Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš

      Sissejuhatus

      Minu tudengipäevad sattusid meditsiini hoogsa arengu ajajärgule. Eriti puudutas see uusi distsipliine, teiste hulgas ka reanimatoloogiat ja intensiivravi. Ilmusid uued ravimid, nüüdisaegsed aparaadid ja ravimeetodid. Nagu iga ajaga kaasas käiva oma eriala entusiasti, oli ka meie, arstiteaduse tudengite jaoks kõige olulisem olla kursis uue infoga. Mitte maha jääda, mõista ja omandada uut, püüda oma teadmisi kasutada. Mitte mööda lasta just seda, mõnikord ainsat võimalust – ja vähemalt püüda haiget päästa.

      Sel ajal ei saanud meil isegi tekkida mässumeelset mõtet, et võib olla ka mingi teistmoodi meditsiin peale akadeemilise. Muidugi olime üht-teist kuulnud Hiina akupunktuurist ja Siberi šamaanidest – just sellises koosluses serveerisid meile informatsiooni Tartu ülikooli professorid. Nimetati isegi niisuguseid mõisteid nagu fütoteraapia ja homöopaatia, kuid kõike seda peeti TÕELISE arsti tähelepanu mitteväärivaks.

      Esimesest kursusest alates sisendati meile, et arst saab kõrgema hariduse ja vastavalt sellele on tal kõrge staatus. Samas on ju teada, et ülikoolis õppimine iseenesest ei garanteeri spetsialisti head taset. Ma tean seda, kuna olen palju aastaid töötanud ekstreemsel erialal. Küll aga on mul olnud õnne töötada koos kõrgeima klassi õdedega, kellest unistab iga arst. Need olid anestesioloogiaõed, kelle intellekt ületas keskmise arsti oma. Nad mõistsid oma eriala peensusi, neil olid sügavad teadmised ja nad oskasid neid kasutada. Samal ajal olen kohanud kõrge enesehinnanguga arste, kuid sedavõrd harimatuid, inertseid ja primitiivseid, et nende ametialast taset sai hinnata vaid ühe sõnaga: kõlbmatu. Kui nad oleksid töötanud operatsioonitoas anestesioloogidena, olnuks see sõna otseses mõttes eluohtlik.

      Meile õpetati, et ravitsemisega tegelevad posijad – professorid tõid selle sõna alati kuuldavale põlgusega, see tähendas teise sordi inimesi. Kõrgeimal hierarhiaastmel asuva arsti ja posija vahe tehti meile ülikoolis hästi selgeks. Me pidime kindlalt omandama teadmise, et alternatiivmeditsiiniga ei hakka õige arst kunagi tegelema. Kuid veerand sajandit hiljem ilmnes, et omandasin selle teadmise halvasti ja minust sai kõigest hoolimata ebatraditsioonilise ravi spetsialist.

      Teadupärast elavad kõik ajalehed reklaamist. 1990-ndate alguses avaldati ajalehtedes ahvatlevaid kuulutusi, mis lubasid maha võtta needust, puhastada karmat ja parandada biovälja. Samal ajal teritati nii nende kuulutuste kui ka ravitsejate endi kallal hambaid televisiooni huumorisaadetes ja ka trükiväljaannetes. Enesest lugupidaval arstil polnud tollal sünnis neid sõnu ilma iroonia ja sarkasmita kasutada. Mina aga koos paari mõttekaaslasega mitte ainult ei kasutanud neid, vaid hakkasin nende keeruliste küsimustega tõsiselt tegelema – see oli täiesti arusaamatu tavalistele inimestele ning seda enam endistele kolleegidele, kellega koos olin palju aastaid töötanud. Siinkohal pean ütlema, et juba üle 15 aasta pöörduvad meie poole tavaliselt inimesed, kes on juba käinud erinevate spetsialistide juures ja proovinud ametliku meditsiini kõiki võimalusi.

      Ebatraditsiooniliseks ehk üldiselt omaksvõetust, traditsioonilisest, ametlikust erinevaks osutub tegelikult alternatiivmeditsiini teistsugune lähenemine tervise mõistele ja inimese haigusele. Me kasutame teistsugust diagnostikat ja teistsugust ravimeetodit. Et ma kord juba huvitusin millestki tavapäratust ja üldse mitte traditsioonilisest ning tahtsin seda pealegi veel arstipraktikas kasutada, siis tuli vähemalt endale selgeks teha, millesse end mässin – kogu teema oli minu jaoks terra incognita.

      Viimastel aastatel on mul väga tihti tulnud vastata küsimusele, kuidas ma jõudsin sellise eluni. Ja nii tekkis mul ühel hetkel tahtmine rääkida oma vaatevinklist huvitavatest ja olulistest sündmustest. Meenub ühe luuletajaga tehtud intervjuu, kus ta vastas küsimusele, kes on ta luuletuste adressaat, nii: „Mitte keegi. Ma kirjutan „nõudmiseni”.” Nii tahaksin öelda ka mina, siis saan rääkida sellest, mis mind ennast huvitab – vapustavatest inimestest, kellega saatus on mind kokku viinud. See lubab mööda vaadata sündmuste kronoloogiast ja rääkida vaevalistest otsingutest ja tehtud vigadest, õnnelikest leidudest ja rasketest võitudest, kibedatest pettumustest ja kaotustest. Ja loota, et see huvitab veel kedagi.

      Tee, nagu öeldakse, on elu metafoor. Kõige meelsamini määratleksin oma jutustuse teekonnamärkmetena – lugu jaamadest ja vahepeatustest, eluliselt olulistest või saatuslikest lõikudest, mis on maha märgitud sündmuste verstapostidega. See pole ilukirjandus, memuaariraamat (selleks on siin liiga palju meditsiinilisi fakte ja arutlusi) ega ka teaduslik traktaat (liiga palju isiklikku). Paljud autorid on kuulsuste elulugusid kirjutades jaganud nende elu erinevateks etappideks. Kunstnikel näiteks on igal etapil oma maalimismaneer ja värvigamma. Kõik teavad, et Picassol oli roosa periood ja oli helesinine periood. Niisugused etapid on olemas ka iga „tavalise” inimese elus.

      Sellel teel, mille nimeks on minu elu, on kõige pikema, 25 aastat kestnud jaamavahe nimeks REANIMATOLOOGIA. Minu õpetajaks ja eeskujuks oli Albert Akselrod, anestesioloogia kateedri dotsent riiklikus arstide täiendusinstituudis. Tema loodud on esimene reanimatsiooniline barokeskus, kus kõige raskemaid haigeid raviti barokambris. Ta organiseeris ja juhtis Nõukogude Liidu esimest reanimatsiooni väljasõidukeskust, juhtis telesaadet „Teie – 03”, kus ta mitte ainult ei selgitanud arusaadavalt reanimatsiooni ABC-d, vaid näitas ka mannekeeni peal ette, mida igaüks peab oskama teha ekstreemses olukorras enne arsti kohalejõudmist.

      Samal ajal oli ta üks Moskva Riikliku Ülikooli tudengite kuulsusrikka estraadistuudio „Meie kodu” (1957) loojatest. Selles stuudios kogunes andekate mõttekaaslaste seltskond, paljud said hiljem kuulsaks. Paljude inimeste teadvusse on Akselrod jäänud telemängu „Rõõmsate ja leidlike klubi” peaorganisaatorina. Akselrod juhtis 20 esimest saadet (alates 1961. a) otse-eetris. Tol ajal (1961–1963) võistlesid Tartus kõigi nelja vene fakulteedi (veel ei tuntud sellist terminit nagu venekeelne) tudengid – tulevased arstid, filoloogid, matemaatikud, füüsikud – omavahel teravmeelsuses ja leidlikkuses. Kui Tartu garnisoni sõjaväelendurid kutsusid meid võistlema, siis valisid tudengid mind ülikooli meeskonna kapteniks.

      Sel ajal oli Albert Akselrod meie jaoks kuulus ja populaarne isik, kuid sama kättesaamatu nagu kosmonaut. Võimatu tundus isegi mõte tutvusest temaga. Kuidagi aga juhtus nii, et tema, erakordselt võluv inimene, sädemeid pilduva huumori ja entsüklopeediliste teadmistega, kinkis mulle oma sõpruse. Peaaegu 20 aastat oli ta minu jaoks lihtsalt Alik, nagu ka paljudele teistele. Selle nime sai ka raamat temast – „Alik”, kus jagavad oma mälestusi sõbrad, sugulased, kolleegid meditsiinialalt ja kaaslased teatrist. Kõik kirjutavad kui tark, andekas, ilus ja elegantne ta oli, tõeline mees, erudiit ja suurepärane organisaator… Kõik on ühel meelel, et Alik oli fenomenaalne inimene. Kahtlemata oli tal veel üks harv omadus, mida nimetatakse suhtlemisandeks.

      Raamat ilmus 2008. aastal, mil ma juba lõpetasin tööd oma käsikirja kallal – see äärmiselt kütkestav, kuid samas ka tõeliselt töömahukas ettevõtmine oli veninud seitsme aasta pikkuseks. Käesolev sissejuhatus oli kirjutatud juba ammu, ma olin algusest peale otsustanud pühendada selle raamatu Akselrodile kui inimesele suure algustähega.

      Kui nüüd kõrgelennuliselt kõnelda, siis – olen aru saanud, et mulle on selles elus naeratanud Aliku näol fortuuna ja ma tänan saatust selle erakordse kingi eest. Iga kohtumine temaga oli mu hingele pidu, aga need peod ei toimunud sagedamini kui kolm või neli korda aastas, kui käisin Moskvas või tuli tema meie juurde Tallinna. Isegi istumine ühe laua taga kellegi sünnipäeval või lühike vestlus temaga andis mulle positiivse energialaengu ja hingelise heaolu tunde, mis püsis vähemalt kaks nädalat.

      1971. a kevadel loeti riiklikus arstide täiendusinstituudis esimest korda kursust anestesioloogiaosakondade juhatajatele. Meid oli 40 inimest – terve hiigelsuure Nõukogude Liidu kohta oli selliseid osakondi saja ringis. Kohe esimesel päeval tegi dotsent Akselrod midagi ainukordset – mitu tundi jutti dikteeris ta meile tervishoiuministeeriumi käskkirju ja instruktsioone, selgitas, kuidas neist aru saada ja millistes konfliktiolukordades on kasulik neile viidata. Oma kohustusi teadsime isegi, tema õpetas meid kaitsma oma õigusi, millest me midagi ei teadnud, sest rõhuval enamikul juhtudest kohalik administratsioon lihtsalt vaikis neist. Igale meist anti võimalus rääkida raskustest tööl ja öelda