Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
neutriinosid kujutavat illustratsiooni, elementaarosakeste kolme generatsiooni kujutava tabeli, pealkirjastas kirjatöö ja saatis kindluse mõttes kolmele toimetusele. Saatis kiiresti ära, et väsinud pea enne send nupu vajutust kirjutuslauale ei vajuks. Veel olulisem – et mitte hakata järgmisel hommikul kõhklema. Pole vaja ju ilmaasjata närvipinget. Senine kogemus: kuuest artiklist null avaldatut rääkis selget keelt. Avaldamise tõenäosus – null. Milleks raisata aega mingi otsuse langetamiseks, mis nagunii mingit mõju ei oma. Pealegi – kui tõesti kirjatükk avaldatakse, ei tee see midagi halba. Kui üldse mingit mõju omab. Suures osas on jutt hariv: kui keegi juhtub seda tõesti lugema, on ta pärast fermionidest ja footonitest vähemalt midagi kuulnud … gobon on vaid vürts muidu magedaks hinnatud leemes. Elton kukkus voodisse ja uinus hetkega – viimaste tundide intensiivne vaimne pingutus oli ta lõpuni ära kurnanud.
Kööki astunud Elton hoidis ennast raskustega tagasi. Ta püüdis näole manada igapäevast neutraalset ilmet, kuid igaüks, kes teda veidigi tundis (või inimloomust üldiselt) ja oleks korrakski teda silmitsenud, oleks mõistnud, et midagi suurt on just juhtunud. Ott aga ei vaadanud tema poole. Elton asetas oma arvutikoti toolile ja avas selle nii aeglaselt kui suutis. Siis aga ta kannatus katkes – ta haaras kotist mõneleheküljelise käsikirja ja lõi selle sõbra ette lauale. Nietzshe „Zarathustra“ lugemisse süvenenud Ott võpatas ja vaatas sõbrale otsa. Mitte üllatunult – nad olid ikka vastastikuseid üllitisi lugenud ja ega sellised vastastikused ehmatamisedki harvad olnud. Pigem ootas ta Eltonilt selgitust, millega seekord tegu, kuid vastuseks kõlas vaid: „Loe!“
Eks ta siis hakkas lugema, kohati valjusti pobisedes. „Nii … Gobon suudab mõjutada sündmuste kulgu mitte ainult praeguses hetkes vaid aegruumi nihutamise, ehk painutamise, fenomeni läbi ka vahetus minevikus ja tulevikus. /../ Gobonid võivad pärineda Päikeselt … kuid tõenäolisem on, et gobon – tüüpi neutriinod kanduvad meieni Siiriuselt. /../ Gobonite avastamiseks, suunamiseks ja tekitamiseks on vaja tänapäeva füüsikale veel tundmata meetodeid.“
Jõudnud artikli lõppu jäi ta hämmeldunult aknast välja vaatama. Vaatas kohe tükk aega enne kui midagi ütles. „Mis see nüüd siis on? … Sinu teadusartikkel? Või oled otsustanud ulmekirjandusega alustada? Ei, su artikkel see ei saa olla. Ongi? Täitsa segi oled pööranud. Sõbralik soovitus – joo midagi rahustavat ja puhka paar nädalat. Siis proovi uuesti. Mis sellesse … üllitisse puutub, siis söön ma oma vanad sokid ära, kui keegi peaks selle asja kusagil avaldama.“
Elton oskas seda vastust oodata. Sõna lausumata võttis ta kotist Oti sokid, mille oli enne vannitoa põrandalt kaasa rabanud, tõmbas need sirgeks ja asetas ükshaaval hoolikalt lauale. Sokkide omaniku hämmeldus kasvas piirini, mida oleks suutnud tekitada vaid pilt Eltonist kirglikult suudlemas ööklubi kuumima tüdrukuga. „Mäh?“ suutis ta vaid küsida.
Elton kummardas veel kord oma koti sisemusse ja tõmbas sealt välja värske nädalalehe, mis oli tagurpidi kokku murtud nii, et tema artikkel – küll arusaamatuseni kärbitud kujul – Otile laualt otsa vaatama jäi. Ott vaatas artiklit, siis sokke, mõtles hetke ja teatas: „Neid ma ei söö. Mul on ühed veel vanemad. … Aga igal juhul – õnnitlen! Kuidas see siis juhtus … ja mis jutt see üleüldse on? Kuule – kas gobon ei olnud mitte see Hiina kondoomi-asi?“ Elton noogutas ja rääkis oma hiljutisest kirjutamise ööst.
„Aga ikkagi – kuidas on võimalik, et sina, kes sa oled puhta teaduse jünger ja pseudoteaduslike asjade pärast valmis kogu maailma ajakirjandusele sõda kuulutama, ise sellise jutu kokku kirjutad? Okei, ulmekana saaksin aru. Aga sa serveerid seda asja ju teadusena…“
„See ongi ju teadus. Lihtsalt olen natuke kaugemale mõelnud tänapäeva füüsika teadmiste piiravatest raamidest. Viimased sajandid on ju igale suuremale läbimurdele eelnenud esialgu uskumatuna paistev idee – tõestamine on toimunud mõnikord isegi aastaid pärast idee autori surma.“
„Seda juttu räägi mõnele oma kohtingu-katsealusele. Tõestamine tõestamiseks. Teadus eeldab mingeidki põhjendusi, sina lased lihtsalt fantaasial voolata ja väidad asju ilma vaevumata neid kuidagigi argumenteerida. Vähemalt teoreetiliselt peaks su jutt ju millelgi baseeruma.“
„See on ju artikkel, mitte teadustöö. Kui ma oleks hakanud siin pikki põhjendusi tooma, ei oleks see ju enam loetav ega avaldatav.“
„Aga on sul kuskil olemas need põhjendused?“
Elton oli löödud. Muidugi ta teadis, et oli hakkama saanud väga küsitava teoga, kuid oma jutu ja teaduse kooskõla asemel oli ta keskendunud sellele, et viimaks ometi on üks tema artikkel trükisõna kaudu inimeste ette ilmutatud. Peitu pugenud piinlikkustunne ronis Oti juttu kuuldes oma urkast välja ja hakkas isukalt Eltoni hinge närima. Õhinast ja enesekindlusest jäid hetkega alles vaid riismed. „Äh, muidugi on sul õigus, aga ära nüüd seda asja kuidagi suureks puhu. Kas keegi selle idiootliku CERNi maailmalõpu-paanika artikli peale midagi ette võttis? Tuldi teilt musta augu poolt allaneelamise vastu kindlustust ostma? Ei tuldud. No näed, ei muuda see artikkel ka mitte kui midagi. Peale selle, et sul seisab aasta jooksul ees unistuste reis unistuste tütarlapsega Brasiiliasse.“
„Oot – mismõttes? Kas sa päriselt ka väidad, et see on füüsikateemaline artikkel või jätkad inertsist? Sokisöömise lõksu sa mind juba meelitasid. Öäk! Ära loodagi mind nüüd reisi-lõksu tõmmata. See asi siin pole füüsika!“
„Muidugi on. Definitsiooni järgi – füüsika on loodusteadus, mis uurib loodust kõige üldisemas mõttes – kõigi mateeriavormide üldisi omadusi. Sobib 100 %. Lisaks sellele on mu artikkel ju subatomaarsetest osakestest. See pole lihtsalt füüsika, see on lausa har dcore. Kui palju veel vaidled, pead kaks tüdrukut reisile meelitama. Mul ju isegi osakeste standardmudeli tabel lisatud.“
„Käsikirjas küll, aga mitte avaldatud artiklis“, vaidles Ott vastu. „OK, seda ei ole, aga kõik muu ju siiski peab paika.“
„Ära unusta, et füüsika on ka täppisteadus – nii teooria kui praktika peavad rajanema korrektsel mudelil.“
Peale mõningast mõttepingpongi lepiti kokku, et Elton koostab oma teooria matemaatilise mudeli. Kui ta sellega hakkama saab, on ta kihlveo võitnud. Kui ei – suvi ei ole läbi ja tal on veel võimalusi püüda midagi füüsika-teemalist (päris-füüsikateemalist, nagu Ott rõhutas), ajakirjandusse saada. Mõlemad olid rahul. Ott sokisöömise lubadus ei olnud ajaliselt piiratud ja ta lootis leida viisi, kuidas need kõigepealt mingisse pool-söödavasse vormi väljaspool oma seedekulglat lagundada. Peab valima mingid täispuuvillased, et jama ei tuleks. Äkki õnnestub need isegi alkoholiks kääritada?
Elton aga mõtles mudeli peale, millega gobonite käitumist põhjendada. Vaimne väljakutse virgutas ja võimaldas tõrjuda piinlikkustunde taas kuhugi hingesügavuse pimedatesse sopistustesse. Pealegi – eest seisis pea neli nädalat puhkust. Seda tundus piisavalt, et mingi mudel kokku joonistada. Ei pidanud ta seda ju kuidagi reaalsusega siduma ega empiiriliselt tõestama. Mudeli sisemise tasakaalu tekitamine ei olnud teab kui raske ülesanne.
Puhkuse üle oli Eltonil ka teine põhjus rõõmustada – peale artikli ilmumist oli mõte kolleegide silma alla sattumisest mõneti hirmutav. Keegi oli seda ju ikka näinud ja sellest piisas, et mõne tunniga oleks kogu labori-rahvas teavitatud. See oli suisa üllatav kui kiiresti info mõnede sündmuste kohta liikus süsteemis, mille iga komponent püüdles maksimaalse eraldatuse poole.
Enne kui mindi ühiselt puhkuse algust tähistama, päris Ott peaaegu teeseldud murelikkusega: „Nii igaks juhuks – kas sa ikka ise saad aru, et see goboni-asi on jama? Muidu peaks täna äkki napsudega tõsiselt piiri pidama või sind mõnele spetsialistile näitama …“
„Äh, mis sa ise arvad?“ kvalifitseerus piisavalt adekvaatne vastusena.
Neljas võib
Julia lennutas toimetuse ukse enda järel vihaselt kinni. Kiiruga tehtud meik suutis peaaegu varjata unetu öö visuaalseid tagajärgi. Mis mõttes on naisajakirjanikud humanitaaritarid, kellele loodusteadustest kirjutamine üle jõu käib! Eelmisel päeval oli Vabariigi President nende toimetust külastanud ja maininud, et liiga vähe ilmub reaalteaduslikke