Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
oli pühendatud suisa õpilaste poole tõstatatud küsimuste lahendamisele. Enamasti oldi agarad kooliteel märgatud nähtustele õpetajalt seletusi küsima just neil tundidel, kui pidi olema mõni tähtsam kontrolltöö, aga õpetajat see eriti ei häirinud. Probleemi lahendamine oli tähtsam igasugustest hindamistest. Riiklikult ettenähtud õppekavast jäi igal aastal midagi läbi käimata, mis paistis silma ka tasemetööde tulemustest, kuid asjad, mis olid läbi arutatud, olid ka Eltoni koolikaaslastel selged veel aastaid pärast viimast koolikella.
Elton armastas oma tööd. Pikad debatid kolleegidega labori kohvikus pakkusid nii vaimset rahuldust kui materjali oma uurimistöödega edasi liikumisel. Veelgi enam armastas ta oma kabinetis süstematiseerida ja neelata erialast kirjandust – kõike, mida ta suutis leida – ja eksperimenteerida uute ning põnevate mudelitega. Pisut ka ise kirjutada. Aeg kadus lennates. Ei olnud harvad need õhtud, kui sügavalt pensioniealine koristajatädi, kes oli kogu elu selles instituudis erinevates abistavates ametites töötanud, vaikselt Eltonile võileiva lauale pani sõnadega: „Ega sa täna jälle sööma ei jõudnud. Näe, tegin sulle leiva. Ole hea poiss, söö see ära ja mine koju. Kell juba väga hiline.“ Nende sõnade peale tundis Elton, et tal on tõesti lõuna ja õhtusöök vahele jäänud ning – heitnud tänuliku pilgu leiva andjale – lõi hambad sellesse, rüübates peale lonksu hommikul köögist võetud ja nüüdseks oma kuumuse ja maitse ümbritseva keskkonnaga täielikult ühtlustanud kohvilurri.
Ott ja Elton olid sõbrad ülikoolipäevilt. Esimesed kursused õpiti koos teoreetilist füüsikat, siis otsustas Ott minna majandusteadusi tudeerima, kuna see arengutee tõotas hoopis perspektiivikamat tulevikku. Oti valik tasus end kiiresti ära – varsti oli tal kõrgepalgaline töö kindlustusfirmas. Oma palgast sai ta endale Kalamajas ühte renoveerimisest seni osavalt kõrvale hiilinud majja delikaatselt kopitusehõngulise korteri üürida. Sellest sai kahe noore mehe maailmavallutuste staap. Või midagi sellist.
See laupäev ei alanud küll maailmavallutuslikus õhkkonnas. Eelmine öö klubis oli lõppenud nii nagu ikka. Sedapuhku oli reedesel väljaminekul suur põhjus. Lausa kaks. Ott oli saanud osakonna asejuhiks ja viimaks ometi oli üks Euroopa teadusajakiri vaevunud Eltonile vastama, et tema poolt saadetud kaastöö on paneelile lugeda antud ja võibolla suisa avaldatakse lähima aasta jooksul.
Hommik oli mõneti udune – nii akende kui silmade taga. Päike ja silmasära hoidsid end delikaatselt varju, et mitte tekitada inimkonna progressiivseimale osale põhjendamatuid piinu. Kahe noore mehe organismid tegelesid täisvõimsusel alkoholi jääkide põletamisega. Mõttetegevuseks ei jagunud just teab kui palju ressurssi. Sestap vahetati vähe ja vaikseid sõnu. Nagu ikka peoööle järgnevail hommikuil.
Elton sirvis köögitaburetil istudes hommikust lehte ja püüdis sealt peale koomiksite midagi lugemiskõlbulikku leida. Ott puhastas džemprivarrukaga talle mingitel veidratel asjaoludel Hiinast saabunud kondoomipakki, mille ta oli enne sujuva liigutusega laual asuvasse lahtisesse võitoosi lennutanud. Ilmselt püüdis ta heita seda laua keskel ilutsevasse korteri üleüldist eklektilist sisustusstiili peenetundeliselt järgivasse sinisest klaasist vintage kommikaussi. Asjade heitmine korvi või väravasse ei olnud Otil kunagi hästi välja tulnud.
Koomiksites tekitas sedapuhku elevust vaid erakordselt küündimatu tõlge. Elton tegeles veidi aega nuputamisega, mis nende originaaltekst võis olla, kuid loobus ja asus lehte tagant ettepoole lugema kuni laskis kuuldavale hüüatuse, mille peale Ott just peaaegu puhtaks saanud kondoomipaki taas võisse kukutas ja valulise mõmina kuuldavale tõi.
„Füüsikud on hüpoteetilise osakese otsingu nimel valmis kogu inimkonna eksistentsiga riskima“, lõi Eltoni irooniliselt paatoslik hääl toas valitsenud harda vaikuse lõplikult kildudeks. „Eksperdid hoiatavad, et CERNi rajatavas suures hadronite põrgutis tekkivad mustad augud võivad käituda ettearvamatult ja juhuste ebasoodsa kokkulangemise puhul neelata hetkega endasse kogu maailma. … blablabla … Mitmed teadlased on avaldanud arvamust, et kiirendis tekkida võiv strangelettide poolt loodav veideraine neelab maailma 40 % tõenäosusega. Neljakümneprotsendise tõenäosusega! Huvitav, kas artikli kirjutaja protsentidest midagi jagab? Ja misasi see strangelett on? Üllataval kombel,“ muutus ta hääl veel kraadi võrra iroonilisemaks, „ei ole ühegi teadlase nime siin ära toodud. Ma kohe heameelega uuriksin, kuidas sellise hinnanguni jõuti. Sul ikka on juba veideraine vastu kindlustus ostetud – siseringi inimesena pakuti teile seda kindlasti esimesena?“ pöördus Elton Oti poole.
„Mäh?“ võttis viimasel sõbra kiire ja ootamatu sõnadevoolu seedimine pisut aega. Kuid siis ta ärkas. „Me peaks tõesti sellist kindlustust müüma! Ja seal oli midagi mustadest aukudest ka. Saaks kombineerida pakettkindlustuse. 40 % on ikka väga suur tõenäosus, kogu vara ja koduloomade kindlustamine läheks päris kulukaks. Aga inimesed peaks hoolsamalt ette mõtlema – kui ikka kogu vara ja koduloomad ja elu on veideraine poolt veidraks muudetud, siis on juba hilja midagi ette võtta. Normidesse mahtuva elu ostmine ei ole kunagi odav.“
Elton oli liiga nördinud, et Oti naljaga kaasa minna. „Lehes peaks ju töötama mingid toimetajad, kes sellist jama ei tohiks läbi lasta. Niimoodi ei või inimesi hirmutada. Jah, sina naerad siin selle lolluse üle, sa ju paar aastat ülikoolis isegi midagi teaduse-sarnast õppinud, enne kui selle majandusega jändama hakkasid. Aga mida arvab tädi Maali? Tormabki mõnelt südametunnistuseta tolvanilt kindlustust või siis veideraine-vastast spreid ostma… Mis siin Maalist rääkida – kui meie vanemadki sellist asja loevad, on selge, et mingil määral hakkavad nemadki sabistama. Kas asi on siis lihtsalt selles, et kõlav pealkiri müüb? Hirm tundmatu ees on ju kõige tõhusam manipulaatori tööriist. Tellimuste arv hüppab lakke, sest kõik tahavad teada, kui kaua teadlaste hinnangul on maailmalõpuni veel jäänud!“
Elton laskis silmadel veel kiirelt üle artikli käia ja jätkas juba vaiksemalt: „Ja mis mulje inimestel teadusest ja teadlastest nii jääb? Jobud, kes on valmis uudishimust laskma maailma veiderainel või siis vähemalt mustal augul alla neelata? Need, kes seda lollust siin ei usu, loevad ikka, et mingid niiöelda teadlased sellist jama räägivad. Igat pidi jama. Neljas võim! Äh!“ ta rabas kiire liigutusega Oti käest kondoomipaki ja hakkas seda uurima. „Selle peal siin vähemalt ei kirjutata sellist ärritavat jura. Vot, loengi edaspidi ajalehe asemel pakendeid. Järgmisena võtan kaerahelbed ette ja siis piimapaki. Näe, see siin ju veel sõbralikumgi, isegi kui mingit jama aetaks, ei saaks ma sellest mitte muhvigi aru – hieroglüüfid igal pool. Hiina keele mitteoskamine tuleb kasuks, seda olen ma ju alati rääkinud. Ei, näe logo siiski arusaadavalt. GOBON. Kui see ikka on nimi. Kui on, on see igatahes väga veider nimi.“
Elton vaikis hetkeks ja lajatas käeseljaga vastu teda ärritanud artiklit: „Näe, see siin on GOBON. General Obvious Bullshit of Nescience2! Ja sellist jama on kõik lehed täis.“ Vaikus hiilis tasahilju tuppa tagasi. Ott tõmbas sõbra käest Goboni paki ära, kuid nii õnnetult, et see libises ta sõrmede vahelt jälle võisse. Ott leidis, et ju on saatus nii ette näinud, ohkas ja tõstis või koos kondoomipakiga külmkappi. Lootuses, et veel enne kui või otsa saab, on tal põhjust ka pakk avada. Lootis, kuid ei uskunud.
„Kuule, aga see kindlustuse mõte…“, tahtis Ott oma nalja edasi arendada, kuid Elton lõikas talle vahele. „Tead, ma olen ju ka teadlane. Doktorikraadigi välja teeninud. Mida sa arvad, kui saadan mõne oma töö täitsa tavalisse lehte teadusajakirja asemel? Kirjutaksin lihtsas keeles osakeste standardmudelist ja muust säärasest. Võiksin ju ka selgitada näiteks, et CERN ei ole maailmalõpumasin.“
„Jah, alusta näiteks Tähekesest – neil seal juba oma tuumafüüsika nurgake. Kroonika ja Cosmopolitan kuulutasid ka hiljaaegu konkursi välja subatomaarse füüsika alastele kaastöödele,“ irvitas Ott Eltoni aegajalt avalduva uskumatu sinisilmsuse üle.
„Kas Täheke ilmub veel?“ otsustas Elton sõbra otsese nööke eest põigelda, „Mõtle ise – kui selliste poolkirjaoskajate artikleid avaldatakse, miks siis peaks minu kui ala asjatundja kaastööd ignoreeritama? Okei, võibolla ei tule esimesed paar katsetust nii lihtsas keeles kui vaja, aga ma saan ju inimestega räägitud nii, et nad aru saavad. Õpin ka kirjutama. Tead ju küll – isegi ööklubis on mu põhiliseks jututeemaks nanoosakesed ja keegi
Üleüldine võhiklikkusest sündinud ilmselge jama