Talvesepp. Terry Pratchett
õigeks seadma.”
„Kuidas seda teha?”
„Kust mina tean? See on ju sinu meel,” nähvas Vanaema. „Ole hea, pane teekann uuesti üles. Minu tee on külmaks läinud.”
Selles kõiges oli peaaegu mingi kiuslikkus, kuid selline Vanaema Weatherwax juba kord oli. Tema seisukoht oli, et kui inimene on võimeline õppima, mõtleb ta kõik ise välja. Pole mingit mõtet asja tema jaoks lihtsaks teha. Elu pole lihtne, ütles ta.
„Ja ma näen, et sa kannad ikka veel seda kulinat,” ütles Vanaema. Ja kulinad talle ei meeldinud – nii nimetas ta kõiki metallist asju, mida nõid kandis ja mille ülesandeks polnud midagi ülal, kinni või küljes hoida. Seda nimetas ta eputamiseks.
Tiffany puudutas hõbedast hobuseripatsit, mida ta ketiga kaelas kandis. See oli väike, lihtne ja talle väga oluline.
„Jah,” ütles ta rahulikult. „Kannan.”
„Mis sul seal korvis on?” küsis Vanaema edasi, ja see oli tavatult ebaviisakas. Tiffany korv oli laual. Selle sees oli loomulikult kingitus. Kõik teadsid, et külla minnes tuleb väike kink kaasa võtta, aga inimene peaks olema üllatunud, kui see üle antakse, ja ütlema midagi sellist nagu: „Ooh, poleks vaja olnud.”
„Ma tõin teile midagi,” ütles Tiffany, tõstes suure musta teekannu tule kohale.
„Sul pole tõesti mingit põhjust mulle kingitusi tuua,” lausus Vanaema Weatherwax tõsiselt.
„Nojah,” vastas Tiffany ja jättis selle nii.
Tema selja taga tõstis Vanaema korvil kaane pealt. Korvi sees oli kassipoeg.
„Tema ema on Nurri, lesknaine Cable’i kass,” ütles Tiffany, et vaikust täita.
„Poleks vaja olnud,” urises Vanaema Weatherwax.
„See polnud raske.” Tiffany muigas tule poole.
„Ma ei kannata kasse.”
„Ta ei lase hiirtel ülekäte minna,” märkis Tiffany endiselt ümber pööramata.
„Siin pole hiiri.”
Neil pole midagi süüa, mõtles Tiffany. Valjusti ütles ta aga: „Proua Earwigil on kuus musta kassi.” Valge kassipoeg korvis vahtis praegu kindlasti Vanaema Weatherwaxile otsa kurva, jahmunud ilmega nagu kõik kassipojad. Sina paned mind proovile, mina sind, mõtles Tiffany.
„Ma ei tea, mida sellega peale hakata. Ta peab kitselaudas magama,” ütles Vanaema Weatherwax. Enamikul nõidadel on kitsed.
Kassipoeg hõõrus ennast juba vastu Vanaema jalgu ja tegi „miu”.
Pärast, kui Tiffany lahkus, ütles Vanaema Weatherwax uksel head aega ja jättis ust sulgedes kassi väga hoolikalt väljapoole.
Tiffany läks lagendiku teise serva, kuhu ta oli preili Treasoni luua sidunud.
Aga ta ei roninud luuale, veel mitte. Ta astus ühe astelpõõsa kõrvale ja jäi liikumatuks, kuni teda polnudki enam seal, kuni kõik tema juures ütles: ma ei ole siin.
Kõik näevad leekides ja pilvedes kujutisi. Nüüd tuli lihtsalt teistpidi teha, tuli välja lülitada see osa iseendast, mis ütles, et sa oled seal, ja sa lahustusid. Niimoodi oleks kõigil, kes sind vaatavad, sind väga raske näha. Näost saab tükike lehte ja vari, keha muutub puuks ja põõsaks. Vaataja mõistus täidab lüngad.
Tiffany jälgis majakese ust, nähes välja nagu osake astelpõõsast. Tõusnud oli tuul, soe, kuid rahutukstegev, mis raputas vahtrapuudelt kollaseid ja punaseid lehti ning pani need lagendikul tiirlema. Kassipoeg üritas paari lehte õhust püüda ja jäi siis kurvalt näugudes istuma. Nüüd iga hetk arvab Vanaema Weatherwax, et Tiffany on läinud, avab ukse ja…
„Unustasid midagi maha või?” küsis Vanaema Weatherwax Tiffany kõrva äärest.
Tema ise oligi see astelpõõsas.
„Ee… see kassipoeg on väga armas. Ma mõtlesin, et ta, noh, hakkab teile meeldima,” lausus Tiffany, kuid ise mõtles:
Joostes oleks ta siia jõudnud küll, aga miks ma teda ei näinud? Kas on võimalik üheaegselt joosta ja peidus olla?
„Ära minu pärast muretse, kallis tüdruk,” vastas nõid. „Sina lippa nüüd kohe tagasi preili Treasoni juurde ja tervita teda minu poolt. Aga” – ja tema hääl leebus pisut – „sa peitsid ennast päris hästi. Paljud ei oleks sind näinud. Ma ei kuulnud õieti isegi seda, kuidas su juuksed kasvasid!”
Kui Tiffany luud oli lagendikult lahkunud ja Vanaema Weatherwax oli erinevate mooduste abil veendunud, et ta on tõesti läinud, läks ta tagasi sisse, jättes kassipoja jälle hoolikalt märkamata.
Mõne minuti pärast vajus uks kriiksudes irvakile. Võibolla oli asi lihtsalt tõmbetuules. Kassipoeg sörkis sisse…
Kõik nõiad on natuke imelikud. Tiffany oli imelikkusega harjunud, nii et imelik tundus talle päris harilik. Võtame näiteks preili Leveli, kellel oli kaks keha, kuigi üks neist oli kujuteldav. Või preili Pullunderi, kes aretas tõuvihmausse ja pani neile nimesid… nojah, tema polnudki tegelikult imelik, pigem lihtsalt natuke iseäralik, pealegi on vihmaussid oma olemuslikult ebahuvitaval viisil üsna huvitavad. Siis oli veel Vana Ema Dismass, kes kannatas ajutiste segadushoogude käes, mis nõia puhul võivad olla üpris kummalised: tema suu ei liikunud kunagi tema sõnadega samal ajal ja vahel tulid tema sammud trepist alla kümme minutit varem kui ta ise.
Aga kui rääkida imelikkusest, ei olnud preili Treason mitte lihtsalt esirinnas, ta oli teistest mitme ringiga ees.
Kust alustada, kui asjad on läbi ja läbi imelikud…
Preili Eumenides Treason oli kuuekümneaastaselt pimedaks jäänud. Enamiku inimeste jaoks oleks see tähendanud suurt õnnetust, kuid preili Treason valdas väga hästi Laenamist, nõidade erilist annet.
Ta sai kasutada loomade silmi, lugedes kõike, mida nad nägid, otse nende mõistusest.
Seitsmekümneviieselt oli ta lisaks veel kurdiks jäänud, kuid nüüd oli tal nõks juba käpas ja ta kasutas kõiki ettejäävaid kõrvu, mis ringi jooksid.
Kui Tiffany esimest korda tema juures peatus, kasutas preili Treason nägemiseks ja kuulmiseks hiirt, sest tema vana hakk oli hinge heitnud. Natuke kõhe oli vaadata, kuidas vana naine majas ringi kõnnib, hoides hiirt väljasirutatud käes, ja veel kõhedam, kui sa ütlesid midagi ja hiir kähku sinu poole keerati. Hämmastav, kui jube võib üks väike roosa võbisev nina olla.
Uued rongad olid palju paremad. Keegi lähedastest küladest oli valmistanud vanale nõiale õrre, mis sobis talle õlgadele, nii et üks lind istus ühel, teine teisel õlal, ja koos tema pikkade valgete juustega oli üldmulje väga… nojah, nõialik, kuigi õhtuks oli tema mantli seljatagune natuke räpane.
Siis oli veel tema kell. See oli raske, rauast ja roostetanud, selle oli valmistanud keegi, kes oli rohkem sepp kui kellassepp, ja just sellepärast tegigi see klonk-klank, mitte tik-tak. Preili Treason kandis seda vööl ja sai aru, mis kell on, kombates väikesi töntse seiereid.
Külades räägiti, et see kell on preili Treasoni süda, mida ta hakkas kasutama pärast oma esimese südame ülesütlemist. Aga preili Treasonist räägiti üldse igasugu lugusid.
Selleks, et temaga leppida, pidi imelikkusetaluvus olema üsna kõrge. Traditsiooni kohaselt rändasid noored nõiad ringi ja elasid vanemate nõidade juures, et asjatundjatelt palju õppida, aidates neid vastutasuks „väheke majapidamistöödega”, nagu nõialeidja preili Tick ütles, kuigi tegelikult tähendas see kõigi majapidamistööde tegemist. Enamasti lahkusid noored nõiad preili Treasoni juurest pärast esimest ööd. Tiffany oli praeguse seisuga suutnud vastu pidada kolm kuud.
Aa… ja vahel, kui preili Treason otsis silmapaari, millega vaadata, hiilis ta oma õpilase pähe. See oli kummaline karvu turri ajav tunne, justkui vaataks keegi nähtamatu sul üle õla.
Jah… võib-olla ei olnud preili Treason imelikkuse osas teistest nõidadest