Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
sellest, et suudame goboni eeldatavas mõjupiirkonnas fikseerida murdumise lineaarselt kulgeval aegteljel või ruumis. Aga see peaks ju olema võimalik ning suurusjärke odavam kui põrgutiga eksperimenteerimine! Ta on leidnud viisi, kuidas uurimisele kaasa aidata!
Kuid kas nii oleks õige? Äkki on see täiesti totter mõte ja ta teeb ennast nii doktor Kobari ees rumalaks? Kui nii saaks, oleks Kobar selle juba kindlasti ammu avastanud! Võib-olla peab ta seda töögrupi ajakavas praegu hoopis ebaoluliseks teemaks? Loomulikult peab, muidu me ju tegeleks praegu selle teema uurimisega. Meelikese rõõm oma avastuse üle hajus hetkega. Mitte mingil juhul ei räägi ta sellest Kobarile! Ta kujutas selgelt ette doktor Kobarit, kes pärast tema ärakuulamist – kärsitust peenetundeliselt varjates – ütleks: „Tore, et mõtled goboni peale ka vabal ajal. Aga püsi palun edaspidi etteantud ülesannete piires.“ Võib-olla vürtsitaks oma ütlemist veel mõne tabava naljaga opilaual kirurgi juhendavast patsiendist. See kujutluspilt pani neiu piinlikkusest punastama. Lööduna vajus ta tooli seljatoele ja võttis laua kohal olevast riiulist poolelioleva eneseabi raamatu. Ta lõi selle järjehoidja kohalt lahti, kuid siis meenus talle hiljuti endale antud lubadus. Ta pani raamatu riiulisse tagasi ja hakkas järjest kasvava õhinaga uurima kõikvõimalikku teaduskirjandust sellest, kuidas on aegade jooksul elementaarosakeste eksistentsi tõestatud. Loomulikult räägib ta oma avastusest ja teeb seda väga professionaalselt! Ehkki kogu jutt ei ole Kobarile kindlasti uudis, on see võimalus näidata enda teadmisi ja pühendumist gobonile. Muidugi teeb ta seda hästi lühidalt, et doktori aega mitte raisata.
Meelike oli nii koolis kui ülikoolis oma lennu parim lõpetaja, kes pea stabiilselt õppis ainult maksimumhinnetele. Ometi tuli paljudele ta suurepärane õppeedukus üllatusena. Seda ei olnud lihtsalt märgatud. Teades õiget vastust, oli ta hoidunud seda ütlemast. Ei teagi, kas pigem seepärast, et arvas, et ka kõik teised teavad seda või siis lihtsalt soovimatusest taibu välja näha. Nii valis ta taibu väljanägemise hirmus hoopiski üldse mitte välja nägemise. Ta ei olnud siiski täielik müürilill – teiste põnevatel algatustel lõi ta rõõmuga kaasa.
Eltonit oli ta esimest korda näinud ühes seminaris, kus too kirjeldas oma tööd nanotehnoloogias. Gandalf oli teda esitlenud kui instituudi suurimat tulevikulootust, kes on oma esimesed viljastavad päikesekiired teadusmaastikule juba heitnud. Noor doktor oligi peaaegu hirmuäratavalt tark. Ükskõik, mis küsimusi talle ka esitati, vastus tuli kiire ja täpne. Ta ei olnud mitte ainult tark vaid ka vaimukas. Naljad, mis ta heitis, tabasid täpselt naelapea pihta. Kui instituudi intranetis teavitati, et Kobar paneb kokku „muinasjuturingi subatomaarse maailma esoteeriliste omaduste uurimiseks taro abil“ pidas ta Gandalfi sarkasmist nõretavat sõnastust Eltoni huumoriks. Ja oli muidugi kohe valmis kaasa lööma. Kinnituse selle kohta, et tegu on õige sammuga, sai ta koheselt – esimesed neli tuttavat doktoranti, kellele ta sellest grupist rääkis, olid ilma pikema mõtlemiseta kohe nõus liituma. Koos Meelikesega, oli millegipärast nende kõigi ainus tingimus. Missugune kergendus oli, et keerulise konkursi asemel töögruppi saamiseks oli neil vaid üks põgus kohtumine Gandalfi sekretäriga, kes teatas neile, kus ja millal nad doktor Kobariga kokku saavad. Kiire reageerimine üleskutsele tasus ennast ära!
Võimalus sellesse töögruppi asuda tuli neiu jaoks murrangulisel ajal. Tunne, et ta on kõigi jaoks märkamatu kuiviklik outsider, pani Meelikese enda elu kõvasti revideerima. Julgustatuna inspireerivatest eneseabiraamatutest ja paarist kursusest, otsustas ta hakata elus aktiivselt kaasa lööma. Ja olema vabam! Ta oli seadnud eesmärgiks käituda igal nädal vähemalt kaks korda täiesti spontaanselt. Ja selle eesmärgi hoolikalt oma kalendrisse kandnud. Muutunud keskkond andis uuele, vabale ja spontaansele Meelikesele võimaluse nukust välja ronida ja oma kaunid värvilised tiivad uhkusega laiali lüüa.
Nähtava ja nähtamatu piir
Elton istus oma vanas kabinetis, kui Maasiil talle helistas. Ta uuris ühe hingetõmbega, kas neil on toimunud olulisi läbimurdeid, vabandas, et ei ole jõudnud veel instituudist läbi astuda – see neetud Brüsseli bürokraatia söövat tal hinge seest – ja kinnitas üle, et järgmisest aastast grant suureneb ning et Eltonit ootab oma õppetool. Kõne lõpumonoloogis teatas Maasiil: „Mul on siin üks väga adekvaatne tüdruk, kes peaks aitama sul avalikkusele seda goboni-asja paremini selgitada. Meil on vaja näidata inimestele, et Euroopa ei ole kukkunud tagasi keskaja-pimedusse ja suudab edukalt radikaalsete ideede tootmises teiste piirkondadega konkureerida.
Veel olulisem on see, et inimesed peavad aru sama, kuhu nende raha pannakse. Tead ju küll, poliitikuid ja eriti neid – ehk siis meid – siin Brüsselis peetakse rahvast täielikult eemaletõmbunuiks. Justkui oleks me lasknud Olümpose Brüsselisse vedada, selle otsa elevandiluutorni ehitanud ja nüüd mängime siin inimeste saatustega täringuid nende endi raha eest ambroosiat trimbates. See peab muutuma. Teadusega on ju täpselt sama lugu, eks. Laiemad rahvamassid ei saa sellest midagi aru. Veelgi enam, nad ei saa aru, miks seda üldse tehakse või Suure Hadronipõrguti – sarnaseid masinaid ehitatakse. Mis siin massidest rääkida, ka siin – niiöelda võimukoridorides – lokkab täielik teaduslik kanapimedus läbisegi veidra ebausuga. Iga teaduse arenguks mineva penni eest pean ma võitlema sajapäise hüdraga. Just eile teatas üks lugupeetud kolleeg kõnepuldist, et minu pärast surevad Euroopa maapiirkonnad kohe välja ja et igasuguste põrgutite ehitamise asemel tuleks talurahvale rohkem subsiidiume maksta, et nad Aasiaga konkureerida jõuaks. Jää või uskuma, et Euroopa ongi tagasi keskaega kukkunud.
Vaata – teadus mõnede meelest nagu kitsale siseringile loodud kõrgkunst, ainult kõrgemate ülalpidamiskuludega ja veelgi suletum. Kui sümfooniakontserdil käivad ka need, kes ise muusikute ringi ei kuulu, siis tundub, et teoreetilised füüsikud musitseerivad ainult teiste füüsikute kõrvadele. Keegi teine ei saa nende kunstist lihtsalt aru, eks. Nende tagurlaste arvates on teadus midagi, mida saab lubada ainult headel aegadel. Kui majanduslanguse kahurid möirgavad, siis teadumuusad istugu vakka. Absurd! Majandus on uus sõjapidamise vorm. Uute maade asemel võideldakse heaolu pärast ja kuulide asemel lendavad kaubad. Sõja ajal tuleb teaduskulutusi suurendada, mitte vähendada!
Kultuuri juurde tagasi. Tead, miks peab riik kõrgkunsti subsideerima, kui popkultuur saab ise hakkama? Kaks põhjust: popkunst on massidele lihtsalt mõistetav ja selle taga on võimas turundusmasin. Kui me tahame Euroopat päästa, peame tegema teaduse massidele mõistetavaks ja – nagu tänapäeval armastatakse öelda – seksikaks. Selleks on meil vaja rohkem turundusse ja avalikesse suhetesse panustada, eks. Ilmselt ei tule inimesed iial traktoritega tänavaile nõudma suuremaid investeeringuid CERNile. Ja jumal tänatud. Küll aga peame saavutama selle, et huvi reaalteaduste vastu kasvaks ja et inimesi ei esindaks parlamentides ja muudes otsustavates kohtades renessansi-eelsest ajast pärineva mõtlemisega poliitikud.
Igatahes, see tüdruk võtab sinuga lähipäevil ise ühendust. Ma arvan, et sul saab temast abi olema. Kulutuste pärast ära muretse, see asi on mul korda aetud. Mul jäi oma eelarves ühe nõuniku kulu vabaks ja mul ei ole praegu vaja siia kedagi uut palgata. Olgu see meie väike saladus – ütleme, et reeglites sõrmega järge vedades ei tohiks ma seda raha nii kasutada. Aga see ei ole sinu mure. Võtame seda aastase projektina, nii et ära temaga väga ära harju. Alustuseks peaks sellest piisama – ta aitab su ideed laiemalt tutvustada ja ehk teeb veel üht-teist, et sa ise ka massimeediaga paremini hakkama saaksid. Aga tead, ma pean nüüd lõpetama. Kuulmiseni ja helista, kui midagi vaja, eks.“
Elton oli sellest tüdrukust juba väga teadlik. Oma vanas kabinetis istuski ta just seepärast, et PRga teistkordselt kokku saada. Ta kolis ümber aegsasti, et koosolekut mitte maha magada – juhul kui aeg valesti meelde jäi või kui PR peaks otsustama varem saabuda. Nende esimene kohtumine oli toimunud paari päeva eest sealsamas. Elton oli otsinud ühte head artiklit elementaarosakeste detektorite kohta, mida Meelikesele lugeda anda, kui PR uksest sisse lendas. Kohtumine oli olnud lühike. PR oli ennast tutvustanud, uurinud pika pilguga Eltonit pealaest kinganinadeni ja sõnanud: „Eks ma vaatan, mida siin teha annab. Eurovolinik härra Valdur Maasiil palus, et ma teeksin goboni avalikkusele paremini arusaadavaks. Inimeste teadlikkust teadusest on tema sõnul vaja oluliselt tõsta. Eks see üks pikk tee saab olema, aga, mis seal’s ikka. Teeme ära. Kas sobib, kui kohtume uuesti neljapäeval kell 11:30? Sobib? Väga hea.“ PR uksel poetatud repliigist sai Elton aru, et ta on nüüd selle müstilise ilmutise