustanud vaadata ohvri kukkumise, tema vere ja sisikonna pealt, kas tapetu sobib urjaks või mitte, kuid just sel hetkel, mil ta kogu jõuga torkama valmistus, kõlas raksatus, oda läks nahka kriimustades Ballimari kaenla alt läbi, edeling kaotas tasakaalu ja haukid nägid, kuidas nende ülik end vaevaliselt püsti ajab ning läbi planksilla vajunud jalga soomudast välja sikutab.
“Nõidus! Nõidus!” möirgasid saksilased. Pühas hiies oli toimunud midagi tõepoolest ebatavalist, urjatav seisis elusana planksillutisel, ohverdajad jahmunult mõni samm eemal. Kas tõesti olid jumalad vahele seganud? Igatahes ei olnud Wulfgar veel aasirite tahtes kindel, kuid lähemale astudes libastus ta udust, verest ja soomudast libedaks muutunud plankudel uuesti ning vankus ohtlikult, säilitades vaevu tasakaalu.
Edelingi meelest oli liisk langenud, tema pilk käis korra otsivalt ringi ja langes räpasesse kaltsu rõivastatud kiilaspäisele träälile, kes higist nõretades puid lähemale tassis. Lühikese käskluse peale haaras Thoen orjal habemest, rebis tal viimasedki räbalad seljast ja hetk hiljem puuris terav, verekorbaga kaetud oda ta läbi. Puud langesid kolinal plankudele.
Haukid möirgasid ja tagusid relvi kokku ning Ballimar mõistis alles nüüd, et trääl oli surnud tema eest. Kimber saatis tänutundes pilgu taeva poole. Aasirid olgu kiidetud! Kas tõesti suutis Beanstani fylgja vahele segada? Talle jääb võimalus neimata, Wotani pühade kaarnate nimel, võimalus lõigata läbi edeling Wulfgari ja tema truu koera Thoeni kõrid!
VIIS
Ballimar seisis träälisara ees. Viletsad närud katsid vaevu ta keha, teised orjad seisid haigutades ja ringutades ta ümber. Oli varajane hommik, idataevas alles hakkas hahetama. Noormees lõdises külmast, hilissügisest oli saamas talv. Rohi oli härmatanud, vähesed vihmaveelombid olid kaetud õhukese läikiva jääkaanetisega. Esimesed päikesekiired panid külmunud veetilgad katuseräästastes sätendama.
Kimber vaatas mornilt ringi. Edeling Wulfgari talu tagaõu polnud sugugi nii avar ja uhke kui eesmine. Vilets õlgkatusega sara, milles elasid träälid, varjualused lammaste, veiste ja hobuste jaoks… Lisaks sepikoda, riistakuurid, aidad ning panipaigad, mis kõik peitsid eneses Wulfingide suguvõsa jõukust. Maapinnal, mille loomad olid konarlikuks sõtkunud, mustendasid külmunud sõnnikukamakad. Träälid röhitsesid, kratsisid, lasksid valjusti peeru ning ajasid uniselt juttu. Üks neist kuses vastu laudanurka. Ballimar jälestas neid madalaid ning põlgusväärseid, Midgardi kõige närusemaid räpaseid trääle. Tavaliselt anti träälile, kes võttis endale kaasaks mõne orjatari, tükike maad ja ta maksis elu lõpuni isandale panist. Heal juhul sai temast laete, poolvaba, kuid need orjad olid lihtsalt alamad inimesed, kes ei suutnud üllaid tegusid korda saata ega väärikaid sõnu lausuda. Nende kiilate või lühikeste sagrispeade ümber olid räpased kaltsud või rätikud – mütsi kandis üksnes vaba mees. Keegi lühike jässakas mees ütles Ballimarile midagi, ent noor Kimbrung ei teinud temast väljagi.
Kõlas järsk hääl, träälide loba vaikis nagu lõigatult ja mitmed tõmbasid pea hirmunult õlgade vahele. Edelingikoja nurga tagant ilmus scippare Osmond, edeling Wulfgari nõumees, kellel oli mitu hauki kaasas. Valjude käsklustega aeti kõik träälid, Ballimar nende seas, liikvele. Osmond osutas nuudivarrega igale träälile ning saatis nad tööle, kelle metsa hagu tooma, kelle sõnnikut rookima, kelle pudulojuseid söötma. Aeglasemate orjade ergutamiseks käratasid vabad haukid raskeid sõnu ning ähvardasid piitsaga. See kõik tuli Ballimarile nii tuttav ette, et noormees tajus täie selgusega tõsiasja – ta oli trääl… Milline alandus, Wotani pühade käevõrude nimel! Milline solvang ühele vürstipojale!
Ballimar ootas allasurutud vaenulikkusega, missugune räpane töö talle osaks langema pidi. Ta ei teadnud, kas suudaks alandlikul ilmel, vastu hakkamata seasulgu puhastada või lehmasõnnikut kraapida… Iial polnud Beanstani poeg kannatlikkuse ja leplikkusega hiilanud, säärast alandust polnud aga noor Kimbrung veel tunda saanud. Põletushaav puusal polnud pooltki nii kibe…
Osmond torkas talle nuudivarrega selga ning andis hooletu viipega märku metsaserva poole liikuda, kuhu teisedki träälid tusasel ilmel oma sammud seadsid; tõotas tulla töine päev. Päike hakkas tõusma ja ennustas külma ning selget ilma. Mõningate arusaadavate sõnade järgi oli kimber taibanud, et kavatseti puid vedama hakata ning Ballimar tundis vastikust, et pidi koos orjadega oma lihaseid pingutama. Ent ta teadis, et valikut polnud – vaekauss oli seekord edeling Wulfgari kasuks langenud. Ja Ballimar kõndis tusaselt metsa poole.
Kuigi Ballimar ei näinud ühtki sõjavarustuses hauki träälidel silma peal hoidmas, oli ilmne, et ümbruskonnas leidus nii mõnigi vardja, rääkimata juba lihtsalt niisama ringilonkivatest saksilastest. Valvurid olid Hunditalu väravas, valvurid olid ka rannal, ja kindlasti olid neil ka koerad… Koerte eest pageda oli aga raske. Kimbrung oskas küll jälgi segada nagu ei keegi teine Midgardis, kuid lihtsalt laande pagedes oleks jäänud isa eest neimamata ja noormehe jaoks võrdus see häbistava orjusega. Parem oli oodata sobivat hetke, kui sai põgeneda relvastatult, et hankida läbi kõnnumaa liikudes toitu ning surmata tagaajajad. Ballimar suutnuks seda kõike ka paljakäsi, kuid raudvahe tapariist polnud sellegipoolest ülearune.
Metsaservas