Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
ahvatlevalt. Ta tõrjus selle mõtte kiirelt tulevikku „võibolla kunagi tõesti“ ja läks tagasi oma vanasse kabinetti.
Ta oli öösel ette valmistanud sorava kõne, mis kokku tulnud noorteadlaste laiali saatmiseks esitada. Oma sõnavõtus toetus ta paljuski ilmselgelt Gandalfi poolt sõnastatud kutsele tema töögrupi värbamiseks, mille ta instituudi intraneti vahemälust väikese häkkimisega leidis. See oli üleval olnud vaid ühe päeva. Uskumatu, et viis inimest selle aja jooksul seda märkasid ja reageerida otsustasid. Nagu ikka, oli ta pikkinud oma ettevalmistatud kõne sisse päevakajalisi nalju. Seda võtet oli ta kasutanud oma kõigis avalikes esinemistes ehk nendes paaris seminaris, mis ta seni andnud oli. Ootamatu huumor hoidis kuulajad erksad, seega oli aeg, mille ta kulutas enne oma esinemisi netist sobivate naljade otsimisele, hästi investeeritud.
Elton kordas mõttes oma teksti, kui helises telefon. Ta laskis sellel pikalt kutsuda – tavaliselt keegi nii vara ju ei helista. Pealegi veel lauatelefonil, mida Elton oli hakanud pidama möödunud sajandit meenutavaks ekstravagantseks lauakaunistuseks, mille ainus mõeldav praktiline funktsioon oli võimaldada haruharvu kõnesid instituudi direktoraadist. Viimaks tõstis ta toru ja ütles sinna hommikuselt käheda ja hämmeldunud häälega „Elton Kobar kuuleb“. Vastuseks kõlas reipalt: „Tere hommikust! Siin Valdur Maasiil. Kuidas esimesel tõsisel uurimispäeval tunne on?“ Õnneks ei andnud ta aega Eltonile vastata, vaid jätkas ise kiires tempos. „Täna koguneb siis uurimisgrupp, mis meie seniseid teadmisi füüsikast maha hakkab murdma! Ma lugesin su artiklit – loodan, et sulle on okei sinatada. Väga kõrgelennuline. Päris ausalt – sellist tõsist revolutsioonilist mõttelendu ei ole ma tükk aega lugenud. Ikka nämmutatakse vanu tõdesid ja otsitakse evolutsioonilist arengut. Igav. Meil on kohustus järeltulevate põlvede ees midagi kardinaalset avastada – nii nagu meile eelnevad põlvkonnad enne meid.“ Lühike hingetõmbepaus. „Oleksin ise tulnud teie esimesele kokkusaamisele kohale, aga kahjuks pean täna jälle Tallinnast ära lendama. Võõrtöölise närune elu. On kõik ikka nii nagu peab?“
Õnneks ei pidanud Elton ka seekord ühtegi heli oma kõrbkuivaks tõmbunud hääleaparaadist välja meelitama, sest Maasiil jätkas ise: „Rääkisin selle teie instituudi direktoriga – väga muhe vana. Ta oli sinust väga kõrgel arvamusel. Päris ebatavaline, sest tavaliselt ei armasta juhid sinusuguseid hulle teadlasi – heas mõttes, eks. Järelikult pead sa olema sellisel tasemel, et tavateadus ei saa sind tunnustamata jätta, iseasi kas ta sulle seda otse ütleb. Igatahes lubas ta organiseerida su töögrupile korralikud ruumid. See on viimasel ajal täiesti epideemiline, uurimisasutusi juhivad mingid administraatorid, kes kõige uuendusliku jämeda kriipsuga maha tõmbavad. Sellised lord Kelvini tüüpi, kes juba 100 aastat tagasi arvas, et kõik olulised avastused füüsikas on tehtud, vaja neid vaid täpsustada. Vastukaaluks leidsin ma Euroopa rahad just kõige hullumeelsemate ideede toetuseks – ära pahanda, eks. See sinu mõte on ikka täiesti teisest puust. Ka minu nõunikud jäid üsna sõnatuks seda lugedes. Noh, mitte lugedes, sest tekst oli ju ainult eestikeelne, eks. Ma refereerisin neile pisut. Mine tea, mis sellest välja kasvab. Igatahes mina usun sinusse, isegi kui su teooria kohati totaalselt ulmeline tundub.
Kui asi kaugemale areneb, otsime võimaluse, kuidas hakata teooriat ka praktikas katsetama. Anna ainult teada. Saadan sulle pärast meili oma kontaktandmetega. Helista julgelt mu moblale, kui mingeid tõrkeid tuleb. Kuigi ma nüüd rohkem eurooplane nüüd kui eestlane, on oma kandi poisi toetamine ikka eriti mõnus. Meenutad mulle mind ennast sinu vanuses, ma loodan, et see nüüd suurustlevana ei mõju. Igatahes katsun oma järgmisel Eestis käigul kindlasti aega leida, et su instituudist läbi astuda.“ Lühike vaikus: „Mul hakkab praegu lennuki boarding. Ma ei hoia sind nüüd kauem kinni. Uued tipud teaduses ootavad vallutamist. Jõudu sulle ja tervita oma uurimisgruppi. Ära meid siis ainult alt vea, eks.“
Elton oli nagu nuiaga pähe saanud. Kuidas ta nüüd oma grupi laiali saadab? Maasiil ise helistas talle ja lubas saata oma mobiilinumbri. Ainus asi, mille eest ta manitses, oli alt vedamine. Kas saaks olla suuremat altvedamist, kui töögrupp lihtsalt laiali saata? Maasiilile pettumuse valmistamine ei tundunud kuidagi ahvatlev perspektiiv. Aga mida siis teha? Paanilisel kiirusel töötav aju sünnitas pääsetee: ta näitab kell 10 slaide goboni üldise teooriaga ning siis selle taga olevat niiöelda mudelit. End vabatahtlikena üles andnud tegelased on taibukad noored – Elton oli nende tausta uurinud. Loomulikult teevad nad ta mudeli kohe pihuks ja põrmuks. Siis on selge, et uurimisgrupp ei sobi koos töötama ja asi hääbub. Ta hakkas kiiresti oma teooriat slaididele mahutama.
10:05 astus maalrite vahelt läbi navigeerinud Elton ühe suve jooksul laboriks muudetud audika avatud uksest sisse. Viis valgetest kitlites noort olid kogunenud ühe ukse juures asuva laua ümber ja arutasid elavalt millegi üle. Märganud saabunud juhti, nad vakatasid ja vaatasid tema poole. Üks noorem doktorant ütles: „Me tegime ruumi juba lahti – valvelaud andis võtme. Ma loodan, et see on okei?“
„On jah,“ kostis Elton ja püüdis ärevuse peitmiseks nalja heita: „Mina olen Elton Kobar. Ma loodan, et olen õiges ruumis.“ Noored naeratasid püüdlikult ja vastasid läbisegi, et on küll.
Järgnes lühike tutvustusring, milles kohalviibijad teatasid oma nime ja rääkisid senistest uurimisalastest saavutustest. Ega neil veel paljust rääkida olnud. Olid üsna kogenematud, kelle saavutused alles ees seisid. Elton oli nende taustadega juba kursis, ent see tutvustus võimaldas tal näod nimedega seostada. Ja täitis aega, millega ta ei osanud suurt midagi ette võtta. Enne kui ta hakkas oma slaide näitama, ütles ta veel – tont seda teab, kas soovist autoriteetsem välja näha või siis pealepandud kohustuse täitmiseks: „Rääkisin hommikul Euroopa Komisjoni teadusvolinik Valdur Maasiiliga – ta on selle töögrupi rahastuse taga. Ta palus vabandada, et ise seoses pakiliste tööülesannetega täna siin viibida ei saa ja palus teid tervitada.“
Eltoni presentatsioon kulges sujuvalt – töörühma liikmed kirjutasid usinalt märkmeid, hoolimata sellest, et ta oli lubanud slaidid kõigile laiali saata. Aeg-ajalt esitati küsimusi ühe või teise detaili kohta. Neile oskas Elton probleemideta vastata. Ta tundis ennast nagu õppejõud loengut andes. Nad olid kokku leppinud lükata tõsisem arutelu presentatsiooni lõppu ja vahepeal küsida ainult selgitavaid küsimusi. Pärast viimast slaidi ootas Elton kriitikatormi, kuid isegi provokatsioon: „Noh, tulistage nüüd mu teooria auklikuks,“ kutsus esile vaid häbelikud naeratused.
Sellist asjade käiku ei osanud Elton oodata. Kumbki tänaseks välja mõeldud stsenaarium ei töötanud. Mida nüüd teha? Kell oli vaevalt kolme peale jõudnud ja viis silmapaari vaatasid ootusrikkalt tema poole. „Eee … esimesel päeval üle pingutada ei või.
Minge nüüd koju ja nautige ilusat suveilma. Hiljem läheb kiireks tööks. Saadan teile slaidid laiali, saate veel seedida täna kuuldut. Kohtume homme kell kümme siinsamas.“
Üks noormeestest teatas, et on töögrupi jaoks juba instituudi intranetti oma keskkonna loonud ja tegi ettepaneku, et Elton laadib oma slaidid sinna. Kõlas mõistlikult. Jäi lootus, et kodus asju rahulikult analüüsides, või mõne vanema skeptilise kolleegiga vesteldes, tekib noortes julgus see absurdne heietus põhja lasta. Elton tundis, kuidas tema enda fantaasia vili oma elujõulisuses teda tülgastab.
Ta oli esitluse ajal istunud ja jäi istuma ka siis kui noorteadurid vaikselt oma asjad kokku panid ja ukse poole liikusid. Mitte soovides noorte poole vaadata, tegi ta näo, nagu loeks pingsalt midagi ekraanilt ja ainult noogutas lahkujate jällenägemise-soovidele vastu. Mis järgmiseks? Talle hakkas tunduma, et gobon on nagu umbrohi, millega võitlemine on sama lootusetu, kui oli kunagi lapsepõlves vanaema kurgipeenarde puhas hoidmine.
„Doktor Kobar,“ kuulis ta enda kõrval mahedat naishäält. Teised olid lahkunud, hääl kuulus tema kõrval seisvale doktorandile. Meelike oli tema nimi. „Vabandust, et ma segan. Ma tahtsin ainult öelda, et ei saanud täna kõigist nendest tuletuskäikudest veel päris hästi aru, aga ma luban hoolikalt kaasa töötada ja need endale kiiresti selgeks teha. Ei söanda teid praegu detailsete küsimustega tüüdata,“ ütles ta kergelt punastades. „Igatahes on minu jaoks väga suur au, et saan teie töögrupis kaasa lüüa. Eee … seda tahtsingi öelda. Nägemiseni.“
Elton pobises kiirelt lahkuvast tütarlapsest