Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
olema valmis noortele iga kell seda selgitama ja suutma näidata seoseid nende praeguse töö ja goboni uurimise vahel. Praegu ei olnud küll mingeid küsimusi, rääkimata kahtlustest, pinnale tõusnud. Õhkkond nende töötoas oli innustav – justkui oleks nad kohe-kohe midagi läbimurdelist avastamas. Päeval oma grupiga koos töötades valgus see tunne ka Eltonisse. Õhtul mudelit edasi arendades tõrjus reaalsus õhina jälle minema.
Süütunne oli aga kadunud. See, et noored praegu päris osakestefüüsikaga tegelesid, oli hea. Olgu, lootust, et nende pingutustest mingi tõeline avastus tuleb, oli kaduvväike. Need andmed olid korduvalt läbi hekseldatud. Teadustöö kogemust tuli see-eest hulgaliselt. Eks millalgi peab andma neile võimaluse goboni juures midagi „avastada“. Lõpuks ei jookseks isegi puhtakujuline Eltoni „teooria“ uurimine neil mööda külgi alla – oleks see ju korralik karastus keeruliste arvutusmudelite pööritamisel. Kahtlemata tuleb see edasises elus kasuks, ükskõik kas nad jätkavad teoreetilises füüsikas või kusagil mujal.
Igatahes oli tegu taibukate noorte inimestega. Meelike, kes alguses oli muretsenud mudeli mittemõistmise pärast, tundus neist vast kõige teravam. Tal näis olevat aukartustäratavalt lai teoreetiline põhi, lisaks kiire analüüsivõime. Oli mõnevõrra üllatavgi, et ta Eltonile varem ülikooli peal silma ei olnud hakanud. Pisut tegi ärevaks see, et aeg-ajalt hoidus Meelike oma arvamuse väljendamisest. Seda ka olukordades, kus ta kindlasti arvamust omas. Ega ta ometi goboni teoorias olevaid auke läbi ei näinud ja kahtlema pole hakanud? Temast käitumisest see küll välja ei paistnud. Kohe algusest peale oli temast saanud grupi hing. Aeg-ajalt tõi ta hommikul omatehtud küpsetisi, organiseeris ühiseid lõunalkäike ja õhtusi trallima minekuid. Viimastes Elton ei osalenud. Osaliselt seepärast, et seda aega oli talle vaja mudeli arendamiseks. Osaliselt tarvidusest grupiga mõningat distantsi hoida. Meelike hoolitses ka selle eest, et kõik seni gobonist avaldatud artiklid – kaasaarvatud pikk ja üdini positiivne artikkel hiljutisest Julia intervjuust Eltoniga – nende töötoa seinale kleebitud said.
Värvilõhnane koridor eraldas Eltoni töögruppi ülejäänud laborist ja nii nad olidki justkui omaette maailm laboriuniversumi kauges unustatud spiraalharus. Oma reeglite, oma töörütmi ja innuga. Ülejäänud teaduritega läbikäimine praktiliselt puudus. Eltonil oli tema vana kabinet alles, ent seda kasutas ta haruharva, justkui hoides seal ruumis tehtud teadust lahus praegu tehtavast … teadusest, olles niimoodi omamoodi truu mõlemale. Ju lootis Gandalf endiselt, et Kobar varsti päristeadusesse tagasi tuleb. Ka Elton ise uskus nii. Aga praegu oli liiga vara ennustada, millal see juhtuda võiks.
Enamasti käis ta vanas kabinetis otsimas entroopia kasvamise reeglit silmas pidades hoolikalt arhiveeritud trükiseid või siis mõne eraviisilise telefonikõne pidamiseks. Goboni teooriat arendas ta edasi kodus oma väikeses toas. Uutes ruumides ta kartis alateadlikult, et võib oma saladustest kogemata midagi paljastada. Vanasse kabinetti gobon aga ei sobinud.
Eltoni töötuhina tõttu said nad Otiga viimasel ajal harvemini kokku. See sobis ka Otile päris hästi. Ta oli nimelt süvenenud väga tõsiselt filosoofia-alasesse kirjandusse. Selle esialgne uinutav mõju oli kadunud ja isegi tsitaatide otsimise üllas eesmärk tasapisi taandunud hoopis suuremate küsimuste ees. Ta oli endale üllatuslikult avastanud, et eelistas lõunapauside ajal kolleegidega tühjast-tähjast ja tööasjust rääkimise asemel istuda hoopis omaette ning sorteerida peas eelmisel õhtul loetud suurkujude mõtteid. Tasapisi hakkas ta teadvuses kujunema kindel raamistik, mida sai uute ideede abil edasi ehitada ja sisuga täita. Need tarkuseterad, mis raami ei sobitunud, lendasid üle parda. Mõned mõtted olid aga nii veenvad, et sundisid raamistikku ümber ehitama, kui nad sellesse ise ei sobitunud. Selliseid hetki ootas Ott suure õhinaga. Uskumuste ja arusaamade süsteemi mingi osa täielik purustamine ja siis uues kvaliteedis üles ehitamine pakkus talle suurt naudingut.
Filosoofiaga konkureerisid Oti vaimlises ajakasutuses vaid internetifoorumid, milles enamasti heitunud noormehed arutasid meetodite üle, kuidas võiks õnnestuda tüdrukuid ära rääkida. Kihlveo kaotus vajas ju lunastamist. Pädevat meetodit, kuidas selle sihtmärgiks oleva kontori sekretärineiuga eraviisilist vestlust alustada, ei olnud ta veel avastanud. Aastane lunastustähtaeg hakkas tasapisi tunduma hirmuäratavalt lühike.
Oti sünnipäeva puhul – mis oli küll nädal aega tagasi mööda vuhisenud – istusid nad viimaks sünnipäevalapse korteris, sõid torti ja arutasid elu erinevate tahkude üle. Õigem oleks öelda kumeruste üle, kuna jutt käis valdavalt õrnemast sugupoolest. Vedelik purgis, milles Ott oma sokke alkoholiks kääritada püüdis, oli tõmbunud sogaseks ja eritas õrnalt kummalist lehka.
Millalgi südaöö paiku pahvatas Ott: „Tead, see su füüsika on ikka väga imelikuks muutunud. Sattusin netist mingeid artikleid lugema. Vanasti oli tegu loodusteadusega. Nüüd enam ei eeldatagi, et sellel reaalsusega miskit pistmist peaks olema! Puhas teoreetiline matemaatika. Selles valguses ei paista sinu goboni fantaasia enam nii veider. Nii et – respekt. Pane oma tubli töögrupp seda muinasjuttu enda eest edasi kirjutama nagu Kostabi ja igavene kuulsus on garanteeritud!“
Elton muigas, kuid ei vastanud. Ott jätkas mõtlikult: „Ja üldse – päris naljakas on vaadata kui lihtsalt väidetakse, et elame mingis 10 või 11-mõõtmelises ruumis, hoolimata sellest, et neid dimensioone ei ole kusagil näha. Kogu fantastika praktiliseks toeks vaid Heraclituse paari tuhande aasta tagused sõnad, et loodusele meeldib ennast peita. Samas hoitakse küünte ja hammastega kinni valguse kiiruse maksimumist! Võib-olla oleks aeg sellest hoopis lahti lasta ja vaadata, kas valguse kiiruse taga on mingi hoopis suurem kiirus peidus? Tuleks tagasi selle maailma juurde, mida me tunnetame. Mille aegruumil on neli mõõdet ja mille ühelgi kiirusel ei ole müstilist lage ees. Näiteks kui mingis kiirendis tõsta osakese kiirust valguskiiruseni, siis äkki see osake kaob meil lihtsalt silmist? Pauguga, nagu helibarjääri ületav lennuk. Ja muutub nähtamatuks nagu need väidetavad dimensioonid! Äkki teeb läbi mingi faasinihke või midagi. Nii, järgmine uurimisteema sulle. Pole tänu väärt ja minu terviseks!“
Elton oleks vanasti sellele provokatsioonile täie hingega peale lennanud, aga praegu oli tema füüsiku-aju otsustanud teenitud puhkuse võtta ja nii ta lihtsalt tõstis sõbra sõnade peale klaasi. Suures osas oli ta tegelikult sama meelt – ka tema eeldas füüsikalt tõestatavust või vähemalt ümberlükatavust reaalse maailma eksperimentide abil. Või kas ikka eeldas? Õigemini, kas ta enam eeldas? Oli ta ju goboni teooria puhul hoolega hoidnud seda joont, et eksperimentaalselt ei oleks võimalik selle paikapidamatust tõestada. Nii nagu ei saanud tõestada ka selle õigsust. Oli ta nüüd enam oma standardite kohaselt füüsik?
Eltoni eksistentsiaalse sisekaemuse peatasid Oti sõnad: „Kui ma ei teaks, et see su gobon üks väljamõeldis on, oleksin ma selle uurimise pärast sügavalt mures. See ei annaks poolearulistele ahvijärglaste kätte mitte ainult aatomirelva, tehiselu või mingeid muid süütuid mänguasjakesi, mille abil elu siit planeedilt tasapisi minema pühkida. See annaks võimaluse painutada kogu ajaloo kulgu! Päris hirmutav, kas pole?“
Eltonile ei olnud see hirmutav – miks karta midagi, mida ei ole olemas. Olematu ei saa ju kuidagi olevat mõjutada. Ta mõtiskles hoopis Oti eelnevate sõnade peale. Äkki on paremakäelised neutriinod suutnud ennast varjata ootamatu kiiruse pärast? Kui nad on meile nähtamatud sellepärast, et liiguvad valgusest kiiremini? Ja mitte pisut, vaid kordades? Mida see goboni teooriale tähendada võiks? Põrgates sellel suurel kiirusel inimese, ei ükskõik millise mõistusega olendi, võnkeväljaga, nende kiirus langeb valguse kiiruseni ja käelisus pöördub. Seejuures vabaneb meeletu energia, mis põrgatabki reaalsust. Kuid kas on mõistlik minna valguse kiiruse kallale? Kui ta praegust tööd vaadatakse nagu loodetavasti ajutist ajukaotust, siis valguse kiirusele kinda viskamine kutsuks välja otsesed raskekahurväe rünnakud. Igatahes põnev oletus. Huvitav, mida Meelike sellisest mõttekäigust arvaks?
Meelike oli hilisest öötunnist hoolimata kirjandusse süvenenud. Õhtul oli tal olnud déjà-vu. Kui eelnevalt oleks ta selle ajutise segaduse oma maailmatajus lihtsalt unustanud, siis praegu – teades, et tegu on goboni poolt tekitatud ilminguga – jäi ta pikemalt juurdlema. Nii, toimus põrge ajateljel, sestap topeltmälestus. Aga … kui aeg hüppas tagasi, siis kuidas ta saab veel mäletada seda, mis oli juhtunud juba olematuks muutunud paraleelolevikus?