Tubakas. Terry Pratchett
„Kas on veel midagi?”
„Vaikne nagu haud, härra komandör,” vastas päkapikk ja pistis pea ukse vahelt sisse. „See on selle kuumuse pärast, härra komandör, praegu on liiga palav, et kakelda, ja kõik on liiga kleepuv, et varastada. Kas pole imeline, härra komandör?”
Vimes mühatas. „Kus on politseinikud, seal on kuriteod, seersant, pidage see meeles.”
„Pean, härra komandör, kuigi minu arust kõlaks see paremini, kui sõnade järjekorda natuke muuta.”
„Pole vist mingit võimalust, et ma ära pääseksin?”
Seersant Pisipepu paistis kaastundlik. „Andke andeks, härra komandör, aga edasikaebamise võimalust ei ole. Keskpäeval vabastab kapten Porgand teid ametlikult märgist.”
Vimes virutas käega vastu lauda ja plahvatas. „Ma olen terve oma elu linnale pühendanud, ma pole sellist kohtlemist ära teeninud!”
„Komandör, ärge pange pahaks, aga te olete ära teeninud veel palju enamat.”
Vimes naaldus tooli seljatoele ja oigas. „Ka sina, Lõbus!”
„Mul on tõesti väga kahju, härra komandör. Ma tean, et see on teie jaoks raske.”
„Pärast nii pikka aega puksitakse mind minema! Ma anusin, kujutad ette, ja see pole minusugusele mehele kerge, usu mind. Ma anusin!”
Trepilt kostsid sammud. Lõbus nägi, kuidas Vimes võttis lauasahtlist pruuni ümbriku, pani midagi selle sisse, lakkus raevukalt ümbriku lapatsit, pitseeris selle süljega ja laskis lauale kukkuda – ümbrik kolksatas. „No nii,” pressis Vimes läbi hammaste. „Minu ametimärk, täpselt nagu Vetinari käskis. Ma andsin selle ise ära. Keegi ei saa öelda, et see võeti minu käest!”
Kapten Porgand astus kabinetti, kummardudes kergelt uksel, et pead mitte ära lüüa. Tal oli käes mingi pakk ja tema selja taga oli troppis hulk irvitavaid politseinikke.
„Andke andeks, härra komandör – kõrgem võim ja nii edasi. Ma ei tea, kas see lohutab teid, aga minu meelest teil vedas, et te kahe nädalaga pääsesite. Alguses rääkis kõrgeauline leedi tervest kuust.”
Ta ulatas paki Vimesile ja köhatas. „Me tegime poistega väikese korjanduse, komandör,” ütles ta sunnitud naeratusega.
„Mulle meeldiks rohkem mingi mõistlik nimetus, näiteks ülemkonstaabel,” porises Vimes ja haaras paki oma kätte. „Tead, ma mõtlesin, et kui ma lasen endale piisavalt tiitleid anda, saan ma lõpuks mõne sellise, mis mulle istub.”
Ta rebis paki lahti ja võttis vargsete pealtvaatajate üldiseks lõbuks välja väga väikese ja erksavärvilise ämbri ja kühvli.
„Me teame, et te ei lähe mere äärde, härra komandör,” alustas Porgand, „aga…”
„Oleks hea, kui läheks,” kurtis Vimes. „Mere ääres on laevahukud, mere ääres on salakaubavedajad, kurat võtaks, mere ääres on uppumised ja kuriteod! Midagi huvitavat!”
„Leedi Sybil ütles, et te leiate kindlasti ohtralt meelelahutust,” märkis Porgand.
Vimes mühatas. „Maale! Mis meelelahutust on maal? Kas sa tead, miks seda maaks kutsutakse, Porgand? Sellepärast, et seal pole midagi peale nende pagana puude, mis peaksid meile hirmasti korda minema, kuigi tegelikult on need lihtsalt jäigad umbrohud! See on igav! See puhkus tuleb nagu üksainus pikk pühapäev! Ja ma pean peente inimestega kohtuma!”
„Härra komandör, te naudite puhkust kindlasti. Minu teada pole te kunagi vaba päeva võtnud, kui te just vigastatud pole,” ütles Porgand.
„Ja isegi siis ta muretses ja torises kogu aeg,” lisas hääl ukselt. Hääl kuulus leedi Sybilile, ja Vimes avastas, et talle ei meeldi, kuidas tema mehed Sybili ees alistuvad. Ta muidugi armastas Sybilit hulluseni, aga ta oli paratamatult märganud, kuidas viimasel ajal tema peekoni, lehtsalati ja tomatiga võileib ei olnud enam, nagu see oli traditsiooniliselt olnud, peekoni, tomati ja salatiga võileib, vaid sellest oli saanud salati, tomati ja peekoniga võileib. Muidugi oli see kõik tervislikkuse pärast. See oli vandenõu. Miks pole avastatud ühtegi köögivilja, mis oleks tervisele kahjulik, ah? Ja mille poolest sibulakaste nii kahjulik on? Seal on ju sibulad sees? Need panevad ju peeretama? Need on ju tervislikud? Vimes oli kindel, et on seda kusagilt lugenud.
Kahenädalane puhkus tähendas seda, et tema naine hoiab silma peal igal tema söögikorral. Sellele poleks tahtnud mõeldagi, kuid ta mõtles ikkagi. Ja siis oli veel noor Sam, kes kasvas nagu oavars ja oli väga vastuvõtlik. Tema ema ütles, et puhkus värskes õhus teeks talle head. Vimes ei vaielnud vastu. Sybiliga polnud mingit mõtet vaielda, sest isegi kui sa arvasid, et oled võitnud, tuli pärast ikkagi välja, et mingi võlukunsti tõttu, mis pole abielumeestele kättesaadav, olid sa asjast täiesti valesti aru saanud.
Vähemalt lubati tal linnast ära sõites turvis selga jätta. See oli osa temast ja sama mõlki taotud kui ta isegi, kuigi turvise puhul saab mõlgid välja taguda.
Vimes, poeg põlve peal, vaatas üksisilmi mahajäävat linna, samal ajal kui tõld teda kiiresti kahenädalasele pastoraalsele suikumisele vastu viis. Tal oli tunne nagu pagendatul. Aga kui mõelda positiivselt, siis pannakse linnas kindlasti varsti toime mõni kohutav mõrv või hirmus vargus, nii et kui mitte muuks, siis kas või võitlusvaimu tõstmiseks, mis on väga oluline, vajatakse seal Vahtkonna ülema kohalolu. Ta võis ainult loota.
Sam Vimes oli abiellumisest peale teadnud, et tema naisel on maal mingi valdus. Üks põhjustest, miks ta seda teadis, oli see, et naine oli selle temale andnud. Tegelikult oli Sybil kõik oma suguvõsa varad – nimetatud suguvõsa koosnes siis juba ainult Sybilist endast – Vimesi nimele kirjutanud, uskudes vanamoodsalt, kuid armsalt, et perekonnas peab varandus kuuluma mehele.2 Ta ei leppinud keeldumisega.
Regulaarselt, vastavalt aastaajale, tuli maamajast nende koju Kaljase avenüüle, kaugele Ankh-Morporki vanker, mille koormaks olid puu- ja köögiviljad, juustud ja lihatooted: kõik see oli pärit maavaldustest, mida Vimes polnud kunagi näinud. Ta ei oodanud ka nüüd nende nägemist just pikisilmi. Üks asi, mida ta maa kohta kindlalt teadis, oli, et see lirtsub jalgade all. Muidugi tuli tunnistada, et enamik Ankh-Morporki tänavatest lirtsus samuti jalge all, aga, noh, see oli õige lirtsumine ja seda lirtsumist oli Vimes lirtsutanud sellest ajast peale, kui ta oskas kõndida, ja paratamatult ka libastus.
Selle koha ametlik nimi oli Crundells, kuid räägiti sellest alati kui Ramkinite mõisast. Nähtavasti kuulus selle juurde miili jagu forellioja ja nagu Vimes mingitest paberitest mäletas, kõrts. Vimes sai aru, kuidas inimesele saab kuuluda kõrts, aga ta murdis pead, kuidas saab kellelegi kuuluda forellioja, sest kui see on sinu jupp sellest ojast, on see juba selle aja jooksul, kui sa vaatad, ju allavoolu ära vulisenud, eks ole? See tähendab, et keegi teine püüab kala juba sinu veest, on alles närukael! Ja see jupp, mis on sinu ees, kuulus alles äsja sellele sellile, kelle oja on ülesvoolu: see paks naaber, ennasttäis plutokraat, arvab nüüd kindlasti, et sina püüad salaja kala tema veest – tema kah närukael! Ja kalad ujuvad ju, kuhu juhtub! Kuidas sa aru saad, millised sinu omad on? Võib-olla on kalad ära märgistatud – see kõlas Vimesi meelest maakohtadele väga omaselt. Kui sa oled maal, pead sa olema kogu aeg valvel, täpselt vastupidi linnale.
Talle üldse mitte iseloomulikult hakkas isand Vetinari valjusti naerma. Ta peaaegu parastas oma põrmupaisatud vaenlast, kui lajatas lauale „Ankh-Morporki Ajalehe”, mis oli lahti ristsõna kohalt. „Tsukiniformne – suvikõrvitsa või sarnaste kõrvitsaliste kujuline! Ma näitan teile põlglikult pikka nina, proua!”
Drumknott, kes korrastas hoolikalt dokumente, muigas ja küsis: „Järjekordne hiilgav võit, härra patriits?” Vetinari heitlus „Ankh-Morporki Ajalehe” peamise ristsõnakoostajaga oli kõigile teada.
„Ta käib alla, ma olen selles kindel,” lausus Vetinari ja naaldus mõnusalt tooli seljatoele. „Mis sul seal on, Drumknott?” Ta osutas kogukale pruunile ümbrikule.
„Komandör Vimesi ametimärk, härra patriits, nii, nagu kapten
Kes sealtpeale peab jääma leebelt teisele kohale, kui otsustatakse peaaegu ükskõik mida, mis majapidamisse puutub. Leedi Sybil oli seisukohal, et tema kalli abikaasa sõna on Linnavahtkonnas seaduseks, tema enda puhul on see aga viisakas soovitus, mida võiks lahkelt arvesse võtta.