Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
läinud ta oligi. Kui palju kordi on Elton püüdnud ette kujutada, enamasti hilistel üksildastel öötundidel, mis oleks juhtunud siis, kui ta oleks noorele daamile järele jooksnud ja hüüdnud, et sel tingimusel ta kliendiks ei hakka. Noh, ilmselt ei oleks ta siis üks oodatuimaid kõnelejaid suurtel rahvusvahelistel konverentsidel, sagedane ajakirjade esikaanetegelane ja ei naudiks seda siniste, kollaste ja roheliste toonide kombinatsiooni sobivalt asetsetud saarekesega silmapiiri lähedal.
Palavus … Päike püsis vähemalt viisakalt Eltoni maja ümbritsevate puude varjus. Veel. Männimetsa magus aroom täitis suviselt liikumatu leitsaku. Kergenduseks oli käepärast kast külmade jookidega. Kui vähe on õndsuseks tarvis! Või siis unustuseks. Ei, unustuseks on siiski palju rohkem vaja. See neetud valik – rääkida tõde või seda, mida kõik kuulda soovivad? Õnneks on aeg tänapäeval unustav ja kiire. Aeg. Nagu tagurpidi voolav jõgi – laisast alamjooksust … inimkonna sünni paiku … on ajalugu jõudnud nüüdisaja kärsitute kärestikeni. Kangelased, trendid, uskumused ja isegi moehirmud vahetuvad nädalatega. Keegi ei mäletaks gobonist ja Elton Kobarast pärast järgmist suurt skandaali enam midagi. Kui palju selle uue skandaalini läheks – nädal, kuu, aasta? Ainult retroajakirjanikud leiaksid neti sügavusest mõne loo, mida siis parastavalt 20 aastat pärast goboni „avastamist“ avaldada. Vahet pole – ega keegi neid ju ei loe.
Ei, loeks vist ikka küll, aga vahet ikka ei ole. Nagu ka praegu. Eks ka praegu kirjutatakse artikleid, milles veenvalt tõestatakse, et gobon on vastuolus kõigi tänapäevase füüsika reeglitega või siis lihtsalt lauslollus, aga enamus ei usu neid. Ei loegi. Palju põnevam on ju uskuda goboni olemasolu. Või siis lahmida emotsionaalselt selle vastu. Süvenemine võtaks liigkaua aega. Enamusele on füüsika liiga keeruline ja see läbiseeditud püree, mida ajakirjandus teadusartiklite pähe inimestele serveerib, ei oma algse uurimustööga enamasti palju pistmist. Teadusajakirjandus on aga outsaide rite jaoks võõras ja oma komplitseerituses kurnav mängumaa.
Eltonile meenus hiljuti nähtud teledebatt, kus kaks teadlaseks tituleeritud indiviidi väitlesid goboni olemasolu võimalikkuse üle. Debati ajal toimunud publikuhääletuse võitis ülekaalukalt toetajate leer. Ta ise andis lugematul hulgal hääli goboni vastu. Seega – objektiivselt võttes – on ta midagi ju teinud selle hulluse peatamiseks. Pärast esimese vastuhääle saatmist tundis ta end justkui kangelane. Või kui surmapatu sooritanu. Pärast esimest vastuhäält saatis ta oma sõnumit uuesti ja uuesti ja uuesti kuni võigas sireen hääletamiseks antud aja lõppenuks kuulutas.
Rahulikust ja kiirest unustuse hõlma vajumisest ei tasu siiski liiga palju unistada, tõdes ta kibedalt. Kukkumine oleks hirmkõrge. Nii kõrge, et ärataks lisatähelepanu. Paljud neist, keda ta lend ei huvitanud, tuleks kaema kukkumisest tekkinud sügavat kraatrit. Karjast eralduja vardasse ajamine on ikka põnevam kui uurimine, mis asja või miks ta ajas. Laiad massid unustaksid goboni ja tema „avastaja“ siiski ehk talutava aja jooksul. Aga ise ju jääks mäletama … ja jääksid mäletama need, kelle puhul sooviks unustamist kõige kiiremini. Need, kelle arvamus on oluline. Päriselt oluline.
Ei unustaks ka need, kelle sissetulek sõltub gobonist. Ega need, kes mingil veidral põhjusel on gobonist oma uskumuste keskpunkti teinud. See on hirmuäratav, kui palju veebi- ja päriskogukondi goboni ümber on tekkinud. Need teised … Need teised võivad olla omaette. Parastavad – ja mis siis? Lollid väärivadki lollitamist. Kui mina neid enam ei lollita, tulevad järgmised. Tulevad ka siis, kui asjad lähevad samasoodu edasi. Aga see kuramuse süütunne ei kao. Ja häbi.
Süütunde kaotamine – seda peaks õppima hakkama. Rajaks oma koguduse, mis õpetab süütundest vabanemise vaimseid praktikaid ja kutsuks sinna mõned targad inimesed eneseabi meetoditest jutustama? Ei peaks neile selle eest ehk isegi maksma – goboni avastaja nimi annaks ka neile võimaluse oma ideoloogiaid müüa. Ehk oleks eneseabi õpetamine läbipõlenud teadlasele loogiline järgmine eluetapp? Eltoni silmis paistis hetkeks õhin ja kelmikas sädelus. Mõlemad olid muutunud viimastel aastatel üliharvadeks külalisteks. Jah, kunagi ammu … väga ammu, vaimustas ta terav pilk ja kirglik suhtumine ümbritsevasse paljusid, nagu ta nüüd tagantjärele on aru hakanud saama. Ja tema kõrgelennulised ideed – juhul kui neist aru saadi. Loodus ei salli tühja kohta. Aga mitte ka ülerahvastatust. Praegu vaimustuvad teda ümbritsevad inimesed goboni avastaja kuulsusest. Õhin ja kelmikas sädelus olid oma rolli minetanud ning viisakalt taandunud. Vaid mõnel valitud hetkel andsid nad enda eksistentsist veel märku. Praegu oli üks selline hetk … ja hetkeks see jäigi. Elton vajus tagasi oma mustadesse mõtetesse sel päikest täis suvisel pärastlõunal oma stiilse funkvilla merepoolsel terrassil.
Elton püüdis meenutada selle uudistes nähtud tüdruku nime, kes oli tunnistajate sõnul midagi goboni võimsusest soganud ja rongi ette tormanud. Fanaatiline idioot! Võibolla vajas ta lihtsalt ettekäänet, mille oleks leidnud kust iganes. Aga mispärast oli tal vaja just gobonisse uskuma hakata? Gobonisse uskuma! See osake ei ole ju mingi religioosne jahu. Gobon oli mõeldud teadusena. Njah, pseudoteadusena. Kas pseudoteadus sünnitabki uskumusi ja fanaatikuid? Kas mul on nüüd sellepärast karmavõl g, mille muidu oleks keegi teine enda külge saanud? Või peaks end hoopis rohkem süüdi tundma nende pärast, kelle elu gobon jätkuvalt mürgitas? Iseendast alustades.
Need sektid! Kas nad ei saa tõesti aru, et kogu see goboni jutt on lauslollus! Nali, mis lihtsalt hakkas oma elu elama? Nali … mille teaduslikuks tõestamiseks on valitsused kulutanud miljoneid! Ei, vist juba lausa kümneid miljoneid. Huvitav, kas need rahad nõutakse minult sisse, kui ma pettuse üles tunnustan, hoidis Elton talle nii omaseks saanud eneseiroonilist joont. Äkki saan maksegraafiku järgmiseks … 5387ks aastaks, et seda siis oma nooremlaborandi palgast maksta pärast maja ja praktiliselt kasutamatult seisva autopargi oksjonil müümist? Kui mind üldse enam kuhugi teadusasutusse nooremlaborandikski aktsepteeritaks. Ilmselt siiski – oleks keegi, kelle üle igapäevaselt irvitada.
Fanaatikud fanaatikuteks – uskuda võib ju mida iganes. Aga mida mõtlevad need tüübid, kes saavad palka goboni omaduste uurimise eest? Kas mõni neist tõesti näeb selles jamas mingit mõtet? Kas nad ei ole tõesti siiani läbi hammustanud, et tegu on täieliku umbluuga? Tahaks loota, et vähemalt mõni neist on. Samas – raske on uskuda, et teadlased on tänapäeval nii küünilised, et võtavad palka millegi tegemise eest, millesse nad ei usu. Njah, nad on kas lollid või küünilised. Ei teagi, kumb variant on hullem. Sic transit gloria mundi…1
Oleks tollal – tundub, et sellest on igavik möödas – osanud suu kinni hoida, oleks maailm hoopis teistmoodi. Ei, maailm ei oleks. Maailm tervikuna raiskaks oma aega ja raha mingi muu lolluse peale. Küll aga oleks suure hulga indiviidide elu hoopis teistsugune. Hirmuäratavalt suure hulga. Viimase aja sündmused tundusid uskumatutena isegi olles need omal nahal läbi põdenud. Väga mitmed liblikad pidid oma tiibu just õigel hetkel ja õiges kohas lehvitama … ja seda nad kui kokkulepitult ka tegid. Oleks mõnigi sündmus, mõnigi saatuslik kaart olemata jäänud või pisutki nihkesse läinud, oleks goboni-nimeline kaardimajake varisenud ajaloo prügikasti veel enne ajaloo osaks saamist. Ent seda ei juhtunud. Pea olematu tõenäosusega sündmused kuhjusid veelgi ebanäolisemasse põhjuste-tagajärgede võrgustikku, mis Eltoni päästmatult endasse mähkis. Veendunud skeptikuna ei uskunud ta millessegi üleloomulikku, kuid nende aastate jooksul olid teda küsimused „Miks mina?“ ja „Millega olen selle piina ära teeninud?“ tabanud rohkem kordi, kui ta endalegi tunnistada julges. Liblikatiibadest tõusnud õrn tuulehoog, mis ootuspärase vaibumise asemel oli paisunud tormiks, kandis gobonit ja tema loojat peadpööritavatesse kõrgustesse ja kaugustesse. Kus on see õiglane päike, mis tiivasulgi koos hoidva vaha viimaks sulatab? Peidus raskete ebateaduse pilvede taga? Või hirmupilvede?
Elton avas järgmise õlle. Pärastlõunasse tiksunud kell tähendas kolmanda joogi vääramatut õigust avatud saada. Kesvamärjukese ajutine klaaskodu oli mõnusalt külm ja kastepärleis. Pudeli sisu oli aga vastikult samal lainel selle avajas pulbitseva tunnetevirvarriga. Vaht purskas pudeli suust välja ja voolas kleepuva joana mööda pudeli külge ja seda hoidvat kätt alla särgi rinnaesisele. Ehkki mõningane räpakus võis ju geniaalse teadlase kuvandiga kaasas käia, ei saa ju nii lavale astuda. Elton võttis seda kui märki, et tänane esinemine jääb ära, öelgu PR, mis ta tahab ja kuivatas õllese käe särgihõlma.
Nii kaob maailma hiilgus