Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets
kui sellesse poleks segatud Wulfingide näritud kondid ja soustijäätmed. Ballimar helpis esimest korda elus nii alandlikult leent… Isegi enne ohvritalitust antud toit polnud talle nii vastikuna tundunud – ta oli vang, jumalatele toodav ohver ning haukid oleksid urjatavaid vedela lakkega söötes iseendid aasirite ees häbistanud. Nüüd aga… Kuid jõudu oli tarvis hoida. Sisimas end põlates nihutas kimber ennast koos teiste orjadega lähemale – raske töö oli noormehe tavalise hea isu kõrvetanud aplaks näljaks. Korraga meenus Kimbrungile, et tal polnud ei lusikat, kruusi ega üldse midagi, millega tulist pudrulöga suhu tõsta, ka läheduses ei paistnud ühtegi söögiriista mujal kui träälide räpastes pihkudes. Egas ometi laastuga saanud sööma hakata! Sõdalased naersid kimbri kimbatuse üle.
Mõnda aega sõnatuna katla kõrval istunud ja vaadanud, kuidas teised träälid ahnelt kugistades ning suulage kõrvetades einet võtavad, pani Ballimar tähele, kuidas üks orjadest tõusis ning savikruusi sõrme otsas keerutades hapupiimaga täidetud pange poole suundus, jättes ligase puulusika maha vedelema. Noorel Kimbrungil polnud valikut, ta sirutas käe ja lusikas vahetas peremeest. Puder polnud tegelikult halb ning Ballimar sõi seda kogu oma haavatud uhkusest hoolimata isukalt. Hapupiima pärast ta eriti pead ei murdnud – seda võis ju ka lihtsalt üle pangeserva rüübata.
Vaevalt jõudis Ballimar aga tosinajagu lusikatäisi hammaste taha läkitada, kui teda tabas tugev kõrvakiil ning lusikas kisti koos pudruga käest. Toores sõimuvaling koos ähvardustega tuli lusika endise omaniku suust, ja vaikis alles järgmise lusikatäie pudruga. Ori urises ja välgutas kimbri poole silmi. Ballimar vaatas teda uurivalt – ei saanud salata, see trääl, ehkki vaid keskmist kasvu, oli õlgadest lai ning lihaseline; kiirus, millega teised orjad talle ruumi tegid, andis tunnistust, et tõmmukas, mustade turris juustega trääl oli teiste omasuguste hulgas kardetud rusikamees. Kimbrung ei vihastunud; maast madalast oli talle selgeks saanud, et orja peale vihastamine oli alandav, ning hoolimata sellest, et noormehe kõrv huugas, ei haaranud teda raev. Viha, mida Ballimar kõige ümbritseva vastu tundis, polnud võimalik nii tühise asjaga eredamalt leegitsema puhuda…
Vihastamise asemel tõmbas kimber kärinal hinge ja sülgas mahlaka rögaklimbi koos pudruraasukestega träälile otse keset nägu just siis, kui viimane ettevaatlikult uue lusikatäie peale puhus. Haukid purskasid jahmunud orja habemes ripnevaid odraterasid ning kulmult allavenivat sültjat tatiniiti nähes pidurdamatult naerma. Sõdalased muutusid veelgi lõbusamaks, kui Ballimar poolel teel trääli suuni seisma jäänud rusikast lusika ära sikutas ja vastu katelt puhtaks lõi.
Uriseva röögatusega kargas trääl püsti ning tormas möirates noormehe poole, ent Ballimar oli juba jalul ja mõni samm eemal, valmis rünnakut tõrjuma. Elevil saksid häälitsesid huvitatult, toimuvat oli peaaegu niisama põnev pealt vaadata kui koerte purelemistki ning nad ergutasid trääle vile ning hüüetega. Ori pühkis näolt rögaklimbi ning ta suust purskus rõve sõim. Edelingi kaaskondlased hirnusid naerda ja müksisid tõmmunäolist, juba keskikka jõudvat trääli, kes võitlushimuliselt kimbrit tunnistas – see veel poisiohtu võõras oli siiski pikem kui keegi kohalolijatest, orjast enesest koguni peajagu pikem. Kimber sülitas põlglikult lõunamaalasest trääli poole. Võidelda orjaga? Wotani pühade kaarnate nimel, milline ennekuulmatu au ühele räpasele träälile! Lühikeste sassis juustega ori tegi pika hüppe edasi ja virutas rusikaga, kuid Ballimar seisis juba hoopis teises kohas, keha ootusest pingul. Kohe tuli uus hoop, kuid noormees liigutas kergelt pead, rusikatäis sõrmenukke vihises mööda ja kimber astus taas eemale. Träälid ja haukid vaatasid toimuvat huviga, olles jätnud katla ümber vaba sõõri. Ballimari sõõrmed olid puhevil, tema meeled pinguldusid vältimatu võitluse eelaimuses. Kimbrung tundis oma jõudu ja väledust, ent ei alahinnanud ka vaenlast, kuivõrd üht orja üldse võis vaenlaseks pidada. Pigem, ütles ta enesele mõttes, oli see karistamine. Iial ei võitle üks Kimbrung orjadega! Ballimar kõverdas põlglikult huuli ja heitis pea kuklasse, sassis juuksesalgud langesid ta näole ning laiale seljale.
“Hei, hei! Wodeni nimel, mida sa ootad, argpüks?!”
Tehes näo, nagu ei mõistaks ta sõnagi haukide poolt öeldust, seisis Ballimar liikumatult, näol külm põlgus. Vihane ori tegi põhjalasele sammu lähemale ja urises tema peale raevukalt. Kimber astus pisut kõrvale.
“Argpüks!” sisistas üks haukidest.
Ballimar ei pidanud saksi vastuse vääriliseks. Ta hoidis vastasel silma peal. Ning juba see ründaski; metskassi väledusega põikas noormees keskealise trääli haarde eest kõrvale. Ori uratas vihaselt ja sirutas välja oma pikad, sepapihtide sarnased tugevate sõrmedega käed, et uuesti peale tungida, haarata see ülbe poisinatt oma karukäppade vahele, murda pikali ja lasta tal tunda, mis tähendas täismehele vastu hakata… Ballimar põikles osavalt, andmata vastasele võimalust end ainsagi hoobiga häbistada. Ülesköetud haukid karjusid neile ergutusi ja valasid Kimbrungi sõimuga üle, kuna see nende meelest pelgurlikult tugevama eest põgenes.
Loomaliku ilmega tõmmu ori ründas Ballimari, jagades metsikuid hoope, millest aga ükski märki ei tabanud. Kimber taandus sõgeda trääli rünnaku eest, saades haukide mõnitavate pilgete ja naeru osaliseks. Viha lahvatas noormehes kui välgust süüdatud mõdukoda, ta tõrjus küünarnukiga vastase järjekordse löögi ning virutas talle jalaga kõhtu, pannes sellesse hoopi kogu oma jõu ja suure keha kaalu. Kostis jõhker matsatus, trääli suust paiskus koos röögatusega ilaniite ning suutmata end kohe koguda, langes ori meeletu valu käies oiates kummuli. Haukid vakatasid, nähes argpüksiks sõimatut puutumatult pisut eemal seismas ja tõmmut trääli end ebakindlalt püsti ajamas. Imestav sumin jooksis läbi pealtvaatajate. Keegi haukidest läigatas kössitõmbunud orjale vett pähe ja osutas Ballimarile, ergutades teda võitlust jätkama.
Ballimar sülitas põlglikult trääli poole. Mida need neetud haukid ühelt orjalt ootasid? Kas tõesti lootsid nad, et üks põlgusväärne trääl suudab olla sõjamehele võrdväärne vastane?! Nad olid rumalamad, kui ta oli arvanud. Mida võis orjaverd tööline vürstisoost sõdalasele teha?
Ori ajas end sirgu ning valulik ilme kadus ta näolt, asendudes arulageda vihaga, ometi ei söandanud trääl noort kimbrit enam otse rünnata. Ta astus lähemale, hoides käed hoolikalt näo ja keha kaitseks ees. Kimbrung ei liigutanud end, kuid ori teadis juba küllalt hästi, kui kiire ning ohtlik see uustulnuk võis olla. Ähvardusi urisedes tiirutas trääl ümber noormehe, peibutades teda ettevaatamatut liigutust tegema. Aga Ballimar ei lasknud end nii lihtsal moel lõksu meelitada, ta jälgis valvsalt trääli iga sammu, ent ei teinud ise midagi. Vihane ori tegi ümber kimbri ringe nagu peni ümber metskuldi, kuid ei julgenud midagi erilist ette võtta, kuni komistas teibale, millega pudrukatel oli kohale tassitud. Kärme liigutusega haaras trääl selle algelise, kuid tõhusa sõjariista pihku ja virutas kogu oma karukere raskuse ning jõuga. Nobeda kummardusega vältis Kimbrung hoopi, mis isegi sõnnil oleks kolba purustanud, ja hüppas kõrvale. Viivuks oli trääli kogu parem külg kaitseta ning Ballimar andis orjale hooletu jalahoobi. Trääl möirgas raevunult ja virutas uuesti, seekord vastast peaaegu tabades. Ballimar haaras välkkiirelt vastase randmest ja murdis seda kõigest jõust ülespoole; kõhred ning kõõlused ragisesid liigeses, valukarjega pillas ori kaika ja vajus tahtmatult põlvili. Tugev jalahoop rinnakuluu alla sundis trääli oiates katla kõrvale kõverasse tõmbuma, teine löök näkku purustas nina ning kolmas, mis tabas otse oimukohta, muutis tõmmunäolise vaikseks.
Ballimar vaatas ringi; kõik – nii träälid kui ka haukid – silmitsesid teda hämmastunult ning ei suutnud mõista, mil moel sai see peaaegu poisiohtu noormees üksnes mõne hoobiga jagu turskest träälist, kes oli kogu saratäit orje hirmuvalitsuse all hoidnud. Kellegi sitke käsi haaras kimbril juustest ja kiskus ta pea kuklasse.
“Kui ta sureb…” alustas hauk, ent kukkus; küünarnukiga antud hoop tabas teda otse kõhtu.
“Thunori vasara nimel!” röögatas üks sõjamees ja rebis tupest pika noa. Vihaselt käratsedes vajusid haukid kimbri poole, kindla kavatsusega orjanäru raskelt nuhelda.
“Asgardi nimel!” kõlas üle tagahoovi vihane käratus. “Mis siin teoksil on, tabagu teid Loke needus?!”
Haukide kurjalt pomisev ring Ballimari ümber lagunes ja kimber nägi edeling Wulfgari ennast, kel oli