Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
külma rahuga. Gandalf paistis sedapuhku lihtsalt tõre, mitte enam maruvihane. Ta noogutas siseneva Eltoni tervituse peale ja palus tollel istet võtta. Järgnes piibu toppimise ja süütamise rituaal, mille ajal ei vahetatud sõnagi – just nagu kirjutamata protokoll ette nägi.
Pärast esimest sügavat mahvi alustas Gandalf aeglaselt: „Meie eelmisel jutuajamisel keelasin sul enda silme alla ilmumast enne, kui sul mõistus selle goboni-jama suhtes pähe on tulnud. Seda pole ju juhtunud?“ Gandalf vaatas korra poollootusrikkalt Eltoni poole, kuid otsustas talle mitte sõna anda. „Ilmselt mitte. Nii. Asjaolud on mõneti muutunud ja paistab, et meil on vaja rääkida. See ei tähenda sinu häbitu triki rehabiliteerimist ega kaugeltki mitte seda, et ma sinu praegust tegevust millekski teadust meenutavaks peaksin. Kaks F-teemat on meie omavahelises vestluses keelatud. Nendeks on füüsika ja fantastika. Kolmas F-teema: funding või siis rahastus on aga see, millest peame rääkima. Sellest ei pääse üle ega ümber.“
„Ühesõnaga, ma ei taha poole sõnagagi kuulda, mida te seal teispool Ebateaduse avenüüd teete.“ Ebateaduse avenüüks oli Gandalf hakanud nimetama labori idatiiba eraldavat koridori. „Seda, et te seal mingi suurema käki kokku keerate, ilmselt karta ai ole, sest olematu asi ei saa suurt kurja teha. Kui just … ega see sinu kogudus mingit grupiviisilist enesetappu ei plaani?“ Elton raputas Gandalfi uuriva pilgu peale mõneti jahmunult pead. „Siis on hästi, seda ma ka ei uskunud. Aga viimasel ajal on toimunud paljugi sellist, mida ma varem ei oleks võimalikuks pidanud.“ Direktor võttis paar sügavat mahvi. „Igatahes tõmbab see sinu imeosake rahastust enda poole nagu must auk pahaaimamatult mööda lendavaid rotte. Tõeline jumalaosake! Vaat et teeb Higgsile varsti iga kandi pealt ära. Veel veidi ja kaevame siia instituudi taha omaenda põrguti maha.“
Elton ei teadnud, kas ta peaks selle jutu peale naeratama või mitte, kuid järgis igaks juhuks Gandalfi eeskuju, kes jätkas ilma ühegi muigevarjundita: „Nagu EU rahastusest vähe oleks – ma vaatasin ennist, et sellestki ei ole sa suurt midagi kasutanud. Nüüd sadas RGC-UC Corp uksest sisse ja teatas, et nad tahavad rajada instituudi kõrvale fondi goboni uurimiseks. Rahastus tuleks nende poolt, kusjuures nad ise ei taha isegi õigusi uuringu tulemustele. Põhimõtteliselt ainus asi, mida nad tahavad, on õigust nimetada ülemaailmsetes kampaaniates, et nad on toetanud goboni uuringut ja kasutada sinu pilte ja tsitaate oma reklaamides. Arusaadavalt annaks mina neile parem õigused selle nii öelda uuringu tulemustele ja hoiaks avalikkuses madalat profiili. Lepingusse saigi kirja, et instituudi nime ei mainita sõnagagi. Jah – sa kuulsid õigesti – lepingusse. Tingimus kogu naljale on see, et leping kirjutatakse täna alla. EU-l kui sinu müstifikatsioonide senisel rahastajal sellega probleeme ei ole. Neil suisa heameel, et erasektor oma panuse juurde annab. See võimaldavat neil oma toetust veelgi suurendada. Hullus on samavõrd plahvatusohtlik kui nakkav. Aga kuna see leping otseselt ka sind puudutab, siis ei saa ma ilma sinu nõusolekuta seda allkirjastada.“
Gandalf lükkas inglisekeelse paberipaki Eltoni ette. „Loe läbi ja ütle, mida arvad.“ Viimane hakkas kiirelt lugema, samal ajal kui Gandalf tõusis, selga sirutas ja instituudi taga asuvat metsa silmitsema jäi, piip mõtlikult suunurgas rippumas. Suurema osa lepingust moodustasid pikad ja segased definitsioonid, kuid teadustekstide lugemise harjumus aitas noorel doktoril nendest üsna kiiresti läbi närida. Tegu oli toetus-turunduslepinguga – mida iganes see siis tähendas. Oluline lepingu sisu oli lisades ja sinnani jõudes kukkus Eltoni lugemistempo alla ja suu lahti. Nagu Gandalf mainis, soovis RGC-UC piiramatut õigust mainida seda, et nood goboni uuringut toetavad enda turunduse materjalides. Globaalselt. Neil on õigus kasutada Eltoni valitud tsitaate ja tema pilti – vastavalt iga-aastaselt sõlmitavatele täpsustatud lepingutele. Toetuse summa oli aga see, mis Eltoni uskumatult jõllitama võttis.
Gandalf, kes oli mõnda aega Eltonit tähelepanelikult jälginud ja nüüd tema jahmatust nägi, sõnas: „Jah, nad panustavad pea viiendiku kogu instituudi aastaeelarvest. Ka mina ei saa aru, mis siin toimub. Sinu otsusest sõltub, kas võtame selle pakkumise vastu või ei.“ Eltoni kimbatusele kaasa tundes ta ohkas ja sõnas – nüüd juba isalikul toonil, mida ta varem Eltoniga suhtlemisel oli kasutanud: „Ma ei oska sulle nõu anda. Olen ise ka väga kahevahel. EU keeld oleks asja lihtsalt ära lahendanud. Praegu on see otsus sinu käes. Minul ei ole õigust sind kumbagi pidi mõjutada. Ühelt poolt tundub üüratult ebamõistlik sul ennast veel laiema avalikkuse ees selle goboni-jamaga lolliks teha. See piirab sinu võimalusi päris füüsikasse tagasitulekul. Teiselt poolt – summad on … märkimisväärsed ja kui sa nendega targasti opereerid, võib sellest ka instituudile kasu olla. Sinust endast rääkimata. Eriti kui püüad oma esialgset fantaasiat vähemaks tõmmata ja keskenduda millelegi, millel vähegi teaduse hõng küljes. Ajalugu on Newtonile ta tarkade kivi otsingud ju andestanud, ehk andestatakse sullegi. Igatahes, RGC-UC turundusjuht tuleb lõuna ajal siia. Võta aeg maha ja mõtle. See on sinu tulevik. Ütle mulle oma otsus hiljemalt poole kaheteistkümneks.“
Suurte numbrite ja aja surve all kokku jooksnud Elton oli haaranud kinni PRi poolt öeldud lausest, et iga avalikkusele esinemine tuleks temaga kooskõlastada. Tema tundus olevat vast ainus inimene, kes sellises olukorras külma vere säilitab ja oskab Eltonile väärt nõu anda. Oma töögrupi liikmetele ei tahtnud Elton oma kimbatust näidata. Ott oli tööl mingitel koosolekutel kinni ja ei saanud telefonile vastata. Nii ei olnud PR mitte ainult parim, vaid ka ainus inimene, kellega rääkida. 45 minutiga oli ta kohal, tunnustas Eltonit tema kutsumise eest ja sukeldus lepingusse.
Kui ta viimaks lõpuni jõudes pilgu Eltoni poole pööras, küsis viimane üsna ebaõnnestunult ükskõiksust teeseldes: „Noh, kas ma peaksin selle lepingu aktsepteerima?“
„Ei, kindlasti mitte,“ vastas Paula toonil, milles ei olnud kröömekestki ebakindlust. Elton tundis nii kahjutunnet kui kergendust. Kahju oli suure võimaluse käest laskmisest. Ta oleks oma uurimistöö täiesti uuele tasemele viia saanud ja ilmselt ka iseenda elukvaliteeti oluliselt parandanud. Äkki oleks isegi oma moraalset võlga instituudi ees leevendanud?
Kergendus oli siiski tugevam. Palju tugevam. Ta tundis, kuidas lisaks vaimule ka keha pingest vabanes. PR otsust oodates oli iga lihas tasapisi krampi tõmbunud ja nüüd lõdvaks vajus. Vähemalt mingis osas oli elu oma normidesse tagasi libisemas ja ta ei pidanud hakkama mingisuguse üüratu rahvusvahelise kontserni ees vastutust kandma oma jama eest. Euroopa Komisjonist täiesti piisas. Ehk saab sellestki taagast aja jooksul lahti. Kontserni pakkumise tagasi lükkamine võiks olla esimene samm elu õigetesse rööbastesse seadmise teel! PR kutsumine oli suurepärane otsus – ta ise oleks ilmselt kõhklema jäänud ja vaevalt, et julgenudki nii kindameelselt sellisele pakkumisele ära öelda. Elton hingas välja sügava kergendusohke, seda isegi varjata unustades. Too tütarlaps juba teab, mida keerulises olukorras teha! Ta vaatas siira imetluse ja tänutundega PR poole. Uskumatu, et selline särav olevus on oma noorusest hoolimata niivõrd professionaalne ja otsusekindel. Milline ime, et elu ta sellise inimesega kokku on viinud!
„Sinu tsitaatide ja nime kasutus on lepingus korralikult reglementeerimata. See ei sobi. Nii mõnigi definitsioon vajab täpsustamist. See paistab neil mingi standardleping ega nad seda hea meelega muuta taha. Ma teen kiiresti mõned parandused ja tahan ise läbirääkimistel osaleda. Nagu ma su jutust aru sain, on nende nõue, et allkirjastamine peab tingimata täna toimuma. Kuu lõpp on käes – ilmselt lõppeb neil finantsaasta või kvartal. Väga hea, siis on nad aja surve all ja vastutulelikumad. Jumal olgu tänatud kvartalikapitalismi eest! Ja kui nad ei nõustu muudatustega … eks tulevad uued rahastajad.“ Paula võttis portfellist peene kuldse pliiatsi ja hakkas lepingu teksti kõrvale kiireid kommentaare kritseldama. Kui PRi sõnade tähendus Eltoni teadvuseni jõudis, vajus ta oma tooli seljatoele ja jäi tühja pilguga lepingu parandamist jälgima. Kui nii, siis nii. PR oli parandustesse süvenenud ja ei teinud tema ainitisest pilgust välja.
Tõepoolest, RGC-UC Corpi majandusaasta lõpuni oli vaid kaks päeva. Charles, Ida-Euroopa turunduse asepresident, oli oma avaras modernses Varssavi kontoris maruvihane. Peaaegu veerand kogu Ida-Euroopa CSRi aastaeelarvest oli kasutamata! Juba selle CSRi ehk vastutustundliku ettevõtluse teema turunduse alla surumine aasta tagasi oli teda sügavalt häirinud – miks peab ta oma niigi ülipingelisse ajakavva veel mingi marginaalse kõrvalprotsessi mahutama!? Pealegi oli kogu see asi tema jaoks veider – milleks on vaja rääkida äri