Linn ja linn. China Miéville
meie lähenemist valvsal pilgul. „Mul polnud eriti õnne,” ütles Corwi.
Ta ei olnud oma varasemal visiidil isegi fotot kaasa võtnud. Niivõrd algses faasis tuli tegeleda avalike kontaktidega: alkoholipoe müüjad, kohalike ebaseaduslike kirikute vaimulikud, mõned viimased allesjäänud töölisvaimulikud, julged vanad mehed, sirp ja rist õlale või käsivarrele tätoveeritud, selja taga riiulis Gutiérreze, Rauschenbuschi ja Canaan Banana besźikeelsed tõlked. Treppidel istujad. Corwi sai vaid küsida, mida nad oskavad Pocost Village’is aset leidnud sündmuste kohta öelda. Nad olid mõrvast kuulnud, kuid ei teadnud midagi.
Nüüd oli meil foto. Shukman oli selle mulle andnud. Kui me autost välja astusime, viibutasin ma seda, viibutasin sõna otseses mõttes, et naised näeksid – me toome neile midagi, see on meie siiatuleku eesmärk, me ei soovi kedagi vahistada.
Corwi tundis neist mõnda. Nad tegid suitsu ja silmitsesid meid. Oli külm ja nagu kõik teised, kes neid nägid, mõtlesin ka mina nende sukastatud säärtele. Mõistagi me mõjutasime nende äri – paljud mööduvad kohalikud tõstsid pilgu, vaatasid meid ja pöörasid pea ära. Nägin mööda tänavat lähenemas ühte sinikat, mis aeglustas küllap kerge vahistamise lootuses käiku, kuid juht ja kõrvalistuja märkasid Corwi vormi ning lisasid käeviipe saatel taas kiirust. Lehvitasin nende tagatuledele.
„Mida te tahate?” küsis üks naine. Tal olid kõrge säärega ja odavad saapad. Ma näitasin talle fotot.
Nad olid neiu Iksi näo puhtaks pesnud. Mõni märk oli alles – meigi all olid nähtavad kriimustused. Nad oleksid võinud need pildilt täielikult kustutada, aga niisuguste haavade poolt tekitatud šokist oli küsitlemisel kasu. Pilt oli tehtud enne, kui naisel pea paljaks aeti. Ta ei olnud rahuliku moega. Ta näis olevat kannatamatu.
„Ma ei tunne teda.”
„Ma ei tunne teda.” Ma ei märganud, et keegi oleks äratundmist kiirelt varjanud. Nad kogunesid kohaliku pimeduse veerel uitavate klientide meelehärmiks lambi hallika valguse kätte, ulatasid fotot käest kätte ja kaastundehäälitsustest hoolimata ei tundnud Iksi.
„Mis juhtus?” Ulatasin küsimuse esitanud naisele oma kaardi. Ta oli tõmmu, juudi või miskitpidi türgi verd. Tema besźi keel oli aktsendivaba.
„Me püüamegi välja uurida.”
„Kas meil on põhjust muretseda?”
„Ma…”
Vakatasin, ja siis ütles Corwi: „Me anname teada, kui on põhjust nii arvata, Sayra.”
Peatusime salga noorte meeste juures, kes jõid piljardisaali ees kanget veini. Corwi lasi neil mõned nilbused õhku visata ja lasi siis foto ringi käima.
„Miks me siin oleme?” Minu küsimus kõlas vaikselt.
„Nad on kõige madalama taseme gangsterid, boss,” ütles Corwi. „Vaadake, kuidas nad reageerivad.” Aga kui mehed midagi teadsidki, siis ei reetnud nad seda. Nad ulatasid foto tagasi ja võtsid ükskõikselt mu kaardi.
Me kordasime sama teistes kogunemiskohtades ja ootasime iga kord mitu minutit autos, piisavalt kaugel, et mõni murelik kambaliige võiks ennast korraks vabandada ning meid üles otsida ja pillata teisitiarvajana meile mõne killu, mis aitaks meid mis tahes teed pidi meie surnud naist puudutavatele üksikasjadele ja tema perele lähemale. Mitte keegi ei teinud seda. Ma andsin oma kaardi paljudele inimestele ning panin oma märkmikku kirja nende nimed ja kirjeldused, keda Corwi oluliseks pidas.
„Rohkem ma õieti kedagi ei tunnegi,” ütles ta. Mõned mehed ja naised olid ta ära tundnud, kuid näis, et polnud erilist vahet, kuidas ta vastu võeti. Kui leppisime kokku, et lõpetame, oli kell kaks läbi. Poolkuu oli välja triivinud: olime pärast viimast küsitlust jäänud seisma tänaval, kust olid kadunud isegi viimased hilisöised juhukülalised.
„Ta on endiselt küsimärk.” Corwi oli üllatunud moega.
„Ma lasen siia kanti plakatid üles panna.”
„Kas tõesti, boss? Kas komissar jääb sellega nõusse?” Me rääkisime vaikselt. Ma viipasin sõrmedega vaid betooni ja rämpsu täis platsi ümbritsevat planku kaunistava okastraadi poole.
„Jah,” ütlesin ma. „Ta annab järele. See pole nii suur asi.”
„See nõuab paariks tunniks paari konstaablit ja ta ei… mitte selleks, et…”
„Me peame kuulutuse jaoks pildid tegema. Persse, ma panen need ise üles.” Lasen need kõikidesse linna jaoskondadesse saata. Kui me nimeni jõuame ja kui Iksi lugu on selline, nagu me ise esialgu arvama kippusime, siis kaovad meie napidki ressursid. Me kasutasime ära oma mahajäämust, mis lõpuks iseennast hävitab.
„Sina oled boss, boss.”
„Mitte just päris, aga selles asjas olen ma natukeseks ajaks küll boss.”
„Kas sõidame?” Ta viipas auto poole.
„Ma lähen jala trammile.”
„Tõsiselt? Olge nüüd, teil kulub mitu tundi.” Aga ma lasin tal minna. Kõndisin vaid enda sammude kaja ja ühe kõrvaltänavas hullunud koera haukumise saatel sinnapoole, kus meie lampide hallikas kuma hääbus, ning jõudsin võõra oranži valguse kätte.
Shukman oli oma laboris vaguram kui välismaailmas. Ma olin just palunud telefonitsi Yaszekilt videot laste ülekuulamisest eelmisel päeval, kui Shukman ühendust võttis ja palus mul läbi tulla. Mõistagi oli seal külm ja õhus hõljus kemikaalide läppunud lõhn. Suures akendeta ruumis oli ühtviisi palju nii tumedat ja plekilist puitu kui ka terast. Seinal rippusid märkmetahvlid, igaühest kasvas välja patakas pabereid.
Ruumi nurkades ja töölaudade servadel näis luuravat mustus, aga kord olin ma libistanud sõrmega üle ülestõstetud vedelikukaitse pealtnäha räpase soone ning sõrm oli puhtaks jäänud. Plekid olid vanad. Shukman seisis terasest lahkamislaua juures, kus lebas pisut plekilise lina all rahuliku näoga meie Iks ja silmitses, kuidas me temast räägime.
Ma heitsin pilgu Hamzinicile. Mulle tundus, nagu oleks ta vaid õige pisut surnud naisest vanem. Ta seisis aupaklikult kõrval, käed rinnal risti. Juhuslikult või mitte jäi tema kõrvale tahvel, kuhu oli lisaks postkaartidele ja märkmetele kinnitatud väike toretseva välimusega šahada. Hamd Hamzinic oli see, kelle kohta Avid Avidi mõrtsukad oleksid samuti öelnud ébru. Praegusel ajal kasutasid seda mõistet üldjuhul vanamoodsad inimesed, rassistid või äraspidise provokatsioonina epiteedi sihtmärgid – üks Besźi tuntumaid hip-hopipunte kandis nime Ébru W.A.
Rangelt võttes oli see sõna mõistagi naeruväärselt ebatäpne vähemalt poolte suhtes, kelle kohta seda kasutati. Ent pärast seda, kui Balkani pagulased olid saabunud kakssada aastat tagasi varjupaika otsima ja kasvatanud kiiresti muslimite hulka linnas ning kui sõna ébru, mis vanas besźi keeles tähendas juuti, ka uute immigrantide iseloomustamiseks väevõimuga kasutusele võeti, oli see aegamööda muutunud mõlema kogukonna kohta käivaks mõisteks. Muslimitest uustulnukad seadsid end sisse piirkondades, mis olid varem olnud Besźeli juudi getod.
Juba enne põgenike saabumist olid Besźeli kaks vähemusrühma liitlased – sõltuvalt hetkeolukorrast kas lõbusalt või hirmunult. Vähesed linnaelanikud mõistavad, et meie tava keskmise lapse rumaluse üle nalja visata on pärit Besźeli pearabi ja peaimaami vahelisest sajanditevanusest lõbusast vestlusest Besźeli õigeusu kiriku ohjeldamatuse üle. Nad väitsid, et sellel puudusid nii vanima Aabrami-usu tarkus kui ka noorima innukus.
Besźeli ajaloos oli enamasti ikka olnud tavapäraseks asutuseks DöplirCaffé: kõrvuti asuvad muslimi ja juudi kohvik, mõlemal oma lett ja köök, halal ja koššer, ühine nimi, silt ja laudadega saal, vahesein maha võetud. Tuldi seltskonniti, kus oli inimesi mõlemalt poolelt, tervitati mõlemat omanikku, istuti koos, eristudes kogukondlikult vaid seniks, kuni oma leti ääres endale lubatud sööki telliti, ning vahel mindi hooplevalt ka teisele poolele, sellal kui vabamõtlejad käisid mõlema leti ääres. See, kas DöplirCaffé tähendas ühte või kahte asutust, sõltus küsijast – omandimaksu kogujate ilmumise puhul oli alati tegu ühe kohaga.
Besźeli