Tubakas. Terry Pratchett
Vimes jälgis valvsalt, kuidas tema naine viis nende poja hoolikalt ühe nimesildi juurest teise juurde, luges nimesid ette ja rääkis mõne sõnaga iga kirstu asukast. Vimes tundis enda ümber aja külmi põhjatuid sügavikke, mis mingil moel seintest välja õhkusid. Mis tunne võis olla noorel Samil, kui ta kuulis kõigi nende sajanditetaguste esiisade ja – emade nimesid? Vimes polnud oma isa kunagi näinud. Tema ema oli rääkinud, et tema isa oli vankri alla jäänud, kuid Vimes kahtlustas, et kui see oli tõsi, oli tema isa jäänud õllevankri alla, tasahaaval aasta aasta järel. Muidugi oli veel ka Vana Kivinägu, kuningatapja, kes oli nüüd süütuks kuulutatud ja kelle raidkuju peale linnas mitte kunagi ei soditud, sest Vimes oli selgeks teinud, mis pahategijaga juhtub.
Kuid Vana Kivinägu oli lihtsalt üks punkt ajas, omamoodi tõene müüt. Tema ja Sam Vimesi vahel ei olnud mingit sidet, ainult valutav kuristik.
Ja ikkagi, noor Sam saab ühel päeval hertsogiks – see oli mõte, millest tasus kinni hoida. Tema ei kasva üles, muretsedes selle pärast, kes ta on, sest tema teab, ja tema ema mõju suudab võib-olla kaaluda üles selle tohutu taaga, et tema isaks on Samuel Vimes. Noor Sam saab maailma raputada, nii et see paremaks muutub. Selleks on vaja enesekindlust ning hulk (nähtavasti) segaseid esivanemaid võib inimesele tänavalt ainult muljet avaldada – Vimes teadis palju nii tänavatest kui inimestest.
Willikinsi väide polnud päris õige: ka linnainimestele meeldivad iseloomuga tegelased, eriti kui need on räpase loomuga või nii huvitavad, et annavad lisa lõputule hullumeelsele tsirkusele, mis Ankh-Morporki tänavatel käib. Joodikust isa võib olla seltskonnaelus küll miinuseks, aga vanavanavanaisa, kes suutis juua nii palju brändit, et tema uriin pidi juba tuleohtlik olema, ja seejärel suunduda, nagu Willikins jutustas, koju, et süüa kammeljat, millele järgnes hani (kumbki sobivate veinidega), seejärel aga mängida semudega koidikuni Seaselga10 ja võita mahamängitud raha tagasi… Noh, rahvale meeldivad hirmsasti sellised asjad ja sellised inimesed, kes annavad maailmale jalaga perse ja karjuvad tema peale. Sellise esivanema üle võib juba uhke olla, või kuidas?
„Ma vist… tahaksin üksinda jalutama minna,” ütles Vimes. „Ringi vaadata, saad aru küll, natuke siit-sealt sorkida, selle maavärgiga kiirustamata tuttavaks saada.”
„Willikins peaks sinuga kaasa tulema, kallis,” lausus leedi Sybil. „Lihtsalt igaks juhuks.”
„Milliseks juhuks, kallis? Ma käin ju igal ööl linna tänavatel. Ma arvan, et mulle pole väikeseks jalutuskäiguks maal saatjadaami vaja. Ma üritan lihtsalt siinsesse ellu sisse elada. Ma silmitsen nartsisse, et näha, kas nad täidavad mind rõõmuga, või mida iganes nad peaksid tegema, hoian silmad lahti, et näha väga haruldast vesivarblast, ja vaatan, kuidas mutid lendu tõusevad. Ma olen juba mitu nädalat ajalehest looduspildikesi lugenud. Ma arvan, et saan ise hakkama, kallis. Vahtkonna komandör ei löö kartma, kui satub vastamisi pelgliku kärbsenäpiga!”
Leedi Sybil oli kogemustest õppinud, millal pole arukas vastu vaielda, niisiis leppis ta sõnadega: „Ära siis kedagi välja vihasta, eks, kallis?”
Kui kõnnitud oli kümme minutit, oli Vimes eksinud. Ta polnud eksinud füüsiliselt, vaid metafooriliselt, spirituaalselt ja peripateetiliselt. Piirdehekkide aroomid ei tundunud linna rohmakate lõhnadega võrreldes piisavalt tuumakad, lisaks polnud Vimesil õrna aimugi, kes alustaimestikus sahistavad. Ta tundis ära, kes on mullikas ja kes on härg, sest linnas käis ta tihti läbi tapamajade piirkonnast, aga need mullikad ja härjad, kes siin olid, ei olnud hirmust hullunud, vaid silmitsesid teda hoolega, kui ta mööda kõndis, nii et jäi mulje, nagu teeksid nad rahulikult märkmeid. Täpselt, selles asi oligi! Siin oli maailm tagurpidi! Vimes oli võmm, ta oli alati võmm olnud ja ka sureb võmmina. Kes juba võmm on, on seda kogu aeg, ja võmmina kõndis Vimes linnas peaaegu nähtamatult, teda nägid ainult need, kes pingutavad, et võmme märgata, ja kelle elatis sõltub sellest, et nad märkaksid võmme enne, kui võmmid märkavad neid. Enamasti on võmmid osake maastikust, alles siis, kui kõlavad karjatus, klaasiklirin ja roimarlikud sammud, kerkivad nad esile.
Siin aga jälgis teda kõik. Mingid elukad sööstsid põõsaste taga eemale, tõusid paanikas lendu või lihtsalt sahistasid kahtlustäratavalt alustaimestikus. Vimes oli võõras, sissetungija, teda ei tahetud siia.
Ta pöördus ümber järjekordse nurga ja korraga oli tema ees küla. Ta oli selle korstnaid eemalt näinud, kuid teed ja jalgrajad käisid risti-rästi üksteisest üle, piirdehekid ja puud, mis moodustasid varjulisi tunneleid – need olid teretulnud –, olid kõik läbisegi ja keerasid tema suunataju pea peale – see ei olnud teretulnud.
Kui Vimes jõudis pikale tolmusele külatänavale, mille mõlemas ääres seisid õlgkatusega majakesed, oli ta kaotanud igasuguse arusaamise sellest, kus ta viibib, tal oli palav ja ta oli närvis. Keset tänavat oli suur maja, millele oleks võinud olla sama hästi peale kirjutatud „kõrts”, eriti seetõttu, et maja ees pingil istus kolm vanameest, kes silmitsesid lähenevat Vimesi lootusrikkalt, juhuks kui ta peaks olema sedasorti inimene, kes teisele inimesele kannu õlut välja teeb. Vanameestel olid seljas riided, mis nägid välja, nagu oleksid need naeltega kinni löödud. Kui Vimes lähemale jõudis, ütles üks vanamees midagi teistele, nad kõik tõusid, kui Vimes mööda läks, ja puudutasid nimetissõrmega mütsiserva. Üks vanameestest ütles: „Päev’st, k’rge’line ’erts’g” – lause, mis õnnestus Vimesil natukese mõtlemise järel ära tõlkida. Lisaks kallutati kergelt, kuid tähendusrikkalt tühje õllekanne, andmaks märku, et need on just nimelt tühjad ja see anomaalia vajaks parandamist.
Vimes teadis, mida temalt oodatakse. Ankh-Morporkis ei leidunud ühtki kõrtsi, mille ees poleks peesitanud nende kolme vanamehe kohalikud vasted, kes olid alati valmis rääkima võõrastega vanadest headest aegadest, st aegadest, mil kannudes, mida nad hellalt käes hoidsid, oli veel õlu. Ja komme nõudis, et nende kannud tuli täita odava õllega, mille eest saadi tasuks „Olge te tänatud, hea härra” ja täiesti võimalik, et ka mõned informatsioonimullikesed selle kohta, keda oli kus nähtud mida kellega ja millal tegemas: see kõik oli vesi võmmi veskile.
Kuid selle kolmiku ilme muutus, kui üks neist kiiruga oma kolmele semule midagi sosistas. Vanamehed nihutasid end puust pingi peal teest kaugemale, nagu üritaksid end märkamatuks teha, kuid klammerdusid endiselt tühjade kannude külge, sest noh, kunagi ei või teada. Silt ukse kohal kuulutas, et kõrtsi nimeks on „Härjapõlvlase Pea”.
Kõrtsi vastas oli suur plats, mis oli jäetud, nagu öeldakse, rohu pärusmaaks. Rohtu sõi paar lammast, platsi kaugemas servas seisis aga suur virn asjandusi, mis meenutasid vitstest punutud tarajuppe ja mille otstarvet Vimes ei osanud aimatagi. Kuid väljendiga „külaväljak” oli ta tuttav, kuigi rohuga kaetud väljakut polnud ta kunagi näinud. Väljakuid Ankh-Morporkis oli, aga rohelusele ei pandud seal just eriti rõhku.
Kõrts lõhnas kolkunud õlle järele. See aitas kaitsevallina kiusatusele vastu panna, kuigi Vimes polnud juba aastaid nina täis võtnud ja suutis ametlikel üritustel isegi klaasikese šerrit välja kannatada, sest ta vihkas selle maitset. Igivana õlle lehal oli sama mõju. Tillukestest akendest tulevas armetus valguses seletas Vimesi silm vanapoolset meest, kes nühkis usinalt joogikannu. Mees tõstis pilgu, vaatas Vimesi poole ja noogutas – see oli üleüldine noogutus, mida mõistetakse kõikjal ja mille tähendus on: „Mina näen sind, sina näed mind. Mis edasi saab, on sinu teha,” kuigi mõned kõrtsmikud oskavad lisada sellele noogutusele alatooni, mis sisaldab infot, et on täiesti võimalik, et leti all peitub kahe jala pikkune tinatoru, juhuks kui sõnatu vestluse teine osapool peaks nii-öelda midagi üritama.
Vimes küsis: „Kas te pakute midagi, milles pole alkoholi?”
Kõrtsimees riputas õllekannu väga hoolikalt leti kohale konksu otsa, vaatas Vimesile otsa ja vastas vähimagi vimmata: „Saate aru, härra, meil siin on selline asi nagu kõrts. Rahval hakkaks sutsu igavavõitu, kui ma alkoholi ära jätaksin.” Ta põristas hetke sõrmedega letile ja lisas kõhklevalt: „Minu naine teeb kalja, kui see peaks huvitama.”
„Millest ta seda kalja teeb?”
„Juhtumisi peedist, härra. See aitab kõhtu jonksus hoida.”
„Noh,
Seaselja leiutas millalgi Kärbiaasta paiku isa Joseph „Paratamatus” Robinson, Kõigi Pühakute ja Kolme Patuse usu preester Madala Kaljunuki kihelkonnas. Niipalju, kui on võimalik tema kaasaegsete kirjapanekutest välja lugeda, võib seda mängu pidada jenga, halma ja brändi seguks. Mängu reeglitest pole midagi teada, kui neid muidugi üldse oligi.