Linn ja linn. China Miéville
aga. Lähim kattumispaik on sadade meetrite kaugusel. Nad ei oleks saanud…” See olnuks mõrvari või mõrvarite poolt erakordne risk. „Ma usun, et võime seda eeldada,” ütles ta.
„Hea küll. Anna mulle teada, kuidas sul läheb. Ma helistan varsti.”
Mul oli teiste juhtumitega seoses paberitööd, mille ma ette võtsin, sättides neid ootetsoonis tiirutava lennuki kombel mõnda aega paika. Naine, kelle tema elukaaslane surnuks peksis – mees oli meie eest seni pääsenud, hoolimata tema nimele välja antud vahistamiskäsust ja ta sõrmejäljenäidistest lennujaamades. Styelim oli vana mees, kes oli peale sattunud murdvargast narkarile; too lõi teda ühe korra surmavalt mutrivõtmega, mis Styelimil endal kaasas oli. See juhtum jääb lahendamata. Noor mees Avid Avid, kelle rassist veritseva peahaavaga tänavale lebama jättis, kui oli löönud ta pea vastu kõnniteeserva ja kirjutanud tema kohale seinale „Ébru rämps”. Selles asjas tegin ma koostööd Shenvoi-nimelise kolleegiga eriüksusest, kes oli juba mõnda aega enne Avidi mõrva Besźeli paremäärmuslaste seas salaagendina tegutsenud.
Ramira Yaszek helistas, kui ma oma laua taga lõunat sõin. „Lõpetasin just nende laste küsitlemise, sir.”
„Ja?”
„Peaksite õnnelik olema, et nad oma õigusi paremini ei tunne, sest kui tunneksid, oleks Naustinil praegu süüdistus kaelas.” Ma hõõrusin silmi ja neelasin suutäie alla.
„Mida ta tegi?”
„Barichi semu Sergev pruukis suud, nii et Naustin esitas sõrmenukkidega küsimuse vastu tema hambaid ja ütles, et ta on peamine kahtlusalune.” Ma vandusin. „See polnud kuigi kõva löök ja vähemalt oli mul nii kergem heavõmmistuda.” Olime mõisted heavõmmistuma ja pahavõmmistuma inglise keelest näpanud ning tegusõnadeks muutnud. Naustin oli üks neist, kes kippus liiga kergesti karmi kätt tarvitama. On kahtlusaluseid, kelle puhul metoodiline lähenemine töötab ja kes peavad küsitluse käigus trepil komistama, aga kleenuke teismeline popsutaja ei ole üks neist.
„Igatahes ei midagi hullu,” lausus Yaszek. „Nende jutt klapib. Nad on neljakesi puude vahel. Küllap teevad natuke pahandust. Nad olid seal vähemalt paar tundi. Mingil hetkel – ja ärge küsige täpsemalt, sest sealt ei tule midagi targemat kui „üsna hämaras” – näeb üks tüdruk, kuidas mingi kaubik üle muru rulaparki sõidab. Ta ei arva sellest suurt midagi, sest inimesed käivad seal igal ajal omi asju ajamas, kola maha viskamas, mida tahes. Kaubik tiirutab ringi, sõidab rulapargist mööda, tuleb tagasi. Natukese aja pärast kihutab see minema.”
„Kihutab?”
Kritseldasin oma märkmikku, üritades teise käega arvutiekraanile emaili manada. Ühendus katkes rohkem kui korra. Suured manused ja puudulik süsteem.
„Jah. Sel oli minekuga kiire ja amordid käisid põhja. Selle tõttu tüdruk märkaski, et see lahkub.”
„Kirjeldus?”
„„Hall.” Ta ei tea kaubikutest midagi.”
„Las ta vaatab natuke pilte, äkki me suudame margi tuvastada.”
„Juba tegeleme sellega, inspektor. Ma annan teile teada. Hiljem tuli teab mis põhjusel veel vähemalt kaks autot või kaubikut, Barichi sõnul äri ajama.”
„See võib rehvijälgede osas asja keeruliseks teha.”
„Umbes tunnike käperdamist veel, siis mainib tüdruk kaubikut teistele ja nad lähevad asja uurima, juhuks kui sealt midagi maha visati. Nende sõnul saab vahel nii vanu raadioid, kingi, raamatuid, kõiksugu mahavisatud paska.”
„Ja nad leiavad naise.” Mõned kirjad olid läbi tulnud. Üks oli politseilabori fotograafilt ning ma avasin selle ja asusin fotosid üle vaatama.
„Nad leiavad naise.”
Komissar Gadlem kutsus mind enda juurde. Tema pehmehäälne teatraalsus ja maneerlik leebus olid läbinähtavad, kuid ta oli alati lasknud mul oma asja ajada. Istusin, tema aga klõbistas oma klaviatuuril ja vandus. Ma nägin ilmselt andmebaaside salasõnadega paberiribasid, mis olid tema arvutikuvari äärte külge kleebitud.
„Niisiis?” küsis ta. „Kortermaja?”
„Jah.”
„Kus see asub?”
„Lõunas, eeslinnas. Noor naine, noahaavad. Ta on Shukmani käes.”
„Prostituut?”
„Võimalik.”
„Võimalik,” ütles ta ja pani käe vastu kõrva torru, „aga ometi. Ma juba kuulen seda. Hea küll, lase edasi, järgi oma vaistu. Kui tahad selle „aga ometi” põhjuseid jagada, siis anna teada, eks? Kes sinuga koos on?”
„Naustin. Ja üks patrull aitab mind ka. Corwi. Esmaklassiline konstaabel. Tunneb piirkonda.”
„See on tema kant?” Ma noogutasin. Enam-vähem.
„Mis veel avatud on?”
„Minu laual?” Ütlesin talle. Komissar noogutas. Isegi neid teisi arvestades andis ta mulle vaba voli neiu Iksiga tegelda.
„Kas te nägite siis kõike?”
Kell lähenes kümnele õhtul, ohvri leidmisest oli möödas üle neljakümne tunni. Corwi – ta ei püüdnudki oma vormi varjata, ehkki me olime märgistamata sõidukiga – juhtis autot mööda GunterStrászi ümbritsevaid tänavaid. Ma ei olnud eelmisest hilisõhtust saadik koju jõudnud ja nüüd viibisin taas samadel tänavatel, kus olin päeval juba käinud.
Suurematel tänavatel ja mõnel pool mujalgi oli kattumispaiku, ent nii kauge piirkond oli valdavalt terviklik. Mõned vanad Besźi stiilinäited, mõned järsud katused või paljude ruutudega aknad – need olid suletud tehased ja laohooned. Hea mitu aastakümmet vanad, sageli katkiste akendega, ja kui ka avatud, siis vaid poolenisti. Laudadega kinni löödud fassaadid. Traatvõrgust esikülgedega toidukauplused. Klassikalises Besźi stiilis lagunenud fassaadid. Mõned majad olid hõivatud ning kirikuteks ja narkourgasteks muudetud, teised tühjaks põlenud ja enda söestunud varjud.
Piirkond ei olnud tihedalt rahvastatud, aga ka sugugi mitte mahajäetud. Sealolijad mõjusid osana ümbritsevast, otsekui oleksid nad alati seal viibinud. Hommikul oli neid vähem olnud, kuid mitte märkimisväärselt.
„Kas te nägite, kuidas Shukman laibaga tegeles?”
„Ei.” Vaatasin oma kaardil järge ajades mööduvat. „Ma jõudsin sinna siis, kui ta oli lõpetanud.”
„Ei kannata?” küsis ta.
„Kannatan küll.”
„Noh…” Ta naeratas ja keeras teise tänavasse. „Eks te peategi sedasi vastama, isegi kui ei kannata.”
„Tõsi,” ütlesin ma, ehkki see polnud nii.
Ta viitas siinsetele piiritähistele. Ma ei öelnud talle, et olin päeval juba Kordvennas neid paiku uurimas käinud.
Corwi ei püüdnud oma politseivormi varjata, sest nii teadsid need, kes meid nägid ja kes võinuksid muidu kahtlustada meid katses neid lõksu püüda, et meil pole see kavas, ning meie soovimatust neid kimbutada näitas ka asjaolu, et me ei liikunud sinikaga, nagu mustjassiniseid politseiautosid nimetati. Keerukad kokkulepped!
Enamik neist, kes meid ümbritsesid, viibisid Besźelis, nii et me nägime neid. Vaesus röövis kuju niigi rahulikelt ja üksluistelt lõigetelt ja värvidelt, mis on moetuks moeks nimetatud Besźi rõivaid alati iseloomustanud. Eranditest osutusid mõned neile pilku heites teisal olijateks, seega jäid nad meil nägemata, kuid ka nooremad Besźi elanikud paistsid värvikamana, nende rõivad olid vanemate omadest kirevamad.
Enamik Besźi mehi ja naisi (kas pruugib seda öeldagi?) ei teinud midagi peale ühest paigast teise liikumise – hilisest vahetusest koju, kodust kellegi teise juurde või poodi. Kuid niimoodi kõigest möödudes avanes meie pilkudele siiski hirmutav maa ja võis näha piisavalt vargset tegevust, mis peletas mulje räigselgest paranoiast.
„Ma