Talvesepp. Terry Pratchett
Mida tema sellest teab? Millal tema viimati tantsis? Nüüd oli tants Tiffany luudesse jõudnud ja kutsus teda. Kuuest tantsijast ei piisa!
Tiffany jooksis lagendikule ja hüppas tantsijate hulka.
Tantsivate meeste silmad põrnitsesid teda, kui ta nende keskel kepsutas ja tantsis, olles alati seal, kus neid polnud. Trummirütm juhtis tema jalgu, need läksid sinna, kuhu rütm nad saatis.
Ja siis…
… oli seal veel keegi.
Tiffanyl oli tunne, nagu oleks keegi tema selja taga – aga samal ajal oli tal tunne, nagu oleks keegi tema ees ja tema kõrval ja tema kohal ja tema all, igal pool korraga.
Tantsijad tardusid paigale, kuid maailm keerles. Mehed olid kõigest mustad varjud, tumedamad siluetid pimeduse taustal. Trummikõma lakkas ja ühe pika viivu keerles Tiffany õrnalt ja vaikselt, käed välja sirutatud, ilma et ta jalad oleksid maad puutunud, nägu pööratud tähtede poole, mis olid külmad nagu jää ja teravad nagu nõelad. Tunne oli… imeline.
Mingi hääl küsis: „Kes Sa Oled?” See hääl kajas, aga võibolla ütlesid kaks inimest seda peaaegu üheaegselt.
Korraga tuli rütm tagasi ja kuus meest põrkasid Tiffanyga raskelt kokku.
Mõni tund hiljem viskasid ühes väikeses Koerakäänu-nimelises linnas tasandikul linlased nõia jõkke, olles tal eelnevalt käed ja jalad kinni sidunud.
Mägedes ei juhtunud sedasorti asju kunagi, seal austati nõidu, kuid tasandikul leidus veel lollpäid, kes uskusid koledaid nõialugusid. Pealegi polnud seal õhtuti eriti midagi teha.
Küll aga ei tulnud ilmselt just tihti ette, et nõiale antaks enne vetteviskamist tass teed ja küpsiseid.
Seda tehti sellepärast, et Koerakäänu rahvas tegi kõike, nagu ette nähtud.
Ja nii teha oli ette nähtud raamatus nimega „Magavenatio Obtusis”.1
Linnarahvas ei teadnud, kuidas see raamat oli nende linna jõudnud. Ühel päeval see lihtsalt ilmus ühe poe riilulile.
Lugeda linlased muidugi oskasid. Elus edasijõudmiseks peab mingil määral lugeda ja kirjutada oskama, see kehtis isegi Koerakäänus. Kuid nad ei usaldanud eriti raamatuid ega inimesi, kes raamatuid loevad.
See raamat aga rääkis sellest, kuidas nõidadega ümber käia. Raamat paistis ka üsna asjatundlik, kusjuures seal polnud eriti palju pikki (ja seega kahtlaseid) sõnu nagu „marmelaad”. Lõpuks ometi, arutasid külaelanikud, just seda meil vaja ongi. See on mõistlik raamat. Hea küll, natuke üllatusi seal ju on, aga mäletate, kuidas eelmisel aastal tolle nõiaga läks? Me viskasime ta jõkke ja pärast üritasime elusalt põletada, mäletate? Aga siis ta oli juba liiga vettinud ja pääses plehku. Seda kõike ei taha küll enam läbi teha!
Erilist tähelepanu pöörasid linlased järgmisele lõigule:
Kui te olete nõia kinni püüdnud, on väga oluline, et talle mingil moel viga ei tehtaks (esialgu!). Mingil juhul ei tohi teda põlema panna! Algajad langevad tihtipeale selle vea ohvriks. See ajab nõia ainult vihaseks ja ta tuleb tagasi veel tugevamana. Nagu kõik teavad, on teiseks mooduseks, kuidas nõiast lahti saada, ta jõkke või tiiki visata.
Kõige parem on talitada nii:
Kõigepealt pange ta ööseks mõõdukalt sooja tuppa kinni ja andke talle nii palju suppi, kui ta küsib. Porgandid ja läätsed võivad ka asja ära ajada, aga kõige paremate tulemuste saamiseks soovitame porrulaugukartulisuppi rammusa lihaleemega. Katsed on näidanud, et see kahjustab tõsiselt nõia maagilisi võimeid. Tomatisuppi ärge nõiale andke: see teeb ta väga tugevaks.
Et kindel olla, pange tema mõlema saapa sisse hõbemünt. Nõid ei saa münte välja võtta, sest need kõrvetavad tema sõrmi.
Andke nõiale soojad tekid ja padi. Sellega meelitate te nõia magama. Pange uks lukku ja hoolitsege, et keegi ruumi ei siseneks.
Umbes tund aega enne koitu minge tuppa. Võiks arvata, et kõige õigem on karjudes sisse tormata. MISKI POLE TÕEST KAUGEMAL. Astuge tuppa ettevaatlikult, kikivarvul, jätke magava nõia lähedusse tass teed, minge kikivarvul tagasi ukse juurde ja köhatage vaikselt. See on oluline. Kui nõid äkiliselt äratatakse, võib ta väga kurjaks saada.
Mõned autoriteedid soovitavad anda tee kõrvale šokolaadiküpsist, teised väidavad, et piisab ingveriküpsisest. Kui elu teile armas on, ärge andke talle tavalist küpsist, sest nii hakkavad nõia kõrvust sädemed lendama. Kui ta ärkab, lugege talle neid võimsaid müstilisi ruune, need ei lase nõial mesilassülemiks muutuda ja ära lennata:
AND KEAN DEKS MALEN LOL
Kui nõid on tee ja küpsistega lõpetanud, siduge tema käed ja jalad nööriga kinni, kasutades meremehesõlme nr 1, ja visake ta vette. OLULINE OHUTUSNÕUE: tehke seda enne, kui valgeks läheb. Ärge vaatame jääge!
Loomulikult jäid seekord mõned inimesed vaatama. Ja nägid nad seda, et nõid vajus vee alla ega tulnud enam pinnale, tema hirmus teravatipuline kübar aga triivis minema. Siis läksid linlased koju hommikust sööma.
Selles konkreetses jões ei juhtunud veel mitu minutit midagi. Seejärel hakkas teravatipuline kübar ühe tiheda pilliroopuhma poole liikuma. Seal kübar peatus ja hakkas väga aeglaselt kerkima. Kübara serva alt piilusid silmad…
Kui preili Perspicacia Tick, õpetaja ja nõialeidja, oli kindel, et läheduses pole kedagi, roomas ta kaldale ja siis, täpselt päikesetõusu ajal, lidus suure kiirusega metsa. Ta oli jätnud ühte mägraurgu koti puhaste riiete ja aluspesuga, kotis oli ka tikutoos (preili Tick ei kandnud kunagi tikke taskus, kui oli oht, et ta kinni püütakse. Ta ei tahtnud inimestele kahtlasi mõtteid pähe panna.)
No nii, mõtles ta lõkke ääres kuivades, oleks võinud ka hullemini minna. Tänu taevale, et külas oli veel keegi, kes oskas lugeda, muidu oleks ta päris paksus pigis olnud. Oli vist olnud arukas mõte lasta raamat suures kirjas trükkida.
Tegelikult oligi „Nõjajahi käsiraamatu tohmanitele” kirjutanud preili Tick, ja ta hoolitses selle eest, et see raamat jõuaks kõikjale, kus endiselt usuti, et nõidu tuleb põletada või uputada.
Kuna ainsaks nõiaks, kes võis praegusel ajal neisse paigusse sattuda, oli preili Tick ise, tähendas see, et kui ta peaks kinni püütama, saab ta enne vetteviskamist korralikult magada ja kõhu täis süüa. Vetteviskamise vastu polnud preili Tickil aga midagi, kuna ta oli õppinud Quirmi Tütarlastekoolis, kus tüdrukud pidid end igal hommikul kõlbelisuse kasvatamiseks jäisesse vette kastma. Ja meremehesõlm number ühte on väga kerge hammastega lahti teha, isegi vee all.
Õigus muidugi, mõtles preili Tick oma saapaid tühjaks valades, ma sain ju kaks hõbedast kuuepennist ka. Koerakäänu küla inimesed hakkasid tõesti väga rumalaks jääma. Aga nii muidugi lähebki, kui nõiad ära koristada. Nõid on lihtsalt keegi, kes teab natuke rohkem kui sina. Just seda see nimetus tähendabki. Ja mõnedele ei meeldi mitte keegi, kes teab neist rohkem, nii et viimasel ajal hoidsid rändõpetajad ja – raamatukoguhoidjad sellest paigast kaugemale. Kui nii edasi läheb ja Koerakäänu rahvas tahab kõiki, kes neist rohkem teavad, kividega loopida, peavad nad varsti hakkama kividega loopima sigu.
See küla oli tõesti kohutavas seisus. Õnnetuseks elas seal üks kaheksa-aastane tüdruk, kes oli selgelt paljutõotav, seepärast astus preili Tick sealt vahel läbi, et tal silm peal hoida. Muidugi ei käinud preili Tick seal nõiana, sest kuigi talle meeldis hommikune karastav suplus, võib ka head asja lõpuks liiga palju saada. Niisiis maskeeris ta ennast lihtsaks, tagasihoidlikuks õunamüüjaks või ennustajaks. (Tavaliselt nõiad ennustamisega ei tegele, sest nad teeksid seda liiga hästi. Keegi ei taha teada, mis tegelikult tuleb, tahetakse lihtsalt, et see oleks hea. Kuid nõiad tõde magusamaks ei tee.)
Kahjuks oli preili Ticki salanõiakübara vedru rikki läinud ja kübara tipp vupsas püsti, kui ta mööda küla peatänavat astus. Sellest ei suutnud isegi preili Tick end välja keerutada. Nojah, nüüd peab ta selle kohaliku tüdruku jälgimiseks mingi teise võimaluse leidma. Nõialeidmine on alati ohtlik amet olnud. Aga seda tuli teha.
Ee… „Nõjajahi käsiraamat tohmanitele”.