Tubakas. Terry Pratchett
hüüded tänava otsas: Kell on kaksteist ja kõik on korras! See polnudki nii ammu, kui igaühel, kes midagi sellist üritas, varastati kell, kiiver ja üsna tõenäoliselt ka saapad veel enne, kui tema hüüde kaja vaibuda jõudis. Aga enam polnud see nii! Igatahes! Nüüd oli Vahtkond moodne, see oli Vimesi Vahtkond, ja kõik, kes ringi tegevale öövahtkondlasele kurjade mõtetega lähenesid, kuulsid vilet ja said väga ruttu teada, et kui sellel tänaval üldse kellelegi peksa antakse, siis pole see vahtkondlane. Öövahtkondlased hüüdsid Kaljase avenüü esimese maja ees kellaaega alati teatraalse selguse ja hämmastava täpsusega, et komandör kuuleks. Nüüd aga pistis Vimes pea hiiglasliku padja alla ja üritas mitte kuulda määratut ja häirivat lärmipuudust, mis võib ajada üles inimese, kes on harjunud aastate jooksul igal ööl mitte kuulma hoolikalt ajastatud hääli.
Kuid kell viis hommikul vajutas emake loodus nuppu ja maailm läks hulluks: iga viimane kui lind ja loom – häälte järgi otsustades ka iga viimane kui alligaator – hakkas kõigi teistega võistlema, et end kuuldavaks teha. Läks natuke aega, enne kui see kakofoonia Vimesi kõrvadesse jõudis. Oli see tohutusuur voodi muidu, mis oli, aga seal oli peaaegu lõputu varu patju. Vimes oli suur padjasõber, kui pidi magama kusagil mujal, mitte oma voodis. Üks väike armetu sulgedega täidetud kotike või isegi kaks, mis on voodile ainult täienduseks – see polnud tema jaoks, ei! Temale meeldisid padjad, mille sisse saab kaevuda ja millest saab omamoodi pehme kindluse ehitada, jättes ainult ühe ava hapniku jaoks.
Kui Vimes unest üles voodi pinnale hõljus, hakkas õudne kära väljas juba vaibuma. Muidugi, meenus Vimesile, see on maaelu järjekordne needus. Maa alustab hommikul selgelt liiga vara. Komandör oli harjumuste, vajaduse ja kalduvuse tõttu ööinimene, vahel isegi terve öö inimene: talle oli võõras mõte, et ühes päevas on kaks kella seitset. Teisest küljest tundis ta nüüd aga peekonilõhna ja hetk hiljem tulid tuppa kaks pabistavat neiukest, kes tõid kandikud mingi keerulise metallist asjapuu peal, mis lahti tehtuna ja voodile asetatuna muutis ülestõusmise ja selle pealt hommikusöögi söömise peaaegu, kuid siiski mitte päris võimatuks.
Vimes pilgutas silmi. Asi hakkas jumet võtma! Tavaliselt pidas Sybil enda abikaasalikuks kohuseks hoolitseda, et tema mees elaks igavesti, ja ta oli veendunud, et selle rõõmustava tulemuseni võib jõuda, kui sööta Vimesi soolestikku nühkivate pähklite ja terade ja jogurtiga – jogurt oli Vimesi meelest lihtsalt juust, mis ei pinguta piisavalt. Lisaks oli tema keskhommikune peekoni, salati ja tomatiga eine nukrakstegevalt ära võltsitud. Oli hämmastav, kuid tõsi, et selles osas olid vahtkondlased valmis järgima oma ülemuse naise sõnu täht-tähelt, ja kui ülemus karjus ja jalgu trampis – mis on täiesti arusaadav ja koguni andestatav, kui inimesele keelatakse tema keskhommikust söestatud seakamakat –, viitasid nad tema naise juhtnööridele, teades kindlalt, et igasugused vallandamisähvardused on tühjad ja isegi kui need täide viiakse, tühistatakse need jälle otsekohe.
Nüüd ilmus patjade vahelt Sybil ja ütles: „Sul on puhkus, kallis.” Selgus, et puhkusel võib inimene muu hulgas süüa ka kaks täpselt niimoodi praetud muna, nagu talle meeldib, ja ühe vorstikese – kuid kahjuks mitte praetud leiba, mis nähtavasti on isegi puhkuse ajal patt. Kohv aga oli paks, must ja magus.
„Sa magasid väga hästi,” tähendas Sybil, kui Vimes neid ootamatult heldeid ande vahtis.
Vimes vastas: „Ei maganud, kallis, mitte silmatäitki, usu mind.”
„Sam, sa norskasid kogu öö, ma kuulsin!”
Vimesi teadmised eduka abielu kohta ei lasknud tal anda mingit muud kommentaari peale: „Kas tõesti? Kas ma magasin, kallis? Anna andeks.”
Sybil lappas väikest pastelsete ümbrikute kuhjakest, mis oli tema hommikusöögikandikule pandud. „Noh, uudis on laiali läinud,” lausus ta. „Keepsake’i hertsoginna kutsub meid ballile, söör Henry ja leedi Withering kutsuvad meid ballile, ning lord ja leedi Hangfinger kutsuvad meid, just nimelt, ballile!”
„Noh,” ühmas Vimes, „siis on küll palju balle, igal ballil palju lo…”
„Ära mõtlegi, Sam!” hoiatas tema naine ja Vimes lõpetas mannetult: „… rahvast? Sa ju tead, kallis, et ma ei tantsi, ma lihtsalt lohisen ringi ja tammun sinu varvaste peal.”
„Tantsimine ongi mõeldud peamiselt noortele. Rahvas tuleb ravivetelt Singivõileiva külast, see on siinsamas. Kõik tahavad oma tütred sobilikele härrasmeestele mehele panna ja seepärast tuleb korraldada balle, peaaegu lakkamatult.”
„Valsiga ma saaksin hakkama,” märkis Vimes, „seal tuleb lihtsalt numbreid lugeda, aga sa tead, et selliseid ringikargamise-tantse nagu „Ankhlender” ja „Masuurikas” ma ei kannata.”
„Ära muretse, Sam. Suurem osa vanemaid mehi otsib endale koha, kus istuda ja suitsetada või nuusktubakat võtta. Emad teevad oma tütardele sobilike poissmeeste otsimise töö ise ära. Ma ainult loodan, et minu sõbranna Ariadne leiab ka oma tüdrukutele korralikud abikaasad. Tal on nimelt kuuikud, see on väga haruldane. Muidugi on Mavis väga pühendunud usklik ja alati leidub mõni noor vaimulik, kes otsib naist ja ennekõike kaasavara. Emile on väikest kasvu, heledapäine, oskab suurepäraselt süüa teha, aga häbeneb oma tohutut rinnapartiid.”
Vimes vahtis lakke. „Mina kahtlustan, et mitte tema ei leia endale abikaasat,” ennustas ta, „vaid abikaasa leiab tema. Seda võib nimetada mehelikuks vaistuks.”
„Ja siis on Fleur,” jätkas leedi Sybil, laskmata end provotseerida. „Tema oskab üsna ilusaid väikesi tanusid teha, nagu ma aru saan. Ja, ee, siis vist oli Amanda. Tema on vist üsna huvitatud konnadest, kuigi ma kardan, et võib-olla sain ma tema emast valesti aru.” Leedi Sybil mõtles hetke ja lisas: „Aa, ja siis on Jane. Ema jutu järgi üsna kummaline tüdruk, paistab, et ta ei tea, mida temast arvata.”
Vimesi huvipuudus teiste inimeste laste vastu oli piiritu, kuid loendada ta oskas. „Ja viimane?”
„Aa, Hermione, temaga võib keeruliseks minna, kuna ta häbistas perekonda skandaaliga, vähemalt nende endi arvates.”
„Kuidas?”
„Ta hakkas puuraiduriks.”
Vimes mõtles hetke ja lausus: „Noh, kallis, on ju üldtunnustatud tõde, et mees, kellel on palju metsa, vajab naist, kes saab hakkama igavese suure…”
Leedi Sybil katkestas teda teravalt: „Sam Vimes, sul on vist kavas teha ebadelikaatne märkus?”
„Sa jõudsid vist minust ette,” vastas Vimes irvitades. „Tavaliselt sa jõuad, kallis, seda tuleb tunnistada.”
„Sul on võib-olla õigus, kallis,” lausus Sybil, „aga ma pean sinust ette jõudma ainult selleks, et sa oma mõtteid välja ei ütleks. Lõppude lõpuks oled sa Ankhi hertsog, keda kõik peavad Vetinari paremaks käeks, see aga tähendab, et soovitatav oleks mingi väärikus, või kuidas sina arvad?”
Poissmehele oleks see võinud paista leebe nõuandena; kogenud abielumehele oli see aga käsk, seda rangem, et see anti leebelt.
Niisiis käitusid rüütel Samuel Vimes ja komandör Vimes ja Anhki kõrgeauline hertsog Vimes6 kõik nii hästi kui võimalik, kui pärast hommikusööki toast välja läksid. Selgus aga, et teised nii hästi ei käitu.
Üks teenijanna pühkis parajasti magamistoa ukse taga koridoripõrandat. Kui Vimes tema poole sammus, heitis tüdruk talle üheainsa meeleheitliku pilgu, siis aga pööras talle selja ja jäi ainiti seina vahtima. Tundus, et ta väriseb hirmust, ja Vimes oli selgeks saanud, et viimane asi, mida sellises olukorras teha, on midagi küsida või abi pakkuda. See võib kaasa tuua karjumise. Ilmselt on tüdruk lihtsalt häbelik, ütles Vimes endale.
Kuid tundus, et häbelikkus on nakkav: kui Vimes läbi häärberi sammus, sattusid talle ette teised teenijannad, kes kandsid kandikuid või pühkisid põrandat, ja iga kord, kui ta mõnele lähedale juhtus, pööras see kähku selja ja jäi seina vahtima, nagu sõltuks sellest tema elu.
Kui Vimes oli jõudnud pikka galeriisse, mida ääristasid tema naise esivanemad, oli tal sellest küllalt saanud, nii et kui üks teekandikuga
Rääkimata Vimesist kui tahvlipühkijast – see on päkapikkude ühiskonnas silmapaistev positsioon.