Tubakas. Terry Pratchett
lollakaid läbipaistvaid kleite? Nii niru riietus ei peaks ainsatki korralikku tööpäeva vastu. Amanda (võib-olla) lausus ettevaatlikult: „Kahjuks on meie õde perekonnale natuke häbiks, kõrgeauline hertsog.”
„Mis, selle pärast, et läks tööle? Miks?”
Järjekordne tüdruk – ja nüüd oli Vimes juba täiesti segaduses – ütles: „Noh, komandör, nüüd pole tal mingit lootust head partiid teha… ee, härrasmehega abielluda.”
Vimesi jaoks oli kõik segamini nagu puder ja kapsad, niisiis küsis ta: „Öelge, preilid, kes on härrasmees?”
Pärast sosinal peetud vestlust vastas üks teiste poolt ohvriks valitud tütar väga kartlikult: „Meie arusaamise järgi on härrasmees selline mees, kes ei pea oma käsi tööga määrima.”
Adamantium olevat kõige tugevam metall, kuid seda oleks saanud painutada Sam Vimesi kannatlikkuse peal, kui ta lausus, valades iga silbi hoolega vormi: „Aa, logard. Ja palun öelge, kuidas sellist härrasmeest õnge võetakse?”
Nüüd paistis, nagu tüdrukud juba palvetaksid. Ühel neist õnnestus vaevaga suust pressida: „Saate aru, komandör, meie kallil kadunud isal läks rahaturul kehvasti ja kahjuks pole enne meie vanatädi Marygoldi surma – temalt on meil pärandust oodata – meie kaasavara jaoks raha.”
Taevas ise hoidis hinge kinni, kui Vimesile kaasavara mõistet selgitati, ja kui ta seal lämbuvates mõtetes istus, moodustus akende peale jää.
Viimaks köhatas ta hääle puhtaks ja ütles: „Preilid, minu arvates oleks teie probleemi lahenduseks, kui te ajaksite end oma üsna võluvate tagumike pealt üles, läheksite maailma ja prooviksite ise hakkama saada! Kaasavara? Te tahate öelda, et mehele tuleb maksta, et ta teiega abielluks? Mis sajandil te enda meelest elate? Kas mulle ainult tundub või on see kõige lollim asi, mida võib ette kujutada?” Ta heitis pilgu kauni Emily poole ja mõtles: püha taevas, kallis tüdruk, mehed võtaksid maja ees järjekorda, et sinu pärast võidelda. Kuidas on võimalik, et keegi pole sulle seda öelnud? Peened kombed on väga toredad, aga praktilisel meelel on oma plussid. Mine maailma, näita end maailmale – ja võib-olla peab maailm leidma oma sõnavarasse uue sõna, näiteks „Võimas!” Valjusti jätkas Vimes aga: „Ausalt, on ju terve hulk töid, mida noor neiu, kellel on mõistus peas, saaks teha. Leedi Sybili Tasuta Hospital näiteks otsib alati teraseid tüdrukuid, keda õeks koolitada. Palk on hea, vormiriietus väga pilkupüüdev, seal on hea võimalus krabada endale mõni noor osav arst, kes on teel tippu, eriti kui teie õla alla panete. Lisaks saavad haiglaõed muidugi osa hämmastavalt suurest lõbusate ja piinlike lugude varamust asjade kohta, mida inimesed on pannud endale… Võib-olla pole praegu sobiv aeg, aga see selleks… alati on võimalus saada ka mõne asutuse majandusjuhatajaks, kui nõutavasse kaalu jõuate. See on väga vastutusrikas töö, mis toob kasu kogu ühiskonnale ja annab pika tööpäeva lõpus rahulolu teadmisest, et te olete midagi head teinud.”
Vimes laskis pilgul käia üle roosatavate ja kaamete nägude, mille omanikud mõtlesid hüppele tundmatusse, ja jätkas: „Muidugi, kui te tahate kindlasti tanude juurde jääda, siis on minul ja leedi Sybilil linnas, Vanade Saapapaikajate linnaosas üks korralik maja, mis seisab tühjana. Kunagi oli see karm kant, aga nüüd kolivad sinna ülespoole pürgivad trollid ja vampiirid: raske ja tumeda dollari peale ei tohi nina kirtsutada, eriti kuna trollid ja vampiirid maksavad väga head raha, kui asi neile meeldib. Ja see linnaosa on üsna arenenud: seal pannakse lauad ja toolid välja kõnniteele ja alati neid ei varastatagi ära. Me saaksime selle teile esimeseks kolmeks kuuks ilma rendita anda, et vaadata, kuidas teil läheb, pärast aga peate te võib-olla rendi mõiste selgeks õppima, kas või ainult enesest lugupidamise huvides. Uskuge mind, preilid, just enesest lugupidamise te saate, kui ei jää eluks ajaks ootama, et mõni rikas vanaproua sussid püsti viskaks. Kas huvilisi on?”
Vimes pidas paljulubavaks märgiks, et tüdrukud vahtisid üksteisele otsa ja nende näoilme ütles, et nad mõtlevad pööraselt uskumatule väljavaatele, et nad ei jäägi täiesti mõttetuteks toakaunistusteks, niisiis ta lisas: „Ja tehke muidu mis teete, aga ärge lugege enam mingeid kuradi tobedaid romantilisi romaane!”
Kuid revolutsioonile oli siginenud vastupanupesa – võib-olla aga hoopis mõnus pesake. Üks tüdruk seisis abipreestri kõrval, nagu oleks ta tema omanik. Ta vaatas Vimesile trotslikult otsa ja ütles: „Palun ärge pidage mind nipsakaks, komandör, aga mina sooviksin Jeremyga abielluda ja teda vaimulikutöös aidata.”
„Väga tubli, väga tubli,” kiitis Vimes, „ja sina armastad teda ja tema armastab sind? Noh, tehke suu lahti, teie mõlemad.” Mõlemad noogutasid, punastades piinlikkusest ja piiludes ühe silmaga tüdruku ema poole, kelle lai naeratus andis mõista, et armastus on selge pluss. „Noh, sellisel juhul soovitan ma teil asjad joonde ajada, sina aga, noormees, võiksid otsida endale tasuvama töö. Mina ei saa selles osas aidata, aga tänapäeval on religioone ju kuhjade kaupa ja mina sinu asemel avaldaksin mõnele piiskopile oma terve mõistusega muljet – vaimulikul on just tervet mõistust vaja rohkem kui kõike muud… Nojah, peaaegu kõike muud, ja ei tohi unustada, et alati on ülalpool ruumi… Kuigi päris tipus religiooni puhul vist mitte, ah?” Vimes mõtles hetke ja lisas: „Aga kõige arukam oleks võib-olla natuke ringi vaadata, preilid, kuni leiate mehe, kellel on lootust läbi lüüa, olgu ta aadlik või mitte, ja kui ta sobib, siis olge talle toeks, pange õlg alla, kui vaja, aidake teda, kui tal on kõik halvasti, ja olge lihtsalt tema kõrval, kui tal vaja on, ja hoolitsege, et tema oleks lähedal, kui teie teda vajate. Noh, kui te jõud ühendate, siis võib sealt täiesti midagi tulla. Seda on ju ennegi juhtunud, eks ole, Sybil?”
Sybil pahvatas naerma ja jahmunud tüdrukud noogutasid kohusetundlikult, nagu oleksid jutust lausa aru saanud, kuid Vimes tundis heameelega väikest müksu leedi Sybililt, mis andis lootust, et ta ei pea maksma liiga kallist hinda selle eest, et neile kallitele lillekestele kõik välja ütles, mis tal meeles mõlkus.
Ta vaatas ringi, nagu tahaks otsad kokku tõmmata. „Noh, paistab, et sellega on siis kõik, jah?”
„Vabandust, komandör?” Vimesil läks natuke aega, et aru saada, kust see hääl oli tulnud: see tütar polnud terve pärastlõuna sõnagi lausunud, kuid kirjutas vahel kiiresti midagi märkmikku. Nüüd vaatas ta Vimesi natuke arukama pilguga kui tema õed.
„Kas ma saan aidata, preili? Ja võib-olla te ütleksite, mis on teie nimi?”
„Jane, komandör. Ma üritan kirjanikuks saada. Kas tohib küsida, on see teie hinnangul noore naisterahva jaoks vastuvõetav amet?”
Jane, see imelik, mõtles Vimes. Ja imelik oli ta tõesti. Ta oli sama tagasihoidlik kui tema õed, aga kui Vimes teda vaatas, jäi talle mulje, et tüdruk vaatab temast otse läbi ja näeb tema mõtteid.
Vimes nõjatus tooli seljatoele, natuke nagu kaitsepositsioonile asudes, ja vastas: „Noh, raske see töö olla ei saa, sest kõik sõnad on ilmselt juba leiutatud. See säästab kõvasti aega, sest nüüd tuleb sõnad lihtsalt teises järjekorras kokku panna.” Sellega Vimesi teadmised kirjanduskunstist ka piirdusid, kuid ta lisas siiski: „Mis laadi asjadest teil on plaanis kirjutada, preili Jane?”
Tüdruk muutus häbelikuks. „Noh, komandör, praegu töötan ma romaani kallal, mis käsitleb inimsuhete keerulisi nüansse kõigi nende lootuste, unistuste ja vääritimõistmistega.” Ta köhatas närviliselt, nagu paluks vabandust.
Vimes torutas huuli. „Mnjaa. Üldiselt paistab hea mõte olevat, preili, aga mina ei saa selles osas aidata, kuigi mina teie asemel – ja need on esimesed mõtted, mis mulle pähe tulevad – paneksin selle raamatu sisse kõvasti võitlusi ja surnukehi, mis riidekappidest välja kukuvad… ja võibolla ka sõja, mis oleks nagu väikeseks taustaks?”
Jane noogutas ebalevalt. „Suurepärane soovitus, komandör, mille kasuks räägib paljugi, aga võib-olla jääksid inimsuhted niimoodi pisut unarusse?”
Vimes kaalus seda tähelepanekut ja tunnistas: „Nojah, teil võib õigus olla.” Siis aga, nagu välk selgest taevast, aga võib-olla ka kuskilt sügavast august, turgatas talle pähe üks mõte, nagu palju kordi varemgi, mõnikord õudusunenägudes. „Huvitav,