Ellujäämise kokakunst. Martin Hanson
on piisavalt pikk aeg, et valida kaua pihus soojendatud nimekaardilt number ning esitada küsimus “Mis sa täna teed?” või osta lilled, tort, šampanja ning minna külla linnaserva-kaunitarile, kes sinu peas ringi kondab ka ajal, mil kellegi teise ablas alasti keha jagab sinuga voodit.
• Kümme sekundit on piisav aeg, et tõsta raamaturiiulilt kokakunsti kõrgteos ning sealt näpuga järge vedades lüüa kokku midagi harukordset. Pisukese kalkuleerimise, mõne võtte päheõppimise järel üllatad iseennastki oma kokandusliku geniaalsusega.
• Kümme sekundit on piisav aeg, et jõuda arusaamale, et folkloorilitakas “kiirem tee mehe südamesse käib läbi kõhu” kehtib ilusasti ka naisterahvaste-tütarlaste-neiude puhul. Naistele meeldib kokkav mees. Paremini lõikab toda liha vaid sõjaväelase munder või ropult pappi. Kui sa ei ole polkovnik ning ka pangaarvega pole just palju ette võtta, õpi kokakunst selgeks. Iga liha on sul siis vitriinist valitav!
• Kümme sekundit on piisav ajaraam, et jõuda adekvaatse vastuseni, kumb on sinu elusaatusele loogilisem käik – olla truu abielumees või naine-igas-linnas-tüüpi rändaja. Ülikonda kannavad mõlemad, lõbus on mõlemal. Põhiline on teha valik ning selle juurde siis ka jääda!
• Kümme sekundit kulub vastsündinul, et jõuda järeldusele, et platsentast pääsenuna kaotab peas vasardav röökimine “välja. Välja. VÄLJA!” mõtte ning vahetub väsitava tsitaadi “tagasi. Tagasi. TAGASI!” vastu. Imik mõistab sekunditega, et edasine seisneb vaid selles, kui tihti ja hästi süüa, juua, keppi teha ja kui käbedalt siit planeedilt lahkuda.
Vahel peab võtma aega pikemalt. Kakskümmend sekundit tuleb kulutada enamasti alimentide püsikorralduse tegemiseks, politseile valetamiseks, koduste kärakavarude täiendamiseks, vabanduste edastamiseks, joovastava armumise tuvastamiseks.
Kõik muu, mis teele ette lohistatakse, kvalifitseerub vaid kõrvaltegelasena, kes järgmistes seeriates kas liftišahti lükatakse või lihtsalt stsenaariumist välja kirjutatakse.
Naine läheb ära. Mis siis! Nagu ütles mu tädipoeg lohutuseks, kui minu järjekordne proua uttu kadus: “Hiinas on umbes pool miljardit normaalset naist, kellest umbes 100 miljonit on just sulle sobilikud.” Hehehee … lõppegu hala ja nutt!
Raha ei ole. Mis siis! Ihu on paks. Mis siis! Külmkapi tühjust leevendab selvehall, riidesse paneb kaubamaja, meele teeb rõõmsaks suvaline juhututvus ning täis joodab iga kuradima kesklinna kõrts.
Elu on lill!
Kodune kokakunst ruulib
Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kellele ei meeldiks restoranis käia. Või ütleme sedasi … maailmas ei leidu inimest, kellele ei meeldiks šveitseri ette kantav toit või koka uuritud elamuse magnituud.
Paraku tähendab restoranis tõeliselt hästi einetamine aastas kenakest, kasutatud pereauto suurust summat, mida isegi hästi teeniv poissmees tihti endale lubada ei saa, rääkimata pereisadest või tudengivõllidest, kellel sokiost tulevasse aastasse lükatud.
Mis jääb üle? Koduköök, aeglane gurmee või slow food, mis sisult tähendabki tavalist kodutoitu.
Plaanis tiramisu? Naudi õige mascarpone valimist. Proovid hakkama saada küüslaugukastmelise ahjupraega, mil hõrk meeglasuur, uuri korralikult liha. Põhiline – ära pelga oma lollust. Helista emale, tuttavale peakokale või kokanduse infonumbril.
Vali rahus kurke, tomateid, ube ja ürte, vaata iga lehe alla, et münt oleks puhas ning tomatid plekitud. Nuusuta kõike. Aroomist on aru saada viljade värskus. Silmitse boulangerie-letti. Võta ühes üks mõnus pikk ciabatta ning mõned croissant’id.
Aeglane toit – otsetõlge sõnapaarist slow food ehk vastand kiirtoidule. Tähistab kvaliteetkulinaariat.
Et mitte tunduda liiga “rõõmsana”, on vaja kodupoest võtta mõned õlled, puttel rummi ning pakk sigareid. Iga etapi vahele võib pakkuda endale ühe klähmaka ning planeerimisaega veeta hea suitsu kimumise saatel. Naudi iga sekundit.
Koduköögi alustala on selle jagamine kallite inimestega, nendega naermine, vestlemine, koos veedetud tunnid. Piisavalt head sööki ning veini lähendab ka kõige suuremaid vaenlasi, toob südamesse armastuse ning taasleidmise.
Naistele meeldib kokkav mees
Seksikuse võrdkuju? Primaarselt kuulub siia alla vormis mees. Täpsemalt – nii füüsiliselt heas vormis nurgeline tõuvanake kui ka mundrikandjast isend.
Sekundaarselt langeb seksikuse võrdkujuga kokku kokkav mees. Omad kogemused kinnitavad, kuidas naised sulavad, kui näevad meest köögis asjalikult askeldamas. Loomas aroome, mis jalust nõrgaks võtavad, segamas kokku maitseid, mis pildi mustaks löövad; pildudes toidukeerutamise vahele huumorit, mekutades mõnusa flirdiga veini. Võidu ja kiirtee valem naiste südamesse, kas siis ööks või pikemaks.
Ühesõnaga, kokakunst võib olla sinu Pegasus, mis kannab Elüüsiumi väljadele, kui sa varem pole olnud naistele just eriline õnnistus.
Ära nälgi, mine poodi
Kõige laisematele meestele on nüüd pühendatud terve peatükk. Kui üldse ei taha ega viitsi, kui primaarselt ei oska süüa teha, kuid laua lookasolek on nõue … Siis pole sa kadunud juhtum.
Maailmas leidub palju laisemaid mehejurakaid, kes on just selleks otstarbeks loonud terve süsteemi glamuurseid, ent minimaalset (poeskäigu) vaeva nõudvaid toite. On terve kulinaaria-arhitektuur, mis on üles ehitatud laiskusele: vundamendiks on itaallaste antipasti ja hispaanlaste tapas.
Prantslaste crudités variées kvalifitseerub vaheseintena, türklaste meze on trepp hoonepaani järgmisele korrusele, mis koosneb venelaste sakuskast – tõelisest meestematerjalist. Argentiinlaste picaditas, jaapanlaste sushi ja mehhiklaste botanas mängivad katuse, siseviimistlusesteetika ning torustiku rolle. Just täpselt selles mõnusas järjekorras.
Jalutades mööda seda arhitektuuriimet keldrist pööninguni, puhudes torudesse ning nautides seinakaunistusi, leiab igaüks kaleidoskoobist sobiva osa, mis tema sülje jooksma ajab.
Tapas
Vanasti oli mugav astuda mööda õhtust Suur-Karja tänavat, kuni terendama hakkas mõnusalt rustikaalne silt Tapas & Vino. Võtsid istet, tõstsid sigaretid lauale ning astusid rahuliku Raadio Havanna saatel leti manu. Lasid endale valada toobi head vino tinto’t, tõstsid ette hunniku ploomidega täidetud oliive, kuumas veinikastmes chorizovii-le, rebisid pihutäie saia ning võtsid segusalateid.
Kuna aga kõrts läks alla (went under – saareriigi keeles läks pankrotti), hakkas tapas asenduma muu lihtsa ja suupärasega.
Tapas’e alla käivad igasugused suvalised suupisted. Sain just sellise vastuse Barcelona Gracia linnajao kõrtsus peetud vestluses kohaliku pooljommis arhitektiga.
Chorizo – klassikaline hispaaniapärane tume toorvorst, mis on üsna kange ja vürtsikas.
Tapas sai alguse söögikohas veiniklaasile kärbeste kaitseks pandud juustuvõi singiviiludest, mis loomulikult pärast halastamatult pintslisse pandi.
Tapas’eks nimetatud suupisteid on nii erinevaid kui taevas tähti, maitseid samas mahus kui põllul rohtu.
Neid ridu kirjutades vaatan Gibraltari väinalt Aafrikat, libistan veini ning mõtisklen kolimisest Lõuna-Hispaaniasse. Paradiis, raisk … Igal juhul oli tarvis kolistada just Vahemere kallastele, et saada aimu, mis kurat see tapas tegelikult on. Neli tundi lennukit ja juba kolletub rohi, päike