Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
plaani kokku panna. Juhuslikult juhirolli kukkumine tõi kaasa vastutuse. Kuid kelle ees? Kas töögrupi ees, kellele ta peab homseks ülesanded jagama? Või Gandalfi ees, kes ootab kiiret pseudoteadusega lõpparve tegemist? Või Maasiili ees, kes ootab sellest samast pseudoteadusest hiilgavaid tulemusi? Või ühiskonna ees? Või Teaduse ees? Või selle tüdruku ees, kes arvab, et tema töögruppi pääsemine on suur au?
Elton otsustas alustada töögrupist. Mis oleks õige nende suhtes? Ilmselgelt ütelda ausalt, et gobon on nali ja lasta noored vabaks päristeaduse karjakoplisse. Aga mis saab nende usust teadusesse ja teadusetegijatesse? Ta ei saa neid hetkega küünikuteks muuta. Vat see oleks tõeliselt vastutustundetu! Nii, see variant, et ta ise gobonist lahti ütleb, on välistatud. Veel mõni aeg tagasi pääseteena tundunud perspektiiv, et goboni teooria kellegi teise poolt põhja lastakse, ei olnud samuti enam üldse ahvatlev. Siis jääks ta ju ise lolliks ja seda ei soovinud ta kuidagi. Elton kujutles ennast töögrupi ees pobisemas, endal kõrvad punased, et jah, lugu on nüüd tõesti selline, et ega ta ei oska kuidagi põhjendada goboni olemasolu. Ega omadusi. Ega käitumist. Ega tõele au andes mitte midagi, mis goboniga seotud. Need pilgud, mis talle ukselt enne minema marssimist heidetaks! Mida see tüdruk temast arvaks?! Ta tundis, kuidas sellele mõeldeski kõrvad kuumaks läksid ja justkui vastukaaluks mööda selgroogu külmavärin alla jooksis. Brrr.
Ei, nii ei lähe. Aga kui lasta noortel mingi aeg gobonit uurida, siis ehk nad mingil hetkel liiguvad ise muude valdkondade peale? Ta ise oli hüpelnud mitme ala vahel ja niiviisi saadud laiemast perspektiivist oli igas järgmises projektis kõvasti kasu. Just, ta annab noortele õppetunnid teadustööst ja suunab nad vaikselt mujale. Eltoni hiljutine kogemus edukast rahvusvahelisest projektist väärib edasi andmist. Ilmselt on ta noortele teeotsa kättenäitajana paremgi kui mõni vanem kolleeg, kelle meetodid – kogu lugupidamise juures – siiski valdavalt eelmisest sajandist pärit on. Tundub täitsa hea plaan. Ainult et … mida paganat nad uurivad!? Goboni teooriat ei ole ju olemas. On vaid mõned suvalised väited ja neid kuidagi siduda püüdev mudelit meenutav asi! Just selle fassaadi jagu, mis ta neile selle sama päeva hommikul oli näidanud. Fassaadi taga laiutab aga hirmuäratav must auk.
Samas … kuna ta ise on selle niiöelda teooria looja, saab ta seda ka sügavamaks ja keerulisemaks muuta. Sõltumatus reaalsusest on siinjuures iroonilisel kombel isegi voorus. Iga süsteemi muutuja on tema käes, iga reegel tema paika panna – kuni ta hoiab teooriat võimalikust eksperimentaalsest tõestamisest või ümberlükkamisest piisavalt kaugel. Seoseid reaalse osakeste füüsikaga võib ju sisse pikkida, aga nii, et ta oma vabadust fantaseerida liigselt ei piira. Tema võimuses on ajada teooria nii piisavalt keeruliseks, et töögrupil oleks pidevalt midagi „avastada“ ja arvutada. Ta koostaks neile justkui maastikumängu osaliselt kustutatud kaardiga. Õhtul märgiks raja maha, hommikul laseks noorteadlased seda avastama. Aga … kui eetiline on sellist maastikumängu mängida päristeaduse tegemise asemel? Mnjah.
Siiski! Tühja tuule tallamine ei oleks ju esimene kord füüsika ajaloos. Ikka on olnud teooriaid, mida mõni grupp on püüdnud lootusetult ellu äratada. Või hoopis aastaid peale selle üleüldist hülgamist püüdnud meeleheitlikult tõestada, mattes sinna meeletuid kogused aega ja vahendeid. Kõik need tunnid, mis on uputatud supergravitatsiooni filigraansetesse ülikeerukatesse arvutustesse? Mismoodi see parem on?
Väike erinevus on ehk tolles, et nende teooriate puhul ollakse veendunud, et tehakse õiget asja ja läbimurre on vaid järgmise arvutuspoogna taga. Aga – nii oleks ka praegu. Noored ju usuvad, et teevad õiget asja. Ja kust me teame, et näiteks supegravitatsiooni gurud ise juba ammu selles kahtlema ei ole löönud? Kahtlevad, kuid jätkavad inertsist? Kahtlevad, kuid ei suuda maailmale öelda, et eksisid? Või on jätkuvalt oma usus kindlad? Äkki eksivad hoopis skeptikud, kes nende paadi liiga vara hülgasid? Praegusel hetkel väärtustavad nende tööd muidugi juba algsest teooriast välja arenenud uued ja praegu perspektiivikatena tunduvad uurimissuunad … Kes teab – äkki areneb goboni teooriast ka midagi välja? Midagi, mis võib reaalsele teadusele midagi anda. Maasiilgi ju ütles, et usub rohkem Eltonisse kui gobonisse. Võibolla suudab ta isegi oma loomingut uskuma hakata kui on piisavalt palju sellesse panustanud? Ei, hoidku Odin sellise vaimunõtruse eest!
Kui Elton järgmisel hommikul šiki mõneminutilise hilinemisega oma uude tööruumi astus, olid teised juba kohal. Mingi kodune hõng tungis koridorist kaasa trüginud värvilõhnast läbi. „Tere hommikust,“ ütles Meelike krapsakalt Eltoni sisenemisest tekkinud vaikusesse, „Ma tegin hommikul meile muffineid … eee … teise tööpäeva puhul või nii. Ma loodan, et võis …“ Ja ta osutas kahele taldrikule, mis seisid tühja töölaua peal. Ühele olid korrektse kärje kujuliselt laotatud pisut tumedamad, teisele heledamad muffinid. Heledamad olid valgetes paberkorvikestes ja tumedamad punastes. Kõigile oli peale puistatud värvilisi terakesi, mis hommikupäikeses kelmikalt sädelesid. „Osa on šokolaadiga ja teised tavalised, et ma ei tea kummad paremini maitsevad …“.
Elton oli oma juhirolli juba natuke rohkem sisse elanud ja nii teatas ta peaaegu enesekindlalt: „Muffinid on alati lubatud. Olgu see meie töögrupi esimene reegel. Aga mis me ootame – võtame ette enne kui hakkan vaikselt meie eesseisvatest ülesannetest rääkima. Energiat on teil vaja, täna läheb tõsiseks töömurdmiseks.“ Noored, kes olid enne Eltoni üleskutset vapralt ruumi täitvat ahvatlevat aroomi trotsinud, ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Meelike võlus kusagilt välja lillelised papptaldrikud ja jagas need laiali.
Elton lõi hambad muffinisse. Selle maitse ja konsistents lunastasid hõrgu lõhna poolt antud lubadused täielikult. Ta poolvaatas tänulikult Meelikese poole, kes teda tagasihoidlikus ootuses piidles ja pobises täis suuga: „Mmm. Aitäh“ ja pööras kiirelt pilgu kellale, justkui surunuks aeg peale selle, et ta tütarlapse poole korralikult vaadata ei jõudnud. Siis istus ta oma töölaua taha ühe käega arvutit käivitades ja teises muffinit hoides.
Elton oli varahommikuni goboni teooriat ehitanud ja mõtelnud välja valdkonnad, mis noortele järada anda. Ülesanded tundusid loogilised ja ta ise end üsna kindlalt. Eriti rahulolevaks tegi asjaolu, et teemad, millesse ta töögrupp kohe süvenema peaks, olid pärisfüüsika ja mitte pelgalt goboniga seotud. Ta oli hankinud veel hommikul hulgaliselt erinevatest teadusasutustest pärit elementaarosakestega läbi viidud katsete tulemusi. Iga eksperiment oli tekitanud meeletus koguses arvandmeid, mis võimaldasid lõputut uurimist erinevate hüpoteeside tõestamiseks või ümber lükkamiseks. Goboni leidmiseks on vaja hinnata potentsiaalselt ka reaalsuses eksisteeriva paremakäelise neutriino omadusi. Äkki on see juhuslikult jätnud mõnesse eksperimenti vihjeid oma olemasolu kohta? Selleks, et ennustada „neutriinoväljas tekkiva murdlaine sumbumist“, on vaja uurida lähemalt nõrka osakeste vastasmõju. Mõlemad puhta füüsika valdkonnad. Tundus, et ta oli leidnud oma olukorra lahendamatuna tundunud võrrandile siiski kõiki parameetreid rahuldava lahenduse.
Peaaegu täielikku idülli muffinite ja omaenda töögrupiga häiris vaid väsinud ajus kääriva pärmitaignana paisuv eelaimus, et kõik on liiga hästi. Veel eile oli ta kaks korda saanud maha kindla plaaniga ja mõlemal korral varises see kokku kui kaardikatedraal. Mis siis täna juhtub? Kas astub Gandalf uksest sisse ja ütleb, et rahastus oli valus vingerpuss artikli pärast, mis Gandalfi rumalasse olukorda oli pannud? Iga maalrite tekitatud kolin ukse taga tundus kellegi raske käena ukselingil.
Või paljastab keegi noortest pettuse? Mõni on kindlasti õhtul kokku puutunud muu laborirahvaga ja valmistab nüüd mõttes suurt avaldust ette. Oleks see ju korralik triumf kaaslaste ees töögrupi juht täpselt tulistatud küsimustega käpuli tõmmata. Miks pidi ta nad eile nii vara minema laskma! Tema liivalossi purustava murdlaine tekitamiseks ei olnud ju palju tarvis. Üks juhuslik kohtumine labori kohvikus oma juhendajaga, kes pärib käekäigu kohta ja tema reaktsioon goboni mainimisele. Paar kiirelt visatud sarkastilist kommentaari ja soovitust. Veidi taustatööd… Elton vaatas uurivalt iga töögrupi liiget. Need olid keeksikeste ja jutustamisega ametis. Keegi ei paistnud mässu hauduvat. Endale oma julguse tõestamiseks küsis ta pärast sõrmede puhtaks lakkumist: „Noh, kas keegi leidis eile goboni teoorias olulisi auke?“ Töögrupp vakatas in corpore ja vaatas tema poole. „Olulise puuduse leidja saab preemiaks … viimase muffini.“ Tõesti, alles oli jäänud vaid üks šokolaadikeeksike. Vaikus. Huh. Paistis, et ta saab viimase