Tubakas. Terry Pratchett
panna.
Tema kiiret saabumist tunnustas heakskiitev peanoogutus Sybililt, kes ulatas talle ülima ettevaatusega uue raamatu, mida noorele Samile lugeda.
Vimes vaatas raamatu kaant. Raamatu pealkiri oli „Kaka maailm”. Kui Vimes oli oma naise silma alt väljas, lehitses ta raamatu hoolikalt läbi. Nojah, hea küll, tuleb tunnistada, et elu läheb edasi ja muinasjutud ei räägi nähtavasti enam tillukestest sätendavatest ja tiivulistest olevustest. Kui Vimes lehti pööras, koitis talle, et kes iganes selle raamatu oli kirjutanud, teadis ta igatahes, mis noore Sami taolisi jõnglasi peaaegu oksendamiseni naerma ajab. See koht, kus mööda jõge alla sõideti, oleks isegi Vimesi enda peaaegu muigama pannud. Kuid skatoloogia vahele oli puistatud tegelikult üsna huvitavat juttu mustusepaakide ja kempsutuukrite ja virtsavedajate kohta ja selle kohta, kuidas tänu koerakakale saadakse kõige paremat parknahka. Seal oli veel muudki, mille kohta poleks kunagi arvanud, et seda on vaja teada, aga mis talletus kindlalt sinu mälusse, kui sa olid selle juba teada saanud.
Nähtavasti oli raamatu kirjutanud „Pissi” autor – ja kui noor Sam oleks saanud anda ühe hääle maailma kõigi aegade kõige paremale raamatule, siis oleks selle hääle saanud just „Piss”. Võib-olla õhutas tema innukust veelgi tõsiasi, et pisike paharet Vimesi sees sundis tema issit tegema kõiki vajalikke pingutamishääli.
Hiljem, õhtusöögilauas, uuris Sybil Vimesilt, kuidas tal õhtupoolik oli läinud. Eriline huvi ärkas Sybilis siis, kui Vimes mainis, et vaatas natuke aega kruketimängu.
„Oo, kas seda veel mängitakse? Imeline! Kuidas mäng läks?”
Vimes pani noa ja kahvli käest ning vaatas hetke või paar mõtlikult lakke, seejärel aga ütles: „Noh, natuke aega rääkisin ma lord Rustiga ja mingil ajal pidin ma muidugi ära tulema, et noorele Samile ette lugeda, aga täna soosis saatus preestreid, nende lööjal õnnestus korvi osava kasutamisega paar talunikku tumpida. Mitu mängijat pöördusid kaebusega kohtuniku poole, sest seda tehes murdis lööja oma vasara, ja minu hinnangul oli kohtuniku otsus täiesti õige, eriti kuna talunikud tegid kullimanöövri.” Vimes hingas sügavalt sisse. „Kui mäng jätkus, polnud talunikud ikka veel õiget rütmi leidnud, aga nad said hingamisruumi, kui üks lammas väljakule jalutas ja preestrid, kes eeldasid, et see katkestab mängu, lasid end liiga vara lõdvaks. Higgins J. tulistas suurepärase oherdpalli mängurikkujast lamba kõhu alt läbi…”
Kui Sybil mõistis, et toit läheb väga külmaks, katkestas ta lõpuks Vimesi ja ütles: „Sam! Kuidas sinust õilsa kruketimängu asjatundja on saanud?”
Vimes võttis noa ja kahvli uuesti kätte. „Palun ära minult seda enam küsi,” lausus ta ohates. Kuid tema peas sosistas vaikne hääl: Lord Rust ütles, et siin pole mulle midagi huvitavat. Heldene aeg, ma pean tõesti välja uurima, mis see täpselt on, mis?
Ta köhatas ja küsis: „Sybil, kas sa tegelikult vaatasid ka seda raamatut, mida ma noorele Samile ette loen?”
„Jah, kallis. Felicity Beedle on maailma tuntuim lastekirjanik. Ta on palju aastaid lastele kirjutanud. Tema kirjutatud on „Melvin ja tohutusuur mädapaise”, „Geoffrey ja võlupadjapüür”, „Väike pardipoeg, kes arvas, et on elevant”…”
„Kas ta kirjutas ka elevandist, kes arvas, et on pardipoeg?”
„Ei, Sam, see oleks tobe. Aa, ja tema on kirjutanud ka „Daphne ja ninanokkijad” ning tema „Gastoni jäle haigus” võitis Gladys H. J. Fergusoni preemia – juba viies kord, kui ta selle sai. Ta äratab lastes lugemise vastu huvi.”
„Jah,” nõustus Vimes, „aga lapsed loevad kakast ja arulagedatest pardipoegadest!”
„Sam, see käib inimeseks olemise juurde, ära ole nii peps. Noor Sam on nüüd maapoiss, mina olen tema üle väga uhke ja talle meeldivad raamatud. See on kõige tähtsam! Preili Beedle jagab ka stipendiume Quirmi Tütarlastekoolis õppimiseks. Nüüd on ta ilmselt üsna jõukas, aga ma kuulsin, et ta ostis Õunamaja – see paistab siia peaaegu kätte, see asub selle künka nõlval – ja mina pean õigeks ta meile külla kutsuda, muidugi kui sina pole vastu.”
„Muidugi mitte,” sõnas Vimes, kuigi tema mittevastuolek tulenes täielikult tema naise küsimuse sõnastuslaadist ja kergelt läbikumavast mõistaandmisest, et preili Beedle’i kutsumine on juba otsustatud.
Sel ööl magas Vimes palju paremini, osalt seetõttu, et ta tajus, et kusagil universumis, siinsamas lähedal, ootab teda juhtlõng, mida harutama hakata. Tema sõrmed sügelesid juba.
Hommikul, nagu ta oli lubanud, viis ta noore Sami ratsutama. Vimes oskas ratsutada, kuid vihkas ratsutamist. Sellest hoolimata on poni seljast pea peale kukkumine oskus, mida iga noormees peaks õppima, kas või ainult selleks, et seda enam mitte kunagi teha.
Ülejäänud päev aga ei sujunud nii hästi. Sybil vedas – piltlikult öeldes, kuid peaaegu ka sõna-sõnalt – Vimesi, kelle hinge täitis umbusk, oma sõbranna Ariadne, kuue tütrega õnnistatud naisterahva poole. Tegelikult oli tütreid sitsises võõrastetoas, kuhu Vimes ja Sybil juhatati, kõigest viis. Vimesi tervitati auavaldustega kui „kallist vaprat komandör Vimesi” – ta vihkas seda jura, aga Sybili heasüdamliku, kuid terase pilgu all ei öelnud ta seda targu välja, vähemalt mitte täpselt nende sõnadega. Niisiis ta muigas ja kannatas ära, kuni neiud nagu suured ööliblikad tema ümber lehvisid, ja kui jälle teekooke pakuti, ta keeldus, ja ta keeldus ka teest, mis oleks olnud teretulnud, kui poleks näinud välja ja maitsenud nagu miski, milleks õige tee muutub varsti pärast joomist. Kui Sam Vimesilt küsida, siis tee üldiselt meeldis talle, aga tee pole tee, kui tassi põhi paistab juba enne seda, kui oled tassi tühjaks joonud.
Toidust ja joogist hullem oli aga jutuajamine, mis kaldus tanude poole – oma teadmatust sellest teemast ei pidanud Vimes mitte lihtsalt kalliks, ta lausa austas seda. Pealegi hõõrusid tema püksid: need olid jubedad, kuid Sybil oli peale käinud, et ta just need paneks, ta väitis, et Vimes näeb nendega šikk välja, täpselt nagu maahärrasmees. Vimes pidi sellest järeldama, et maahärrasmeestel on kubeme piirkonnas midagi natuke teisiti korraldatud.
Lisaks Vimesile endale ja leedi Sybilile oli teelauas külaliseks üks noor omnianismi abipreester, kes oli mõistlikult riietunud avarasse musta rüüsse, mis arvatavasti mingeid kubemeprobleeme ei tekitanud. Vimesil polnud aimugi, miks see noormees seal viibib, kuid eeldatavasti oli noorpreilidel vaja kedagi, keda täita lahja teega, kahtlaste kookidega ja mõttetu sädistamisega, kui parajasti mõnda Vimesi-taolist seal ei olnud. Ja paistis, et kui tanudeteema oli oma võlu kaotanud, olid ainsateks teisteks jutuaineteks pärandused ja lähenevate ballide ootus. Ja nii, paratamatult, arvestades Vimesi rahutust naissoost seltskonnas viibides, uriinikarva tee kasvavat eemaletõukavust ja loba, mis oli nii tühi, et sealt poleks ka mikroskoobiga midagi leidnud, lausus Vimes: „Vabandage, et ma küsin, preilid, aga mida te tegelikult – ma mõtlen tegelikult – teete? Ma pean silmas tööd.”
See küsimus kutsus esile viis siiralt tühja pilku. Vimes ei teinud võõrustaja tütardel vahet, ta teadis ainult seda, milline neist on Emily – see tüdruk jäi kindlalt kinni mälusse ja võib-olla ka ukseavadesse, nüüd aga ütles ta inimese toonil, kes on natuke tundmatul pinnal: „Andestage, komandör, aga me vist ei mõista, mida te suvatsesite küsida.”
„Ma mõtlen seda, et kuidas te elatist teenite? Kas mõnel teist on mingi töö? Kuidas te igapäevase leiva lauale saate? Mis tööd te teete?” Vimes ei näinud Sybili reageeringut, sest ta ei näinud tema nägu, aga tüdrukute ema jäi talle lõbusa lummatusega otsa vahtima. Olgu pealegi, mõtles Vimes, kui ma juba olen supi sees, siis võin ma sinna üleni sisse hüpata. „Ma pean silmas seda, preilid,” jätkas ta, „kuidas te hakkama saate? Kuidas te oma ülalpidamise tasa teenite? On teil veel mingeid oskusi, kui tanud välja arvata – näiteks söögivalmistamine?”
Teine tütar, täiesti võimalik et Mavis, kuigi Vimes pidi huupi pakkuma, köhatas ja ütles: „Õnneks, komandör, on meil selliste asjade jaoks teenijad. Me oleme nimelt kõrgest soost daamid. Oleks mõeldamatu, täiesti mõeldamatu, et meie mingi ameti või äriga tegeleks. Milline skandaal see oleks! Nii pole lihtsalt kombeks.”
Nüüd paistis käivat juba võistlus,