.

      ESIMENE OSA

      BESŹEL

      1. peatükk

      Tänav ja suurem osa elamukompleksist jäi mu silmale nähtamatuks. Meid ümbritsesid porikarva majad, mille akendest küünitusid välja vestides mehed ning hommikuse soengu ja joogikruusiga naised, kes sõid hommikust ja silmitsesid meid. Majadevahelist ala oli kunagi püütud kujundada. See oli korrapärane nagu golfiväljak – lapse poolt järeleahvitud geograafia. Võib-olla olid nad plaaninud siia puid istutada ja tiigi valada. Väike võsastik oli olemas, kuid võsud olid surnud.

      Muruplats oli rohtu kasvanud ning üle selle looklesid rämpsu vahele tallatud rajad ja autoratastest jäänud rööpad. Politseinikud täitsid erinevaid ülesandeid. Ma ei olnud siin esimene uurija – nägin Bardo Naustinit ja veel mõnda –, kuid olin auastmelt kõige kõrgem. Järgnesin seersandile suurte trumlikujuliste prügikastidega ümbritsetud rulapargi ja madala mahajäetud torni vahele, kuhu oli kogunenud enamik mu kolleege. Eemalt kostis dokkide hääli. Kamp lapsi istus seisvate politseinike ees kivimüüri serval. Kajakad askeldasid kohalviibijate peade kohal.

      „Inspektor.” Noogutasin ütlejale, kes ta siis ka polnud. Keegi pakkus kohvi, ent ma raputasin pead ja pöörasin pilgu naisele, keda olin siia vaatama tulnud.

      Ta lebas rularampide juures. Mitte miski ega keegi pole nii vaikne kui see, kes on surmvaikne. Tuul liigutab nende juukseid, just nagu ta naise omasidki liigutas, aga nad ei reageeri sellele üldse. Ta lamas inetus asendis, jalad risti, otsekui kavatseks kohe püsti tõusta, käed kummaliselt kõveras. Tema nägu oli vastu maad.

      Noor naine, pruunid juuksed taimedena püsti turritavatesse patsidesse põimitud. Ta oli peaaegu alasti ja oli kurb vaadata, kuidas tema nahk oli sel külmal hommikul sile, kananahast puutumata. Tal olid jalas vaid mahajooksnud silmadega sukad ja üks kõrge kontsaga king. Seersant nägi, mida ma pilguga otsin, ja viipas mulle eemalt, kus ta mahakukkunud kinga valvas.

      Laip oli leitud paari tunni eest. Ma lasin pilgul üle tema käia. Hoidsin hinge kinni ning küünitasin porile lähemale, et tema nägu vaadata, kuid nägin vaid ühte pärani silma.

      „Kus Shukman on?”

      „Pole veel kohal, inspektor…”

      „Las keegi helistab talle, liigutagu kiiremini.” Laksasin vastu oma kella. Ma olin vastutav isik olukorras, mille kohta me kasutasime väljendit miseen-roim. Keegi ei liiguta teda enne, kui patoloog Shukman kohale jõuab, ent siin on muudki tegemist. Võrdlesin erinevaid rakursse. Me tegutsesime teerajast eemal ja prügikonteinerid varjasid meid, kuid ma tundsin, et oleme putukatena terve majadekompleksi tähelepanu keskpunktis. Me sagisime ringi.

      Kahe prügikasti vahel seisis rauajuppidest ja neid siduvatest katkenud vedrudest koosnev serviti keeratud märg madrats. „See oli naise peal.” Rääkijaks oli konstaabel Lizbyet Corwi, terane noor naine, kellega ma olin paar korda koos töötanud. „Ei saa just öelda, et ta oleks olnud hästi peidetud, aga küllap see kõik jättis pisut prahihunniku mulje.” Ma nägin, et surnud naise ümber oli maapind rohmaka ristküliku kujuliselt tumedam – viimased jäljed madratsi poolt varjatud kastest. Naustin kükitas maapinda uurides selle kõrval.

      „Lapsed, kes ta leidsid, lükkasid selle poolenisti eemale,” lausus Corwi.

      „Kuidas nad ta leidsid?”

      Corwi osutas maapinnale, väikestele käpajälgedele.

      „Ei lasknud teda rappida. Kui nägid, mis see on, siis jooksid kui tuul, helistasid. Kui meie omad saabusid…” Ta heitis pilgu kahele patrullpolitseinikule, keda ma ei tundnud.

      „Kas nad liigutasid seda?”

      Ta noogutas. „Et vaadata, kas ta on veel elus, nagu nad ütlesid.”

      „Mis nende nimed on?”

      „Shushkil ja Briamiv.”

      „Ja need on leidjad?” Ma noogutasin peaga valve all olevate laste poole. Kaks tüdrukut, kaks poissi. Keskteismelised, külmetavad, pilgud maas.

      „Jah. Popsutegijad.”

      „Hommikune korjering?”

      „On vast pühendumus, ah?” ütles ta. „Tahavad võib-olla kuu parimateks narkariteks saada või midagi. Nad jõudsid siia pisut enne seitset. Tuleb välja, et rulapargis on asjad nii korraldatud. See ehitati alles paari aasta eest ja siin ei toimu midagi, aga kohalikel käib elu oma rütmi järgi. Keskööst kella üheksani ainult popsutajad, üheksast üheteistkümneni plaanivad kohalikud kambad päevaseid tegusid, üheteistkümnest keskööni rulatajad ja rulluisutajad.”

      „Relvi on?”

      „Ühel poisil on väike tera kaasas, aga tõesti väga väike. Sellega ei rööviks isegi mõnda titte – see on mänguasi. Ja kõigil on kraami. Rohkem ei midagi.” Ta kehitas õlgu. „Kraam ei olnud nende käes, me leidsime selle müüri kõrvalt, aga” – õlakehitus – „nad olid ainsatena siin.”

      Ta viipas ühe meie kolleegi lähemale ja avas tollel käes olnud koti. Väikesed, tihedalt vaigutükikesi täis rohunutsakad. Tänaval öeldakse selle kohta „kõss” – tubaka ja kofeiini ja kangema kraamiga tembitud Catha edulis’e ning fiiberklaasi või mingite sarnaste kiudude kange ristand, mis hõõrdub kergemini igemetesse ja sealtkaudu vereringesse. Selle nimetus kujutab endast kolmekordset sõnamängu – kasvukohas nimetatakse seda khat’iks ning loomale, kes inglise keeles on kass ehk „cat”, öeldakse ju tihti „kõss”. Nuusutasin seda ja see oli üsna kehva kvaliteediga kraam. Sammusin sinna, kus neli noorukit oma puhvis jopedes vabisesid.

      „Mis värk, politseinik?” küsis üks poiss besźi aktsendiga hiphopilikus inglise keeles. Ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa, aga ta oli kahvatu. Ei tema ega ta kaaslased näinud kuigi head välja. Nad ei oleks oma asupaigast surnud naist näinud, kuid nad isegi ei vaadanud sinnapoole.

      Nad pidid teadma, et me oleme kõssi leidnud ja teame, et see kuulub neile. Neil poleks pruukinud midagi öelda, nad võinuksid lihtsalt jalga lasta.

      „Mina olen inspektor Borlú,” ütlesin ma. „Raskete kuritegude osakonnast.”

      Ma ei öelnud: mina olen Tyador. Nad olid küsitlemise mõttes keerulises vanuses – eesnimede, eufemismide ja mänguasjade jaoks liiga vanad, samas mitte piisavalt, et küsitluses võrdväärseks vastaseks olla, kuid vähemalt reeglid olid selged. „Mis sinu nimi on?” Poiss kõhkles, kaaludes, kas kasutada hüüdnime, millega ta oli end ristinud, kuid loobus siis sellest.

      „Vilyem Barichi.”

      „Sina leidsid ta?” Poiss noogutas ja tema sõbrad noogutasid ta järel. „Räägi.”

      „Me tulime siia selleks, et…” Vilyem vakatas, kuid ma ei öelnud tema narkootikumide kohta sõnagi. Ta lõi pilgu maha. „Ja me nägime, et selle madratsi all on midagi, ja tõmbasime selle pealt ära.

      Seal…” Tema sõbrad tõstsid pilgu, kui ilmselgelt ebausklik Vilyem kõhkles.

      „Hundid?” ütlesin ma. Nad vaatasid üksteisele otsa.

      „Jah, tead, mingi väike kärnane kari nuuskis seal ja…”

      „Niisiis me arvasime, et see…”

      „Kui palju aega pärast teie siiajõudmist?”

      Vilyem