Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
läheb. Projekt peaks olema midagi cooli ja tõeliselt innovaatilist, mis joonduks üheselt meie kontserni pikaajalise visiooni ja missiooniga. Oluline ei ole, et sa ise selle sisust aru saad. Külmkapi toimimist sa ju ei mõista, aga ikka kasutad. Vastutus ja otsustus on sinu – vali toetuse saaja ja löö leping enne homme lõunat lukku. Sul on erimissioon täita, nii et aastavahetuse telekonverentsil osalemisest oled vabastatud. Pea meeles, et vastutus selle kriitilise ülesande täitmise eest on sinu peal. Me ei saa lasta regioonil halb välja näha kui see summa kulutamata jääb. Muuhulgas tähendaks see ju väiksemat järgmise aasta eelarvet, mis mõne väiksema territooriumi jaoks võiks olla väga valus lõige. Igatahes loodan sinu peale ja hoia mind tulemustega kursis.“
Aastalõpu e-kirjatorm oli telefonivestluse ajal Charlesi kirjakasti pilgeni täis kandnud. Sellest korrespondentsist luges ta enne koosviibimisele sõitmist läbi vaid oma ülemuselt tulnud vastuse kirjale, mille ta oli ennist finantsjuhile saatnud. Boss soovis talle edu probleemi lahendamisel ja soovitas finantsjuhil raporteerimissüsteemi vastavalt Charles’i konstruktiivsetele ja proaktiivsetele ettepanekutele täiendada. Elu oli tagasi õigetes rööbastes.
Roomet, RGC-UC Baltimaade turundusjuht, sai tegelikult külmkapi toimimisest üsna hästi aru. Veidral kombel tuli see teadmine eesseisva ülesande lahendamisel kasuks. Õigemini põhjus, miks ta külmkapi hingeelu tundis. Nimelt oli Roomet enne turunduse imemaailma sukeldumist õppinud hoopis reaalaineid ning oma alma materi poole otsustas ta nüüdki pöörduda. Ajasurve all oli välistatud Eestis olevate alternatiivide, saati siis Läti ja Leedu omade, kaalumine. Oma kooli üüratu summaga toetamise perspektiiv tundus lisaks väga meeldiv. Suisa nii meeldiv, et selle ees taganes ülesande jaburuski.
Kiire kõne ülikooli avalike suhete osakonnas töötavale kursaõele viis ta instituudini, mis oli hiljuti saanud EU innovaatilise füüsika toetuse. Just see, mida ta otsis! Juriidilisest osakonnast sa ta standardsed sponsorlepingud kiiresti kätte, eriti arvestades kiiret aastalõpu aega. Baltimaade boss küll algselt protesteeris viimasel hetkel tema territooriumile tekkiva üüratu kulu pärast. Kinnitus, et see kulu mõjutab ainult turundusosakonda ja jätab kohaliku kasumi puutumata, rahustas temagi maha. Roomet sõitis meeldivalt kindla tundega füüsikainstituudi direktoriga kohtuma, mõtted juba õhtusel finantsaasta lõpupeol. Kõik tõelised riskid olid maandatud. Instituudi poolt ei näinud ta mingit hädaohtu – keegi ei loobu ju ometi sellisest summast! Enne sõitmahakkamist oli ta lausa Charlesile kirja edukast ülesande lahendusest valmis kirjutanud. Vaid külm ebausu vari oli selle välja saatmist takistanud.
Instituudi direktori kabinetist leidis Roomet oma üllatuseks veel kaks inimest lisaks kabineti omanikule, kuid saanud teada, et need on toetuse saava töögrupi juht ja keegi PR-neiu, tundus nende olemasolu lepingu allkirjastamise juures loomulik. Elton Kobariga kohe esmase kontakti saamine oli väga mugav – tulevikus seisis neil ju arvestatav koostöö ees. Roomet mõtles, et palub PR neiul doktor Kobarist, Gandalfist ja temast ka paar fotot lepingu allkirjastamise juures teha. Tal endal küll lõpliku allkirja õigus puudus, kuid oma pookstaavid võis sellel koosolekul paberile tseremoniaalselt lisada. Lõppkokkuvõttes oli selle summa eraldamine instituudile ju otseselt tema teene – see summa oleks võinud minna ükskõik kuhu.
Roometi üllatuseks – nagu ka Gandalfi üllatuseks vähem kui 30 minutit tagasi – võttis vestluse ohjad enda kätte aga just seesama PR-tüdruk. Roomet jõudis ennast kiruda, et algselt tütarlapse nime kõrvust mööda laskis. Kohe selgus aga, et see oli ta vähim probleem. Süüdistust ette lugeva prokuröri sõbralikkusega, millesse oli segatud näpuotsatäis poollahket naeratust, teatas PR, et ehkki instituut on üldiselt väga tänulik RGC-UC Corporationi võimaliku helde toetuse eest, ei ole leping sellisel kujul vastuvõetav. „Omapoolsete muudatusettepanekutega saame me valmis järgmise nädala alguseks. Palun vabandust, et pidite nüüd niimoodi edasi-tagasi sõitma, aga kahjuks oli meilgi ju väga vähe aega reageerimiseks,“ ütles PR Roometi nägu tähelepanelikult jälgides.
Noore turundusjuhi reaktsiooni lugemiseks oleks piisanud keskmise hülge emotsionaalse intelligentsi tasemest. Roomet nägi hetkeks välja justkui oleks talle kodusest külmkapist jaheda piimapaki asemel sisisev kuningkobra vastu vaadanud. Ta kogus end siiski kiiresti, lonksas klaasi vett hääleaparaadi niisutamiseks ja tasakaalu taastamiseks. Siis teatas, et kahjuks on toetuse eraldamine võimalik ainult täna. Lühikese pausi jooksul lennult läbirääkimiste strateegiat kokku klopsides leidis ta, et ainus töötav lahendus on eralduda RGC-UC töötaja rollist ja korporatiivselt korrektsest turundussõnumist ning rääkida kohalolijatega avatult. „See võimalus tekkis ainult tänu sellele, et regiooni CSRi eelarve on kasutamata. Täna on meie finantsaasta viimane päev. Kui me täna kokku ei lepi, oleme nii meie kui teie sellest rahast lihtsalt ilma. Ja sellest oleks väga kahju.“ PR naeratas üle kogu keha rahulolevalt. Kontroll oli täielikult tema käes ja võimalik tüütu käteväänamine läbirääkimiste laua ääres jäi olemata. Teine pool oli nii ajasurves kui kõik oma kaardid avanud. Ainus võimalik probleemikoht oli Roometi volituste piiratus lepingusse muudatuste sisseviimisel.
Olulisemad PR poolt nõutavad parandused – osad küll Roometi ebaleva grimassi saatel – sai lepingusse sisse viidud. Turundusjuht läks kohati selgelt üle oma volituste piiride, kuid lootis tagantjärele juriidilise osakonnaga ära klaarida. Midagi hullu ei paistnud instituudi nõuetes olema, eriti arvestades seda, et tema tööandja ainus tegelik huvi oli ju lihtsalt enne finantsaasta lõppu rahast lahti saada. Viimaks trükiti muudetud leping kolmes eksemplaris välja – ühte nõudis PR Euroopa Liidu esindajana enda kätte – ja kirjutati Gandalfi ja Roometi poolt alla. Pärast seda kui Roomet oli muudetud lepingu elektroonse versiooni finantsosakonda saatnud palvega ülekanne kohe ära teha, pani PR ette, et teeb kolmest mehest allkirjastamise laua taga pilti. Gandalf keeldus kategooriliselt pildile jäämast. Nii valmis hulk fotosid Roometist ja Eltonist kätt surumas ning koos paberite kohale kummardamas. Lepiti kokku, et mõlemal poolel on õigus neid fotosid oma äranägemise järgi kasutada. „Neid fotosid“ tähendas 2-3 pilti, mille PR välja valib ja Roometile saadab.
Gandalf oli kogu seda tralli oma tooli vajununa mõtlikult jälginud. Viimaks pöördus ta PR-i poole: „Preili, võtke, palun, mu parempoolse vitriinkapi teiselt riiulilt see Kaukaasia ratsapiits. Ma teeksin heameelega teist ja kahest noormehest ajaloolist reaalsust täpsemalt kujutava päevapildi.“
PR loobus naeratades: „Me oleme siin teie aega ja ruumi juba niigi liigpikalt tarvitanud.“ Kiirete tänusõnade ja head-aega jätmiste järel sai kohtumine läbi niisama ootamatult kui see oli alanud. Gandalf läitis piibu, tõusis ja jäi aknast välja vaatama.
Päikene on pugend peitu
Meelike istus goboni-uurijate laboris. Üksinduses, mis oli ta juba tükk aega tagasi endasse mähkinud ja nüüd vaikides ta ümber hõljus. Ülejäänud töögrupp oli tasahiljukesi mõned tunnid tagasi lahkunud. Isegi mõtlik õhtupäike oli oma viimased punased kiired labori heledaks võõbatud seintelt kokku korjanud ja maakera teist külge valgustama tõtanud. Meelike istus arvuti kahvatult helendava ekraani valguses ja luges selle päeva viimast artiklit osakeste detektorite kohta. Tegelikult oli ta endale juba eelneva artikli kohta lubanud, et see jääb täna viimaseks. Ja sellele eelneva kohta. Ja veel mõned artiklid tagasi oli ta lubanud lahkuvatele kolleegidele, et lõpetab kohe ja läheb ära koju. Umbes samasugused olid olnud Meelikese kõik selle nädala õhtud.
Meelikesel oli kombeks tema ette seatud teemadesse ennastunustavate sügavusteni sukelduda. Ühelt poolt ajas teda taga hirm teadmiste piiratusest ja niiviisi rumala mulje jätmisest. Meeletu lugemine ja teema täpne kaardistamine selle hirmu maandamisel objektiivselt ei aidanud – uued teadmised tõid välja vaid järjekordseid valdkondi, millest ta enda standardite järgi liigvähe teadis. Samas toimis liiglugemine rahustava asendustegevusena nagu mõne teise jaoks liigsöömine või –joomine. Kui keegi Meelikese hirmuäratavale üleõppimistuhinale tähelepanu juhtis, oli ta standardvastus, et liiglugemine on vähemalt konstruktiivne, kalorivaba ja hariv tegevus. Seda uskus ta isegi. Peaaegu. Enamasti. Vähemalt ei olnud tal teiste pahede jaoks aega.
Koolis oli elu olnud lihtsam. „Viis“ kontrolltöö või eksami hindena võimaldas ühe teema kausta nii riiulis kui peas kindlalt sulgeda. Nii mõnigi magamata