Tubakas. Terry Pratchett
mõttes mehe eest väljas Jiminy naine, Jiminy ise aga jooksis oma kandikuga ringi. Jethro püsis oma nurgas, nagu ootaks parajat aega, ja kui Vimes ainult tema poole vaatas, heitis sepp pilke, mis olid teravad nagu pistodad, võib-olla aga ka nürid nagu rusikad või isegi saapad.
Vimes otsustas kõrtsi räämas aknast välja vaadata. Õnnetuseks iseloomustas kõrtsi kõige hirmsam asi – maalilisus –, ja seepärast koosnesid selle aknad väikestest ümmargustest klaasruutudest, mis olid tinaga paigale kinnitatud. Need olid mõeldud valguse sisselaskmiseks, mitte väljavaatamiseks, kuna painutasid valgust nii kaootiliselt, et see peaaegu murdus täielikult. Ühest aknaruudust paistis miski, mis tõenäoliselt oli lammas, aga nägi välja nagu valge vaal, kuni liigutas ja muutus seeneks. Aknast kõndis mööda mees, kellel polnud pead, kuni ta jõudis järgmise klaasini ja sai üheainsa üüratu suure silmamuna. Noorele Samile oleks see koledasti meeldinud, aga tema isa otsustas lõpuks paratamatult ähvardavast pimedusest siiski loobuda ja astus välja päikesevalguse kätte.
Aa, mõtles ta, siin käib mingi mäng.
Nojah.
Vimesile ei meeldinud eriti mängud, sest mängud viivad rahvahulkade kogunemisele, rahvahulkade kogunemised aga toovad võmmidele tööd. Kuid siin ta tegelikult ju ei ole võmm! Tunne oli kummaline, niisiis tuli ta kõrtsist välja ja muutus süütuks kõrvalseisjaks. Ta ei mäletanudki, millal ta viimati süütu kõrvalseisja oli olnud. Ta tundis end… haavatavana. Ta sammus lähima mehe juurde, kes tagus vasaraga vaiasid maa sisse, ja küsis sellelt: „Mis siin õieti toimub?” Kui ta mõistis, et oli rääkinud võmmi, mitte tavalise kodaniku keeles, lisas ta kiiresti: „Kui küsida tohib?”
Mees ajas end sirgu. Ta oli üks eredavärvilise kübaraga tüüpidest. „Kas te pole siis kunagi kruketimängu näinud? See on mängude kuningas!”
Tavakodanik härra Vimes pingutas, kuidas suutis, et jätta mulje, nagu januneks ta maitsva lisainformatsiooni järele. Otsustades tema informeerija innuka irve järgi, võis arvata, et ta kuuleb kohe kruketireeglitest, ükskõik kas ta tahab või mitte. Nojah, mõtles Vimes, ma ju ise küsisin…
„Esmapilgul võib tunduda, et kruket on tavaline pallimäng nagu iga teinegi, kus kaks poolt üritavad teineteisest võitu saada, ajades palli käsitsi, kurikaga või mõne teise vahendiga vastase väravasse. Kruket aga leiutati kroketimängu ajal Singileiva külas Püha Onani Teoloogiaseminaris, kui preestriks õppiv Jackson Vabamäng, kes nüüd on Quirmi piiskop, haaras kroketivasarast mõlema käega ja selle asemel, et pallile väike kõks anda…”
Pärast seda andis Vimes alla, mitte ainult sellepärast, et selle mängu reeglid olid juba iseenesest mõistetamatud, vaid ka sellepärast, et äärmiselt entusiastlik noormees laskis entusiasmil saada võitu igasugustest püüdlustest seletada mängukorraldust vähegi mõistlikus järjekorras ja seetõttu katkestati infotulva pidevalt umbes selles laadis andekspaluvate vahemärkustega: „Vabandust, ma oleksin pidanud enne seletama, et teist koonust võib vahetuse jooksul kasutada ainult korra ja tavaliselt on mängus ainult üks mägi, välja arvatud muidugi siis, kui jutt käib kuninglikust kruketist…”
Vimes suri… Päike langes taevast, hiidsisalikud vallutasid maailma, tähed plahvatasid ja kustusid ning kogu lootus kadus lurinal igaviku äravooluauku, gaas täitis universumi, süttis – ja vaat, tekkis uus taevas, millel oli üks hoolikas omanik, ja uus maailmaketas, ja ennäe, ja võib-olla ka tõesti: elu roomas merest välja, aga võib-olla ka ei roomanud, sest selle olid loonud jumalad – see sõltus igaühe enda arvamusest –, ja sisalikud muutusid vähem soomuselisteks sisalikeks, aga võib-olla ka mitte, ja sisalikud muutusid lindudeks ja ussid muutusid liblikateks ja mingid õunaliigid muutusid banaanideks, ja on võimalik, et teatud ahviliik kukkus puu otsast alla ja avastas, et elu on parem, kui ei pea kogu aeg millegi küljes rippuma, ja kõigest mõne miljoni aastaga aretasid need ahvid endale püksid ja triibulised mütsid, lõpuks aga kruketimängu ja siis oli seal imekombel taassündinuna ka Vimes, kelle pea pööritas natuke; ta seisis külaväljakul ja vaatas kruketientusiasti naeratavasse näkku.
Tal õnnestus öelda: „Noh, see on hämmastav, tänan teid tõesti väga. Ma ootan pikisilmi, millal saan seda mängu nautida.” Nüüd, mõtles ta, oleks näidustatud reibas kõnd koju, kuid tema plaanid nurjas tema selja tagant kostev kurvastavalt tuttav hääl, mis hüüdis: „Kuule, sina, sina jah! Kas sa pole mitte Vimes?”
See oli lord Rust, tavaliselt lord Rust Ankh-Morporkist, vana raevukas sõjamees, ilma kelle ainulaadse arusaamata strateegiast ja taktikast oleks nii mõnigi sõda võidetud vähem veriselt. Nüüd oli ta ratastoolis, uues moepäratsevas ratastoolis, mida lükkas mees, kelle elu oli – tema lordlikku kõrgust tundes – väga tõenäoliselt väljakannatamatu.
Kuid viha poolestusaeg pole tavaliselt kuigi pikk ja viimastel aastatel oli Vimes hakanud Rusti pidama lihtsalt tiitliga tolvaniks, kelle vanadus oli abituks teinud, kuid kellele kuulus endiselt ärritav kime hääl, mida kohaselt rakendatuna oleks saanud kasutada puude saagimiseks. Lord Rust ei olnud enam probleem. Kindlasti läheb ainult mõni aasta ja ta saab rahus maamullas roostetada. Ja kusagil Vimesi konarliku südame sügavustes püsis endiselt kerge imetlus selle vana riiaka lihuniku vastu, kelle eneseaustus oli igihaljas ja kes polnud valmis mitte kui millegi osas meelt muutma. Vanapoiss oli reageerinud omal moel tõsiasjale, et Vimes, vihatud politseinik, oli nüüd hertsog ja seega temast palju suurem nina – Rust järeldas lihtsalt, et see ei saa kuidagi tõsi olla ja seepärast ignoreeris seda täielikult. Vimesi meelest oli lord Rust ohtlik pajats, aga – ja see oli asja juures kõige raskem – uskumatult, kuigi ka enesetapjalikult vapper. Sellest poleks olnud lugu, kui enesetapjateks poleks olnud need vaesed narrid, kes tema järel lahingusse tormasid.
Need, kes olid seda oma silmaga näinud, ütlesid, et see oli jubedalt kummaline: Rust kappas oma meeste ees vähimagi hirmuta otse surma lõugade vahele, kuid nooled ja morgensternid läksid temast alati mööda, tabades eranditult mehi, kes olid kohe tema taga. Pealtvaatajad – õigemini need, kes piilusid lahingut rahustavalt suurte kivide tagant – kinnitasid seda. Võib-olla suutis Rust ignoreerida ka nooli, mis olid talle mõeldud. Kuid vanus ei lase endast nii kergesti mööda vaadata ja nüüd nägi vana mees, kes oli küll sama ülbe kui ennegi, masendunud välja.
Rust naeratas Vimesile, mis oli äärmiselt ebatavaline, ja lausus: „Ma näen sind esimest korda siin, Vimes. Kas Sybil pöördub tagasi oma juurte juurde, mis?”
„Ta tahab, et noor Sam saaks saapad poriseks teha.”
„Väga tubli, mis! See on poisile kasulik, teeb temast mehe, mis!”
Vimes polnud kunagi aru saanud, milleks neid lõhkevaid „mis”-e vaja on. Lõppude lõpuks, mõtles ta, mis mõtet on karjuda „Mis!” ilma igasuguse nähtava põhjuseta? Ja see „Mis-mis!”, mida see veel tähendab? Miks „mis”? „Mis”-id paistsid olevat telgivaiad, millega jutuajamine kinni löödi, aga mille pagana pärast, mis?
„Nii et sa pole siin töö pärast, mis?”
Vimesi mõtted läksid nii kiiresti tööle, et isegi Rust oleks pidanud kuulma, kuidas hammasrattad tema peas vurisevad. Vimesi aju analüüsis Rusti hääletooni, ilmet, seda kerget, imekerget, kuid ikkagi märgatavat lootuseiva, et vastus on „ei”, ja pakkus välja, et poleks paha tuvide keskele tilluke kassipoeg visata.
Vimes hakkas naerma. „Noh, Rust, Sybil korrutab juba sellest ajast peale, kui noor Sam sündis, et me peaksime siia tulema, sel aastal aga esitas ta ultimaatumi ja naise antud käsku tuleb vist ametlikuks pidada, millal!” Vimes nägi, et hiiglaslikku ratastooli lükkav mees üritas muiet varjata, eriti kui Rust vastas jahmunult: „Mis?”
Vimes otsustas „Kus?”-iga mitte proovida ja ütles selle asemel muretult: „Noh, te ju teate, kuidas asjad käivad, lord Rust. Politseinik leiab igalt poolt kuriteo, kui otsustab piisava hoolega otsida.”
Naeratus püsis lord Rusti näol, kuid muutus natuke tardunuks, kui ta ütles: „Mina kuulaksin oma naisukese nõuannet, Vimes. Ma ei usu, et sa leiaksid siit midagi, millele tasuks oma aega raisata!” Sellele „mis”-i ei järgnenud, ja selle puudumine tundus kuidagi rõhutatud.
Vimes oli alati arvanud, et on mõistlik aju tobedatele