Linn ja linn. China Miéville
kogema. Hakkasin Shukmanist pisut rohkem pidama: minu jaoks oli tema vanust ja tema temperamenti arvestades pisut üllatav, et Hamzinic oma usulisi veendumusi nii julgelt välja näidata võis.
Shukman ei olnud Iksilt lina pealt tõmmanud. Naine lamas meie vahel. Nad olid midagi teinud, nii et ta justkui puhkas.
„Ma saatsin teile meiliga raporti,” ütles Shukman. „Kahekümne neljaviie aastane naine. Üldjoontes hea tervisega, kui see välja arvata, et ta surnud on. Surma aeg üleeile kesköö paiku, mõistagi umbkaudu. Surma põhjus: torkehaavad rinnus. Kokku neli, millest üks läbistas südame. Mingi ora või kingakonts, mitte noatera. Ka on tal kole peahaav ja hulk väiksemaid marrastusi.” Ma tõstsin pilgu. „Mõned on juuste all. Talle anti küljelt hoop vastu pead.” Shukman viibutas aegluubis järeleaimavalt kätt. „Löödi vasakule poole vastu kolpa. Ma usun, et ta kaotas selle peale teadvuse või siis oli vähemalt uimaseks ja pikali löödud, seejärel tekitati surmavad torkehaavad.”
„Millega teda löödi? Vastu pead?”
„Mingi raske ja tömbi esemega. Võimalik, et rusikaga, kui see oli suur, aga ma kahtlen selles tugevalt.” Ta käänas lina nurga tagasi, paljastades osavalt naise pea. Nahk oli inetu, surnul tekkiva sinika värvi. „Ja voilà.” Ta viipas mind naise paljaksaetud kolbale lähemale.
Ma kummardusin säilitusvedeliku lõhnale ligi. Brünettide juuksetüügaste vahel oli hulk pisikesi korbatanud torkejälgi.
„Mis need on?”
„Ma ei tea,” ütles Shukman. „Need pole sügavad. Küllap miski, mille vastu ta kukkus.” Marrastused olid umbes nahka torgatud pliiatsiotsa suurused. Nad katsid umbes mu peopesa suuruse ala, lõikudes ebakorrapäraselt naha sisse. Kohati oli nende seas mõne millimeetripikkuseid joonekesi, keskel sügavamaid kui äärtel.
„Kas märke vahekorrast on?”
„Hiljutisest mitte. Nii et kui ta töötas, siis võib-olla oli millestki keeldumine põhjus, miks ta nüüd niisugune välja näeb.” Ma noogutasin. Shukman ootas. „Me oleme ta nüüd puhtaks pesnud,” ütles ta viimaks. „Aga ta oli kaetud pori, tolmu, rohuplekkidega, kõige sellisega, mida võibki eeldada paigast, kus ta lamas. Ja roostega.”
„Roostega?”
„Üleni. Palju marrastusi, lõikehaavu, kriimustusi, enamjaolt surmajärgseid, ja palju roostet.”
Ma noogutasin uuesti. Kortsutasin kulmu.
„Kaitsehaavad?”
„Puuduvad. See juhtus kiiresti ja ootamatult, või siis oli ta seljaga. Laibal on lisaks hulgaliselt kriimustusi ja mida kõike veel.” Shukman osutas rebenditele naise nahal. „Klapivad tema lohistamisega. Mõrva paratamatud jäljed.”
Hamzinic avas suu ja sulges selle taas. Ma heitsin talle pilgu. Ta vangutas nukralt pead. Ei midagi.
3. peatükk
Plakatid olid üles pandud. Enamjaolt piirkonda, kust Iks leiti, kuid osa ka peatänavatele, poetänavatele, Kyezovisse ja Topiszasse ja sellistesse kantidesse. Nägin ühte koguni oma korterist lahkudes.
Kesklinn polnud isegi kuigi lähedal. Ma elasin vanalinnast pisut kagu pool, VulkovStarsźil asuva kuuekorruselise tornelamu eelviimasel korrusel. Sel tänaval on hulk kattumispaiku, võõrapärasus lõhub pidevalt arhitektuuri, kohati isegi üle ühe maja. Kohalikud hooned on teistest ühe kuni kolme korruse jagu kõrgemad, nii et Besź kerkib ebaühtlaselt esile ja katusejoon näeb välja peaaegu nagu mašikulii.
Taevaminemise kirik asub VulkovStrasźi lõpus sõrestiktornide varjude keskel – nad kõrguksid üle kiriku, kui olemas oleksid –, selle aknaid kaitseb traatvõrk, ent mõned plekilised ruudud on puruks löödud. Iga paari päeva tagant on seal kalaturg. Alatasa söön ma hommikust, saatjaks oma jääpangede ja elusate molluskite leti kõrval seisvate kaupmeeste hõiked. Isegi seal töötavad noored naised riietusid leti taga seismise ajaks oma vanaemade kombel, nostalgiliselt fotogeenilised, juuksed nõudepesulapi karva sallide alla seotud, fileerimispõlled rappeplekkide varjamiseks halli-punasekirju mustriga kaunistatud. Mehed nägid pealtnäha või meelega välja, justkui oleksid nad otse laevalt maha astunud ega oleks oma saaki enne käest pannud kui alles siinsetele munakividele jõudes. Besźeli ostjad jõlkusid ringi, nuusutasid ja torkisid kaupa.
Hommikul liikusid minu aknast mõne meetri kaugusel õhuraudteel rongid. Nad ei olnud minu linnas. Oleksin võinud vagunite akendest sisse kiigata – need olid niivõrd lähedal – ja võõraste reisijatega pilke vahetada, kuid mõistagi ei teinud ma seda.
Nad oleksid näinud vaid varases keskeas hommikumantlis meest oma hommikuse jogurti ja kohviga, käes ajaleht – Inkyistor või Iy Déurnem või plekiline Besźeli Päevaleht, et mitte oma inglise keelt unustada. Tavaliselt üksi – vahel harva võis seal olla ka üks kahest temavanusest naisest.
(Besźeli Ülikooli majandusajaloolane või kunstiajakirja kolumnist. Nad ei tundnud teineteist, aga nad poleks sellest hoolinud.)
Kui ma lahkusin, siis seal ta oligi – mu välisukse lähedal vaatas mulle reklaamtahvlilt vastu Iksi nägu. Ehkki tema silmad olid kinni, oli pilti lõigatud ja parandatud, nii et ta ei paistnud olevat surnud, vaid lihtsalt juhmistunud. „Kas tunnete seda naist?” küsis plakat. See oli trükitud mustvalgena matile paberile. „Helistage raskete kuritegude osakonda”, meie number. Plakati olemasolu võis olla märk sellest, et kohalikud politseinikud tegutsevad erakordselt tõhusalt. Võib-olla leidub neid terves linnaosas. Võib ka olla, et mu elupaika teades tahtsid nad minust rahu saada, paigutades üks-kaks plakatit nimme minu teele.
RKO keskus oli paari kilomeetri kaugusel. Ma läksin jala. Sammusin tellistest võlvkaartest mööda: tipus, kus olid kaared, olid nad teisal, ent jalamil polnud sugugi kõik neist võõrad. Neis, mida ma nägin, asusid väikesed poed ja kunstigrafitiga kaunistatud orvad. Besźelis oli see rahulik piirkond, kuid tänavad olid teisal olijaid täis. Ma jätsin nad nägemata, aga kõigist neist möödapääsemine võttis aega. Enne kui ma olin jõudnud Via Camirile, kust pidin ära keerama, helistas Yaszek mulle mobiilile.
„Me leidsime kaubiku.”
Ma võtsin takso, mis jõnksutas läbi liikluse. Pont Mahestis oli palju rahvast, nii kohalikke kui ka võõraid. Mul oli tükk aega, et silmitseda räpast jõevett, kui me läänekalda suunas edasi nihkusime, suitsu ja dokkides seisvaid määrdunud laevu, millele langes võõral veepiiril – kadestusväärses ärirajoonis – seisvatelt klaashoonetelt peegelduv valgus. Besźi paadid popsutasid veetaksodest välja tegemata nende kiiluvees. Kaubik seisis hoonete vahel viltu. Tegu oli kõigest impordi-ekspordifirma valduste ja kontorihoone vahelise kitsa, kaht suuremat tänavat ühendava kujaga, mis oli rämpsu ja hundisitta täis. Mõlemasse otsa oli tõmmatud politseilint – kergelt kohatu, kuna tänav oli tegelikult kattumispaik, ent vähekasutatav, mistõttu lint oli sellistes olukordades tavapärane reegliterikkumine. Mu kolleegid sagisid ümber kaubiku.
„Boss.” See oli Yaszek.
„Kas Corwi on teel?”
„Jah, ma andsin talle info edasi.” Yaszek ei öelnud midagi selle kohta, et ma olin alama politseiniku uurimisse kaasanud. Ta juhatas mind kohale. Tegu oli vana ja mõlkis, väga kehvas seisus Volkswageniga. Kaubik oli pigem kulunud valget kui halli värvi, aga pori värvis selle tumedamaks.
„Kas te olete juba jäljed võtnud?” küsisin ma. Tõmbasin kummikindad kätte. Krimtehid noogutasid ja tegutsesid mu ümber edasi.
„Uksed ei olnud lukus,” ütles Yaszek.
Avasin ukse. Surkisin lipendavat polstrit. Armatuurlaual seisis kaunistus – plastikust pühak-hulatantsija. Tõmbasin kindalaeka lahti ning leidsin sealt kortsus teedeatlase ja rämpsu. Lasin atlase lehtedel läbi sõrmede libiseda, kuid selle vahel polnud midagi: tavapärane Besźeli juhi abimees, ehkki piisavalt vana eksemplar, et olla veel mustvalges trükis.
„Kuidas me siis teame, et see on õige kaubik?” Yaszek juhatas mind tagaukse juurde ja tõmbas selle lahti. Nägin veel prahti – ninna lõi rõskuse, ehkki mitte iiveldama ajavat rooste- ja hallituselõhna –, nailonpaela, kolakuhja.