Tubakas. Terry Pratchett
probleeme. Nad lihtsalt ei tee neist välja. Filosoofia juurde käib mõtisklemine võimaluse üle, et sa teed midagi valesti, tõeline aristokraat aga teab, et tal on alati õigus. Asi pole uhkuses, see on lihtsalt sünniga kaasa antud täielik kindlus. Aristokraat võib olla segane nagu rusikasuurune niidipundar, aga ta on alati kindlalt ja selgelt segane.”
Vimes vaatas Willikinsile imetlevalt otsa. „Kuidas pagana päralt sa seda kõike tead, Willikins?”
„Ma olen neid vaadelnud, härra hertsog. Vanal heal ajal, kui kõrgeaulise leedi vanaisa veel elas, kandis ta hoolt, et kogu Kaljase avenüü teenijaskond tuleks koos perega suveks siia. Nagu te teate, pole ma eriline kirjatark, ja kui aus olla, pole seda ka teie, aga kes kasvab üles tänaval, õpib kiiresti, sest kui sa kiiresti ei õpi, oled sa surnud.”
Nüüd kõndisid nad kaunistustega sillal, mis viis tõenäoliselt üle eelmainitud forellioja – Vimes oletas, et oja oli Vana Reetliku haru. Mis lugu Vana Reetliku nime taga oli, see oli talle veel mõistatus. Kaks meest ja üks väike poiss kõndisid üle silla, mis oleks suutnud kanda suuri rahvahulki, vankreid ja hobuseid. Maailm tundus olevat tasakaalust väljas.
„Saate aru, härra,” jätkas Willikins, „nad said kõik oma raha ja maad just tänu sellele, et olid kindlad. Vahel muidugi kaotasid ka. Üks leedi Sybili vanaonudest jäi kunagi ilma uhkest majast ja kahest tuhandest aakrist suurepärasest põllumaast, kuna uskus kindlalt, et teatri riietehoiu pilet trumpab üle kolm ässa. Ta hukkus järgnenud duelli käigus, aga vähemalt oli ta siis täiesti kindlalt surnud.”
„See on snobism ja minule see ei meeldi,” heitis Vimes.
Willikins hõõrus nina. „Teate, komandör, see pole snobism. Tõelised aristokraadid ei ole minu kogemuste põhjal erilised snoobid. Ma mõtlen neid, kes on kindlad… nad ei muretse selle pärast, mida naabrid arvavad, nad võivad ringi käia vanade riietega. Nad on endas kindlad, mõistate? Kui leedi Sybil oli noorem, tuli tema pere lammastepügamise ajaks siia ja tema isa rügas koos kõigi teistega tööd teha, käised üles kääritud ja puha, ja ta vaatas, et pärast saaksid kõik poisid õlut, ja ta jõi koos nendega, kann kannu järel. Tema oli muidugi peamiselt brändimees, nii et väike õlu ei võtnud teda maha. Ta ei muretsenud kunagi selle pärast, kes ta on. Leedi Sybili isa oli normaalne vanapoiss – ja vanaisa ka. Nad olid kindlad, ei muretsenud kunagi.”
Nad kõndisid natuke aega mööda kastanipuiesteed ja siis küsis Vimes tusaselt: „Kas sa tahad öelda, et ma ei tea, kes ma olen?”
Willikins vaatas puulatvu ja vastas mõtlikult: „Paistab, et sel aastal tuleb palju kastanimune, komandör, ja ärge pange pahaks, aga mina soovitaksin noormehe selleks ajaks siia tuua, kui need varisema hakkavad. Poisieas olin ma aastaid kastanikoksimise meister – me mängisime seda surnud rottidega, alles tükk aega hiljem sain ma teada, et tegelikult mängitakse seda kastanitega, mis kasvavad puu otsas ega lähe nii kergesti lödiks. Mis puutub teie küsimusse,” jätkas ta, „siis mina arvan, et Sam Vimes tegutseb kõige paremini, kui ta on kindel, et on Sam Vimes. Püha taevas, ja nendel tulevad ka viljad sel aastal varakult!”
Kastaniallee lõppes ja jalutajate ees avanes õunaaed. „Siinsed õunad pole küll kõige paremad,” lisas Willikins, kui Vimes ja noor Sam õunapuude juurde läksid, pannes kriitja tee tolmama. Vimesile tundus see märkus tähtsusetu, kuid paistis, et Willikins peab õunaaeda väga oluliseks.
„Seda tahab poiss kindlasti näha,” ütles teener innukalt. „Ma nägin seda ise siis, kui olin alles jooksupoiss. See muutis minu arusaamist maailmast täielikult. Kolmandal krahvil, Hullul Jack Ramkinil, oli vend, kelle nimi oli Woolsthorpe, ilmselt tema pattude pärast. Tema oli tõesti väikestviisi kirjatark ja ta oleks saadetud ülikooli võluriks õppima, kui poleks olnud tõsiasja, et tema vend kuulutas, et iga tema meessoost sugulane, kes võtab ameti, mille juurde käib kleidi kandmine, eemaldatakse pärijate hulgast kirvega.
Noor Woolsthorpe uuris siiski sihikindlalt, nagu härrasmehele kohane, loodusteadust: kaevas üles kõik kahtlasena paistvad matmiskünkad, mis tal ümbruskonnast leida õnnestus, täitis oma sisalikualbumi nii paljude haruldaste liikidega, kui ta suutis koguda, ja kuivatas näidiseid kõigist lilledest, mis leidis, enne kui need välja surid. Räägitakse, et ühel soojal suvepäeval olevat ta õunapuu all tukastanud ja ärganud, kui õun talle pähe kukkus. Iga väiksem inimene, nagu tema biograaf väljendus, poleks näinud selles midagi kummalist, kuid Woolsthorpe oletas, et kuna õunad ja ka praktiliselt kõik muud asjad kukuvad alla, läheb maailm lõpuks ohtlikult tasakaalust välja… kui pole mängus mõni tegur, mida loodusteadus pole veel avastanud. Ta ei raisanud aega, vaid vedas ühe teenri õunaaeda ja andis talle vallandamise ähvardusel käsu lamada sellesama õunapuu all, kuni õun talle pähe kukub! Selle tõenäosust suurendas teine teener, kellele Woolsthorpe oli andnud käsu puud ägedalt raputada, kuni vajalik õun lahti tuleb. Woolsthorpe ise jälgis toimuvat kaugemalt.
Kes suudaks ette kujutada tema rõõmu, kui õun paratamatult kukkus ja puu pealt tõusis teine õun, mis kadus suure kiirusega taevaavarustesse, tõestades hüpoteesi, et kõik, mis läheb üles, peab ka alla tulema – tingimusel, et kui midagi tuleb alla, läheb midagi ka üles, et maailma tasakaal oleks kindlustatud. Kurvastusväärselt kehtib see aga ainult õunte kohta, ja hämmastaval kombel ainult üheainsa, sellesama õunapuu, Malus equilibria puhul! Ma olen kuulnud, et keegi on välja uurinud, et õunapuu ladvas olevad õunad täituvad gaasiga ja tõusevad üles, kui puud liigutada, et ta saaks oma seemneid kaugele levitada. Loodus on imeline, kahju, et selle puu viljad maitsevad nagu koerakaka,” lisas Willikins, kui noor Sam hammustatud õunatüki välja sülitas. „Ausalt öeldes, komandör, ei annaks ma kogu selle kõrgklassi rahva eest, kellega ma olen kohtunud, üldiselt mitte kahepennistki, eriti linna omade eest, aga mõned neist, kes elasid vanades maamõisates, tegid maailma paremaks. Nagu „Kaalikas” Ramkin, kes muutis revolutsiooniliselt põllumajandust…”
„Temast ma olen vist kuulnud,” pistis Vimes. „Kas tema polnud kuidagi seotud juurviljade kasvatamisega? Kas nii ta selle hüüdnime saigi?”
„See on tõele väga lähedal, härra,” vastas Willikins. „Tegelikult leiutas ta külvimasina, mis võimaldas kindlamalt saaki saada ja seemnevilja pealt kõvasti kokku hoida. Ta nägi lihtsalt kaalika moodi välja. Inimesed on vahel nii julmad. Tal oli ka vend, „Kumm” Ramkin, kes leiutas mitte ainult kummisaapad, vaid ka kummeeritud riide, veel enne, kui päkapikud selle leiutasid. Ma olen kuulnud, et kumm huvitas teda tõesti väga, aga maailmas on igasuguseid inimesi ja maailm oleks väga veider, kui me kõik oleksime ühesugused, eriti kui me kõik oleksime sellised nagu tema. Tänu temale võivad jalad ja turi kuivaks jääda – täpselt see, mida iga põllutööline jumalatelt palub! Ühel talvel võtsin ma natuke aega kapsaid, ilm oli kalk nagu heategevus, vihmasadu oli nii tihe, et piisad pidid maapinnale jõudmiseks järjekorda võtma. Tookord õnnistasin ma „Kumm” Ramkini nime, see on sulatõsi, isegi kui tõsi on ka see, mida räägiti kummist ja noortest naisterahvastest – nemad olevat seda lausa nautinud…”
„See kõik on väga tore,” segas Vimes vahele, „aga kas see korvab kõik need rumalad, ülbed…”
Nüüd segas Willikins oma isanda jutule vahele. „Ja siis oli muidugi lennumasin. Kõrgeaulise leedi kadunud vend mattis selle projekti sisse palju tööd, aga see ei läinudki käima. Tema eesmärgiks oli lennata ilma luuata ja võluloitsuta, aga kahjuks langes ta krismipuhangu ohvriks, vaene poiss. Tegelikult ongi lastetoas tema lennumasina mudel. See töötab kummipaeltega.”
„Kindlasti vedeles siin enam kui küllalt materjali, kui Kummi-Ramkin just enda tagant väga hästi ei koristanud,” märkis Vimes.
Ekskursioon jätkus, tee läks üle aasade, kus kasvatati midagi, mida Vimes otsustas nimetada lehmadeks, ja mööda põldudest, kus kasvas vili. Nad navigeerisid mööda ühest kraavtarast, hoidsid eemale tarakraavist ega teinud üldse välja tararaakraavist, seejärel läksid mööda laugjat rada üles künkale, kuhu oli istutatud pöögisalu ja kust nägi peaaegu kõikjale – igatahes oleks sealt näinud universumi serva, kuid selleks oleks ilmselt pidanud vaatama otse üles, et pöökpuud ette ei jääks. Paistis isegi kõrge tossu- ja aurusammas, mis kerkis Ankh-Morporki linnast.
„See