Ellujäämise kokakunst. Martin Hanson
#i000000010000.jpg"/>
Poissmees -
ei tohi ennast kunagi petta,
isegi kui ta teistega sedasi käitub.
käitub alati õigesti,
segi kui teised seda ei tunnista.
võib jääda tihti kuskile pikemaks,
kuid kunagi mitte liiga kauaks.
Kunst kokana ellu jääda
Ennast kokaks nimetada on julge samm. Olgem ausad, kokad on inimesed, kelle käes nuga iga päev rõngaid ja ribasid maailma paiskab, kelle käte vahel rulluvad kauneimad les cotlettes ning vabaneb energia, mille kuumuses küpsevad kuldseim ahjuvorm ja praad.
Mina ei ole kokk, ma olen inimene, kellele meeldib süüa teha. Ärge ehmuge valgest kitlist ja pikast põllest, see on vaid efekti mõttes. Minu kirik on köök, minu religioon on kulinaaria, minu püha kolmainsus on Maitse, Aroom ja Välimus.
Ma olen kulinaariafriik sõna tõsiseimas mõttes. Ma kondan tihti sihitult turul, uurides lettidel müüdavat ning tagaruumides lõigutavat, räägin puises vene keeles inimestega ning loon suhteid. Isegi võõrastes linnades leian ma alati üles turu, mõne huvitava söögikeskuse või poe, mis eristuvad tavamentaliteedist. Ma tahan teada, mida filipiinod teevad seaajust või itaallased äsja veristatud lambast.
Ma olen inimene, kes jäljendab, proovib uut ning leiab alati lahenduse. Ma vedasin korterinaabriga aastaid tagasi kihla, et suudan teha kõigest midagi. Leidsime kapist pooliku sibula, muna, kõva saia, võid ning pool purki head Prantsuse sinepit. Väntasin kokku maailma parima sinepi-sibula-munavõi. Grillisin saia ning katsin kreemiga, grillisin veel ning voila! – tulemuseks oli kõrgkulinaaria, mis nõudis karmihinnalisimat Chiantit.
Pannid tulele, turult kraam koju ning kontrollime, mida teha oskame. Alustame rahulikult, lõpetame professionaalidena. Kõige lõpuks ei ole oluline miski muu kui iseennast nautida.
Head kulinaariat!
MH
Ellujäämise kokakunst
Külmiku uks kriuksatab lahti ning päästab nähtavale halenaljaka pildi võretatud kapisisust, mille restidelt ripub alla tükk peekonit ja miski, mis ehk kuid tagasi võis olla sibul. Paar pudelit kargelt külma õlut libiseb ukserestil mõnusalt kaugusse ning viimane restil lebav muna kukub puruks.
Ei pea olema professor, et paigutada juhtum kategooriasse täiesti p***** ning leida lahendus kas korteri õhkimisest või, üllatus-üllatus, raamatust. Ei taha alustada teatmiku “Poissmeheks olemine idiootidele” Maarjamaa-versiooni, kui paratamatult ei mõista enamik meestest tegelikult üksi olla.
Ühed tunnevad üksiolemise ees psühhosomaatilist hirmu, teistel on meeletu pühendumisvajadus. Paljud ei soovi olla üksi, külastada vahel tuttavat prouat, teinekord kas või mitut korraga ning tunda rõõmu elust, mis – olgem ausad – on ilus kui lill ning veereb nagu hernes.
Unusta liigne puhtus, unusta pedantlikud naised ning kohtumised vanavanematega. Naudi tagajärjetut seksi, vabadust valida endale aega ja kohta! Luba endale võimalust sõita Balile paariks nädalaks, ilma et peaksid kedagi kaasa lohistama. Mis aga peamine – vabasta end liigsest ajukepist, millega sind pidevalt kontrollida tahetakse. Vabasta end küsimustest “Mis meist saab?”, “Kas sulle meeldivad tema rinnad rohkem?” või “Miks te, mehed, sellised sead olete?”
Proovi endale ette kujutada mõnusaid hetki.
• Istud rõõmsalt kookostest lookas palmipuu varjus, sinu kõrvu kostab kerge bossanoot, tõmbad sisse suure sõõmu mereõhku ning rahustad end külma cuba libre’ga. Vaatad rannal jooksva naise liiga palju päikest saanud rindade gravitatsioonilist liikumiskaart. Mõtled õndsalt eelmisel päeval laostatud keha ja hinge vahelisele tasakaalule. Tahad, teed väikese une, tahad oksendad. Maksu ei maksa, telefonile ei vasta, kingitusi ei osta ning habemeajamine on ununenud juba kuid. Õndsus. Ükski naine ei majanda teemaga, et jood liiga palju või töötad liiga vähe. Ainus, mida naised siin ütlevad, on JEES, MISTER või PAY BEFORE.
• Mõõdad juba kolmandat päeva mootoriga varustatud velossipeedil mingi paariariigi maanteid. Oled pesemata, räpane, hommikuti kused kellegi hooldatud aiamaale ja laulad mitmeteistkümnest magamata ööst. Lõunastad bensiinijaama kolmandale tankurile toetudes, õhtuti jood ja suitsetad liiga palju, kakerdad kahtlastes baarides ning püüad Jevgeni Oneginit tsiteerides pälvida kellegi tähelepanu. Järgmisel hommikul seisad kaksiratsi jällegi kellegi aiamaal. Röhatad ning lööd tsiklile uuesti hääled sisse. Sa ei tea, kuhu sa ööseks välja jõuad või kelle kõrval ärkad, kas hambad on õhtusöögiks veel alles või jätkad reisi masinas, mille tagaaknavaade on trellitatud. Perekonnale oled juba ammu kaotatud juhtum ning alimendid maksab otsekorraldus. Keegi ei nuta, keegi ei tüüta, kõigil on pohhui.
• Seisad pliidi ees, üll vaid punane põll, mis väidab, et oled “SEKSMAŠŠIIN”, ning peksad tuima larhviga pannil särisevat õuna. Muud kodus ei leidu. Valikuid on kaks, mõtled isekeskis. Visata õun prügisse, panna riidesse ning minna kõrtsu sööma või minna kohe kõrtsu sööma? Nentides, et esimene plaan kätkeb endas liiga väikest riski, viskad plänni tulelt ning ust enda järel sulgedes kuuled kaugusest: “Tulika takso. Tere hommikust!” Miski plõgin, et munad paljad? Suur suvi väljas, las ventileerib.
Poissmees on oma käitumise ja juhtumiste ori. Ta püüab parimat, kuid välja kukub ikka nagu Andrus Värnikul.
Kui minna teoreetiliseks, siis vajab mees regulaarset seksi, vabadust vahtida õhtul televiisorist sõpradega sporti, suitsetada sigarit omaenese kodus ning juua ennast täis millal iganes. Äärmiselt sageli on tegelik stsenaarium vastasmärgiline: keegi teine on sinu eluloofilmi autor, keegi teine koordineerib sinu käitumist. Lõpptulemus on üks pikk pläga, mis tahes-tahtmata lõpetab hingamise nöörijupi saatel.
Tõmba lips kaelast, anna tüütule ülemusele piki lõugu ning üllata ennast selgrooga. Kindlasti ei ole vaja luua endast jobu, kes enrikeiglesiase-tüüpi tatise kusejoana hommikust ööni oma mõtet veeretab. Munad pihku, mees!
Ellujäämise (koka)kunsti tuleb aga võtta projektipõhise proovina õppida või katsetada midagi muud.
Kööki ei tohi karta, seda peab armastama, tundma ning kasutama. Kulinaaria on sedavõrd rikas – iga noalõige, küpsetusmeetod, toorvõi maitseaine, ürt või garneering, iga uuenduslik alus, vormistusviis või serveerimisnipp lööb kaardid sassi ning täringud uuesti lendu.
Poissmehelikkuse preventsioon
Poissmeest tuleb vaadelda kui kiskjat linnakeskkonnas. Tema kamuflaažiks on Hugo Bossi ülikond ja Armani kaunad, relvadeks paks papirull ja milline või heal juhul kahemilline Baieri raud (vähearenenuma seostamisvõimega inimestele teadmiseks, et Baieri raud on auto, mille kapotil BMW) ning hunnik mesimagusat juttu. Meeste mõistuses vonkleb vaid üks kurikuulus mõte. Mõte pugeda kiiremas korras kellelegi püksi ning teha kiirelt vehkat, jättes maha vaid hägused meenutused ning tingliku lubaduse, et jah, ma naasen.
Naistele meeldivad pahad poisid. Võitjana väljub vaid siga, jänesed imetakse verest tühjaks ning kestad jäetakse tänavale vedelema.
Tõsi – on ka kergema käitumiskoodiga poissmehi, nagu ka lihtsaelusille on vastukandidaat tõsisele hetitulvelikule vambile. Võidu garanteerivad alati paariskombinatsioonid – ilus / intellektuaalselt vähekoormatud, väheilus/kaval, kaval/ilus, mölakas/macho.
10 sekundi reegel
Milton Friedmani 10 sekundi reegel lihtsustab poissmehe elust arusaamist väga kergekäeliselt. Maailmakuulus majandusteoreetik kolas oma peretuttava pojaga mööda Broadwayd, jäi seisma punase tule ette ning haaras sabast sõbral,