Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
laual lebas ja teadetetahvlil rippus, ei olnud mitte Julia kirjutatud lühikokkuvõte Eltoni kaastööst. See oli pea täielik Eltoni artikkel populaarses ajakirjas, mis ilmus loetud päevad pärast Julia oma. See oli ka artikkel, mida Valdur Maasiil oli näinud.
Eltoni artiklit sisaldava ajakirja numbri sünd oli olnud väga valuline. Päeval, mil number pidi trükki minema, oli toimetusel internetiühendus maas. Mitmed tööd, kaasa arvatud teadusnurga artikkel, mis ikka hilinemisega tuli, ei olnud kohale jõudnud. Peatoimetaja asetäitja, kes vastutas numbri kokkupaneku eest, tundis ennast kui põleva tuletõrjekomando ülem. Tähtaeg trampis turjal ja pool toimetust puhkas. Itipoiste ja teenusepakkuja peale karjumine ei aidanud, kuna nad tõepoolest ei osanud seletada, kuidas tänapäeva Eestis selline kiviaeg võimalik on. Paanikaks ei olnud ruumi, prioriteedid said kiiresti paika ja sporditoimetuse noor juht ülesande vaadata, kas leiab varemlaekunud tööde hulgast midagi, mis teadusnurka kõlbab.
Esimesena jäi tollele näppu Eltoni kaastöö. Alguses tundus mõlemale mehele artikli jutt mõneti kahtlane. Kui guugeldus näitas, et Elton Kobar on tunnustatud füüsikadoktor ning et samal teemal on nende gruppi kuuluv usaldusväärsusele ja teadlikule sihtgrupile rõhuv nädalaleht juba lühikese artikli avaldanud, kahtlused hajusid. Kaastöö keel oli küll ebamõistlikult keeruline, kuid vikipeedia abil kirjutas sporditoimetaja selle ümber ja lõikas sobivasse mahtu. Internet saadi toimima just materjalide trükki saatmise ajaks. Toimetus läks sõbralikult koos tähistama keerulises olukorras saavutatud töövõitu…
Sel ajal kui gobonite artikkel teist korda trükipressi all muljuda sai, püüdis Elton koostada matemaatilist mudelit, mis võiks kirjutatut mingilgi viisil toetada. Ühelt poolt oli asi talle üüratult lihtne – kuna Otiga oli kokku lepitud vaid mudeli koostamine, oleks ta oma jutu võinud lihtsalt matemaatiliselt väljendada, siluda siitsealt ja olekski töö tehtud olnud. Ent Elton armastas väljakutseid. Jah, ta teadis, et goboni teooria on sisuliselt jama. Ometi püüdis ta selle väiteid osakeste standardmudeli, kaose- ja muude teooriatega siduda. Tekkinud hasardist hoolimata jäi revolutsioon füüsikas Eltoni puhkusenädalail sündimata. Küll aga sündis piisavalt kobe ja seesmiselt tasakaalus mudel esitatud väidete toetuseks. Kui mõned väga vabad tõlgendused, laest võetud seosed ja mõjurid kõrvale jätta.
Mudeli tõestamine Otile ei olnud keeruline, kuna mudel ise oli tema jaoks liiga keeruline. Paar kursust füüsikat aitasid tal terminitest aru saada, aga Elton oli selles valdkonnas sõbra nii teadmiste kui taibukusega valgusaastate kaugusele maha jätnud. Kihlveo tulemus oli lahendatud. Elton tundis segu võidurõõmust ja süümekatest. Võit oli justkui sohiga tulnud, ehkki kokkulepitud tingimused olid täpselt täidetud. Löödud sõbrast oli kahju ka.
Teisalt – kaotus tähendas võimalust unistuste tüdrukuga pikale reisile minekuks. Ei kõlanud just halvima tulevikustsenaariumina. Aga hirmutavana küll. Väga hirmutavana. Reisist kohutavam tundus vaid see, et kõigepealt oli vaja neiuga jutule saada. Hirm reisi ees oli midagi nii suurt, et see ei mahtunud oma mõõtmetega lihtsalt pähe ja jäi seetõttu meeldivalt abstraktseks. Esmane jutuajamine oli aga midagi konkreetset ja tajutavat. Ning hirmuäratavalt lähedal. Elton tundis endaski ärevust tõusvat semu väljakutsele mõeldes.
Pikaks veniva pausi katkestas Ott, pannes lauale kontorist kaasa võetud ajakirja. See moodustas laual seisva kommikausi ja purgiga, milles Ott oma vanu sokke suhkru ja pärmi abil söödavaks kääritada üritas, huvitavalt pingestatud kompositsiooni. Ent Elton ei märganud kompositsiooni ilu. Ta süda aimas halba. Pärast esimese artikli ilmumist oli ta unustanud teised toimetused, kuhu oli kaaskirja saatnud. Ei olnud ju mõeldav, et see töö saaks enam kui ühes kohas trükitud. Nüüd seisis ta ees laual väga laialt loetav ajakiri. Ta hakkas seda kiiresti lehitsema ja leidis tuttava standardmudeli tabeli ning neutriino pildiga illustreeritud artikli laiumas üle kahe lehekülje. „Lõhnab Pyrrhose võidu järele. Kihlveo panid küll täiega kinni, aga oled vist paraja supi endale kokku keetnud,“ lausus Ott mõtlikult. „Siin ei räägita ju enam võimalikust avastusest. Jutt on sinu oma nime all ja kindlas kõneviisis. Jääb vaid loota, et keegi ei viitsi nende tagumiste lehekülgedeni lugeda.“
Viimane lause oli muidugi lohutus, mille ütleja teadis sama hästi kui lohutatav, et see paika ei pea. Valdur Maasiil lõi ajakirja just selle koha pealt lahti. Ta oli Brüsselist Eestisse puhkama tulnud ja nagu ikka Eesti-visiitidel, külastas juuksurisalongi, mille truu klient ta juba paar aastakümmet oli. Enne poliitikasse minekut arvutustehnikaga tegelenud Valdur ei armastanud ajalehti ega ajakirju. Vajalikud uudised sai ta kätte uudisportaalidest. Pikemaid analüüse luges ta samuti parema meelega arvutiekraanilt – paarist blogist ja veebikirjast, mida ta jälgis. Ta oli kunagi näinud arvestatavat uuringut, mis tõestas, et inimesed kipuvad paberile pandud teksti varmamalt usaldama kui digitaalset. Ta tahtis olla kindel, et säilitab loetu suhtes kriitilise meele. Lisaks muidugi mugavus. Paberlehest midagi tagantjärele otsida või viidata oli ju absurdselt ajamahukas.
See salong oligi pea ainuke koht, kus Valduri käsi paberajakirjandusega kokku puutus. Juuksuritoolil istudes jõudis ta harilikult läbi sirvida neli-viis esimesena kättejuhtuvat üllitist laua kõrval seisvast aukartustäratavast ajakirjade virnast. Enamasti oli tegu puhta ajatäitega ja mingeid mõtteid loetu ei tekitanud. Vaid mõned huvitavad faktid jäid meelde, mida sobival ajal vestlusse pikkida. Artikli kasulikkuse üle otsustamine käis Valduril kiiresti – just nagu ka kõigi muude otsuste langetamine. Elu oli liiga lühike ja kiire liigseks nämmutamiseks ja igaks juhuks lisainfo hankimiseks. Mõnikord tõi see meetod kaasa ka vigu, mida tagantjärele analüüsides oleks võinud vältida täiendava teabe abil. Õigete otsuste hulk kaalus aga üksikud apsakad silmnähtavalt üles ja võimaldas tal üliettevaatlike poliitikute seas soodsalt silma paista.
Eltoni artikkel mõjus kui kunstikooli arhiivi peidetud kritselduste vahelt leitud Picasso. Tegu oli just sellega, mida ta otsis! Ta oli suutnud Euroopa Komisjoni veenda, et teaduse arendamiseks tuleb suunata osa raha väikeste ja radikaalsete ideede toetuseks. Kui ka üks kümnest välja veab, on seegi suur võit. Lõppkokkuvõttes on kulu murdosa sellest, mida suured teadusprojektid neelavad.
Radikaalseid ideid otsides hakkas talle tunduma, et hull teadusemees on olelusvõitluses välja surnud liik. Ükskõik, mis valdkonnas ta otsis – just eriti suurte uurimisasutuste ja instituutide puhul – olid väljapakutud projektid kas puhtalt mainstream või õigepisut sellest kõrvale kaldunud. Niimoodi ei tehta ju teadusrevolutsiooni! Seni oli ta leidnud sisu vaid veerandile uute ideede arendamiseks mõeldud fondist ja eelarveaasta oli poole peal. Kui fond jääb niimoodi kasutamata, on järgmiseks aastaks pea võimatu uusi summasid taotleda. Hoolimata tagasilöökidest oli ta kindel, et riskirahastuse mudel peab töötama ka teaduses, just nagu äris. Ta otsustas kohe võtta ühendust instituudiga, milles Elton Kobar töötab. Tundub, et mõni hull teadlane on siiski veel alles, muheles ta. Allesjäänud eksemplare tuleb hoida. Tegu lisaks ju veel Eesti oma poisiga.
Faas 2
Nädalavahetus enne kohtumist oma töörühmaga oli Eltoni jaoks piin. Ta ei olnud varem ühtegi töörühma juhtinud. See oli üks põhjus ärevust tunda. Hoopis hullem oli teadmine, et töörühm, mida ta juhib, on tegelikult muinasjuturing, mis uurib tema enda poolt kokkuluuletatud fantaasiat. Olukord oli paradoksaalsuse musternäidis – ta juhtis inimesi, kes uurisid fantaasiat, mille ta ise oli sünnitanud. Nii uurijad kui uuritav objekt olid tema juhitavad ükskõik millises suunas.
Ta tahtis sellest jamast võimalikult kiiresti välja, just nagu Gandalf oli soovitanud. Aga kuidas? Pühapäeva õhtuks jõudis ta järeldusele, et lihtsaim viis oli töögrupile kohe öelda, et tegu on eksitusega ja kogu asi kohe alguses lõpetada. Lihtne lahendus, ent selleni jõudmist takistasid pidevad enesesüüdistused ja hirm. Ta reputatsioon laboris oli nagunii absoluutsesse nulli kukkunud, nii et parim strateegia oli jama kiirelt lõpetada ja end ülepea teadusse sukeldudes tasahilju rehabiliteerida. Selline julge samm ehk isegi taastaks mingi osa tema väärikusest. Ta saaks ju rääkida, et tegi nalja, et vaadata, kui kaugele pseudoteooriaga pääseb. Just! See on pääsetee. Esmaspäeval kell kümme teavitab ta töögruppi, et see on laiali saadetud. Pärast seda saadab Gandalfile vastavasisulise kirja.
Esmaspäeva hommikul oli Elton juba enne kaheksat laboris. Ta viskas kiiresti pilgu peaaegu remonditud