Talvesepp. Terry Pratchett
arvavad, et ma pean ainult sõrmi nipsutama ja võluvägi pääseb valla. Aga kui ma neid praegu aidata ei saa, mis kasu siis minust üldse on? Ma ei tohi neile näidata, et ma kardan. Nõidadel pole lubatud karta.
Ja see on minu süü. See kõik algas minu, minu pärast! Mina pean sellele ka lõpu tegema.
Härra Aching köhatas hääle puhtaks.
„… Ja, ee, äkki sa saaksid… ee, selle ära nõiduda, khm, või midagi sellist? Aita meid…?”
Toas oli kõik hall, sest akendest tulev valgus tuli läbi lume. Keegi ei olnud hakanud aega raiskama ja seda kohutavat lund elumajade juurest ära kühveldama. Iga inimest, kes suutis labidat hoida, läks vaja mujal, ja neid oli ikka veel liiga vähe. Tegelikult oli suurem osa inimesi terve öö üleval olnud, noorloomi teise kohta viinud, üritanud väikesi tallesid päästa… pimedas, lumes…
Tema lumes. See oli sõnum talle. Väljakutse.
„Hea küll,” ütles Tiffany. „Ma vaatan, mis teha annab.”
„Tubli tüdruk,” ohkas isa ja naeratas laialt kergendusest.
Ei, ma pole tubli tüdruk, mõtles Tiffany. Mina tõin selle meile kaela.
„Te peate tegema kuuride juurde suure tule,” ütles ta valjusti. „Ja tõesti suure, saate aru? Pange tulle kõik, mis põleb, ja hoidke tuli käimas. Tuli üritab kogu aeg kustuda, aga teie peate selle käimas hoidma. Visake materjali juurde, mis ka ei juhtuks. See tuli ei tohi kustuda!”
Tiffany hoolitses, et see „ei tohi” oleks vali ja hirmutav. Ta ei tahtnud, et inimesed mõtted uitama laseksid. Ta tõmbas selga raske pruuni villase keebi, mille preili Treason oli talle teinud, ja haaras teravatipulise kübara, mis rippus ukse küljes. Kööki kogunenud inimeste suust kostis midagi ühisohke taolist ja mõned neist tõmbusid eemale. Nüüd on meil nõida vaja, nüüd on meil nõida vaja – aga me tõmbume ikkagi eemale.
See oli teravatipulise kübara maagia. Preili Treason nimetas seda „boffoks”.
Tiffany astus välja, kitsasse käiku, mis oli lummeuppunud õuele kaevatud: hanged olid kõrgemad kui kaks meest teineteise otsa pandult. Vähemalt hoidis sügav lumi eemal kõige hullema tuule, mis oli nagu nugadest tehtud.
Rada oli koplini lahti kaevatud, aga see polnud sugugi kerge olnud. Kui igal pool on viisteist jalga lund, kuidas sa seda ära kühveldad? Kuhu sa seda viskad?
Tiffany ootas vankrikuuri juures, samal ajal kui mehed lumehangi lõhkusid ja laiali kühveldasid. Nad olid rampväsinud, nad olid juba mitu tundi kaevanud.
Kõige tähtsam oli…
Kuid tähtsaid asju oli palju. Tähtis oli jätta mulje, et oled rahulik ja enesekindel, tähtis oli pea selge hoida, tähtis oli mitte välja näidata, et sa oled hirmu pärast peaaegu püksi tegemas…
Tiffany sirutas käe, püüdis ühe lumehelbe kinni ja vaatas seda hoolega. See polnud tavaline lumehelves, muidugi mitte. See oli Talvesepa eriline helves. See oli õel. Talvesepp õrritas teda. Nüüd sai Tiffany teda vihata. Varem polnud ta teda vihanud. Aga nüüd tappis Talvesepp tallesid.
Tiffany hakkas värisema ja tõmbas keebi keha ümber koomale.
„Ma otsustan teha nii,” kähistas ta, kusjuures tema hingeõhust tekkisid väikesed pilved. Ta köhatas hääle puhtaks ja alustas uuesti. „Ma otsustan teha nii. Kui sellel on hind, otsustan ma seda maksta. Kui hinnaks on minu surm, otsustan ma surra. Ma lähen sinna, kuhu see mind viib. Ma otsustan nii. Seda otsustan ma teha.”
See oli loits ainult tema enda peas, aga kui sa loitsu omaenda peas toimima ei saa, ei saagi sa seda toimima.
Tiffany mässis keebi endale küünistava tuule kaitseks paremini ümber ja vaatas tuimalt, kuidas mehed tõid õlgi ja puid. Tuli süttis aeglaselt, nagu kardaks indu üles näidata.
Tiffany oli seda ju ennegi teinud. Kümneid kordi. See polnud nii raske, kui tunne oli käes, aga varem oli tal olnud aega meel õigeks seada, pealegi oli ta seda teinud ainult köögikoldega, et oma külmunud jalgu soojendada. Teoreetiliselt peaks see suure lõkke ja lumeväljaga ju sama kerge olema, või kuidas?
Peaks ju?
Tuli hakkas mühisema. Isa pani käe Tiffany õlale. Tiffany võpatas. Ta oli unustanud, kui vaikselt isa liigub.
„Mida sa enne otsustamisest rääkisid?” küsis isa. Tiffany oli unustanud ka selle, kui hea kuulmine isal on.
„See on… nõiavärk,” vastas ta, üritades isale mitte silma vaadata. „Et kui sellest… abi pole, on see ainult minu süü.” Ja see on minu süü, lisas ta mõttes. See oli ebaõiglane, aga keegi ei öelnud, et see õiglane peaks olema.
Isa võttis tal lõuast ja pööras tema näo õrnalt enda poole. Tema käed on nii pehmed, mõtles Tiffany. Tal on suured mehekämblad, kuid need on rasvase lambavilla katsumisest pehmed nagu väikese lapse käed.
„Me ei oleks pidanud sind paluma…” pomises isa.
Oleksite küll, mõtles Tiffany. Talled surevad selle kohutava lume all. Ja mina oleksin pidanud keelduma, ma oleksin pidanud ütlema, et ma ei ole veel nii osav nõid. Aga talled surevad selle kohutava lume all!
Tulevad uued talled, ütlesid tema järelmõtted.
Aga need pole ju needsamad. Siin on praegu talled, kes surevad, siin ja praegu. Ja nad surevad, sest ma kuulasin oma jalgu ja julgesin Talvesepaga tantsida.
„Ma saan hakkama,” ütles ta.
Isa hoidis tema lõuast ja vaatas talle pikalt silma.
„Oled sa kindel, ändrik?” küsis ta. See oli hüüdnimi, mille Vanaema oli Tiffanyle pannud – Vanaema Aching, kes ei kaotanud kohutavale lumele ainsatki talle. Isa polnud Tiffanyt kunagi nii kutsunud. Miks see nimi talle nüüd meelde tuli?
„Jah!” Tiffany lükkas tema käed eemale ja pööras pilgu ära, et mitte nutma pursata.
„Ma… pole su emale veel öelnud,” ütles isa väga aeglaselt, nagu peaks neid sõnu meeletu ettevaatusega lausuma, „aga ma ei leia sinu venda. Ma arvan, et ta üritas teisi aidata. Abe Swindell ütles, et nägi teda ja tal oli väike labidas käes. Ee… kindlasti on temaga kõik korras, aga… hoia silmad lahti, äkki sa näed teda. Tal on seljas punane palitu.”
Isa nägu, mis oli täiesti ilmetu, oli südantlõhestav vaadata. Tiffany vend, väike Wentworth, oli peaaegu seitsmeaastane ja jooksis alati meeste sabas, tahtis alati nende hulka kuuluda, üritas alati aidata… väike keha võib kergesti kahe silma vahele jääda… Lund tuli endiselt palju. Jubedalt valed lumehelbed valendasid isa õlgadel. Just sellised pisiasjad hakkavad silma, kui maailmal põhi alt ära kukub ja sa langed…
See polnud enam lihtsalt ebaõiglane, see oli… julm.
Ära unusta, millist kübarat sa kannad! Ära unusta, et töö ootab! Tasakaal! Tasakaal on kõige tähtsam. Hoia keskmes tasakaalu, hoia tasakaalu…
Tiffany sirutas tuimad käed tule kohale, et sellest soojust välja tõmbama hakata.
„Pidage meeles, ärge laske tulel kustuda,” ütles ta.
„Ma lasksin meestel igalt poolt puid kokku kanda,” kostis isa. „Ma käskisin tuua ka kogu söe sepikojast. Tulematerjal ei lõpe, ma luban!”
Leegid tantsisklesid ja kaardusid Tiffany käte poole. Kuumus tuli, tuli… kõrvale kallutada, eemale tõmmata ja… tasakaalu hoida. Unusta kõik muu!
„Ma tulen…” hakkas isa ütlema.
„Ei! Valva tuld!” karjus Tiffany – liiga valjusti, hirmust ägedana. „Tee, nagu ma ütlesin!”
Täna ei ole ma sinu tütar! kriiskas tema mõistus. Ma olen sinu nõid! Mina kaitsen sind!
Ta pöördus nii kiiresti, et isa ei näinud tema ilmet, ja jooksis läbi lumehelveste, mööda rada, mis oli alumiste koplite poole kaevatud. Lumi oli trambitud konarlikuks,