Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
kui on hädavajalik viia kanüül suurde veeni, et ööpäevaringselt teha infusioonravi. Me teadsime, et paljudes läänemaades tegeldi rangluualuse arteri (vena subclavia) kateteriseerimisega (kanüülimisega). Meiegi oskasime seda, kuid meil puudusid spetsiaalsed kateetrid, mida oleks saanud hoida suures veresoones, ilma et see oleks tekitanud põletikku või trombe. Meeleheitlikel otsingutel proovisime kõike telefonijuhtmete isolatsiooni ja kokteilikõrteni välja. Hoolimata kogu meie kavalusest ja kõikvõimalikest steriliseerimisviisidest algas reeglina mõne päeva pärast põletik. Ühtki asendajat polnud võimalik veenis hoida üle paari päeva.
Olukord muutus kardinaalselt pärast seda, kui Alik Akselrod korraldas pretsedenditu aktsiooni. Vahetult enne loengutsükli lõppu ilmus meie auditooriumi grupp inimesi. Need olid meditsiinibioloogiliste seadmete instituudi ühe osakonna teadurid, kes töötasid kosmoseprojektide heaks, ning ajakirjanikud Komsomolskaja Pravdast, mis oli üks selle aja populaarsemaid ja mõjuvõimsamaid ajalehti. Teadlased rääkisid meile, et nende osakond on aastaid tegelenud kosmosetehnika nõuetele vastavate materjalide väljatöötamisega. Muu hulgas olid nad välja töötanud sellised veenisisesed kateetrid, mis võisid ilma igasuguste probleemideta olla mis tahes veresoones või organis kauem kui kuu aega. Selgus, et juba aastaid oli selliseid kateetreid paigaldatud kosmonautidele lennu ajaks, kuulus koer-kosmonaut Belka oli elanud sellisega terve aasta ja toonud ilmale isegi kutsikad. Teadlastel olid kaasas näidised, sealhulgas „lukuga” kateetrid – iga nõukogude anestesioloogi täitumatu unistus. Insenerid konstateerisid, et nende töö on tehtud ja varu on sajaks aastaks, nüüd nad käivad juba üle aasta mööda erinevaid instantse ja pakuvad tasuta kogu tehnilist dokumentatsiooni, mille väljatöötamiseks oli kulunud miljon rubla. Erinevad ametnikud olid neile öelnud, et midagi niisugust pole kellelegi vaja, et iga tehas vajab tootmise alustamiseks kindlat turgu, kuid nende toodetele ei ole nõudlust. Mõned kuud tagasi oli neil õnnestunud sokutada oma projektid väiksesse tehasesse Kurganis, seda tänu tuntud professori Jelizarovi eestkostele, kelle õhutusel ehitati samas linnas suurt kliinikut. Vaatamata väga madalatele hindadele oli aga huvi nende toodangu vastu tõepoolest väike, järgmiseks aastaks oli tellitud vaid 1000 kateetrit.
Auditoorium reageeris tormiliselt, väljendades äärmist nördimust. Akselrod selgitas külalistele arusaadavalt ja lühidalt, kui kriitilistes olukordades ja mille jaoks täpselt on meil selliseid kanüüle vaja. Lõppsõnas ütles Alik Akselrod, et selline masendavalt väike tellitud kateetrite kogus võib rahuldada ainult ühe haigla vajadusi ja sedagi siis, kui arstid on väga säästlikud.
„Kuidas te siis töötate? Kust te neid saate?” küsis vapustatud ajakirjanik.
„Kohe näete,” ütles Alik kavalalt naeratades ja palus inseneridel kaasavõetud näidised ridade vahel laiali jagada.
Külalise suurest portfellist pudenes lauale korralik kuhi kõikvõimalikke kateetreid. Ma istusin kolmandas reas, aga minuni jõudis ainult üks (viimane!) näidis – ülejäänud kadusid jäljetult. Viies tagumises reas tõusis kirjeldamatu lärm, arstid karjusid ja nõudsid, et nad saaksid kateetreid vähemalt vaadata ja katsuda. Keelitamistele ja palvetele näidised tagastada reageerisid kahes esimeses reas istujad nagu partisanid, koondades ridu – õlg õla kõrval.
Sellisest emotsioonide tulvast kurdistunud insenerid vabandasid ja selgitasid, et „lukuga” kateetrite näidiseid oli ainult esitluse jaoks (keeruline ja kallis tehnoloogia), aga poolfabrikaate on neil veel suhteliselt palju järel ja lubasid tuua need järgmisel päeval kateedrisse meile kingituseks. Kired vaibusid alles pärast Akselrodi kindlat lubadust, et igaüks saab „poolfabrikaadi”, vähemalt 5 meetrit (millest saab kokku 20 kateetrit!). Pärast seda rääkisid eri linnade arstid poolteist tundi, millest nad ise on püüdnud kateetreid valmistada ning kust ja kuidas hangivad defitsiitset kraami.
Osutusime kõik osalisteks improviseeritud etenduses, mille oli lavale seadnud suurepärane režissöör. Tõsi, ka arstid polnud lihtsad statistid, nad püüdsid võimaluste piires siiralt anda kibedatele faktidele iroonilist varjundit. Nii rääkis näiteks Krasnodari krai peaanestesioloog, et nende haigla kõrval asub veterinaariainstituut, kus teaduslikul eesmärgil ostetakse palju tehnikat piiri tagant (neil oli valuutat), ning reanimatoloogid said sealt mõnikord üht-teist piirituse vastu vahetada. Vladivostokis oli abiks tutvus kalamajanduse instituudi töötajatega.
Alik pöördus vaikselt minu poole sooviga, et räägiksin, milline on asjade seis õnnelikus Baltikumis. Tunnistasin, et meie elame tõesti päris hästi – Helsingi on lähedal, kõigest 60 km üle lahe, ja Soome anestesioloogid käivad meil kord aastas külas. Juba palju aastaid vahetame nendega standardseid kingitusi: meie teeme neile välja ja kingime pudeli viina, Vana Tallinna või šampanjat, nemad toovad meile lisaks vaakumpakendis kohvipakile kingiks kateetreid. Nii et pärast kohtumisi on igal meist taskus 3–5 imeilusat ühekordset kateetrit, mida kasutame minimaalselt 2–3 korda. Mõnikord tuleb oma varandusele surnukuuri järele minna ja vaadata, et patoanatoom seda lahkamise käigus ära ei lõhuks. Siis tuleb seda puhastada, pesta ja hoida tükk aega spetsiaalsetes lahustes, seejärel jälle pesta. Kahjuks talub õrn välismaa kraam sellist kohtlemist halvasti, enamasti lähevad kateetrid juba pärast teist kasutamist katki.
Komsomolskaja Pravdas ilmus meie pressikonverentsi kohta pikk artikkel, kus toodi muu hulgas ära ka minu väljaütlemised. Meid ei petetud – saime kõik lubatud ja nii ihaldatud „torukesed”, samuti blankettide näidised, et meie haiglate administratsioonid saaks kiiresti saata tehasesse suure tellimuse. Meil kõigil oli tuttavaid kolleege mitte ainult teistes haiglates, vaid ka teistes linnades, helistasime neile ning jagasime suurepärast uudist, palusime vajadused välja selgitada ja kiiresti tellimused esitada. Juba poole aasta pärast saime esimese partii steriilselt pakitud, tõepoolest ühekordseid kateetreid, aasta hiljem juba kõikvõimalike läbimõõtude ja erisuguste lukkudega kateetreid.
Tallinnas ehitati suurt kiirabihaiglat, kuhu pidi tulema eraldi lastekorpus mitme operatsioonisaali ja suure reanimatsiooniosakonnaga. Pool aastat oli haigla peakirurg keelitanud mind seda osakonda juhtima, kuid tulemusteta. Tal õnnestus mu vastupanu murda alles ettepanekuga minna kaheks aastaks Moskvasse kliinilisse residentuuri – tavaliselt stažeeriti seal 2–3 kuud. Residentuuri minnes oleks mulle avanenud ka võimalus võtta osa anestesioloogiakonverentsidest, mida korraldati Moskvas iga kuu, kuid kuhu meie sattusime tavaliselt väga harva. Ma oleksin saanud tunduvalt tihedamini Alikuga suhelda ja loomulikult vähemalt võimaluse külastada regulaarselt parimaid muuseume ja teatreid. Oli ainult üks tõsine vastuargument – mu poeg õppis 9. klassis. Kuidas ma ta üksi jätan? See probleem aga lakkas üsna kiiresti olemast – perekonnanõukogus hääletasid kõik minu õppimise poolt ja mu vanemad nõustusid poisi kaheks aastaks enda juurde võtma. Nii õnnestus mul tõepoolest ära näha peaaegu kõik etendused, mis jooksid Tagankal või Sovremennikus, palju huvitavat oli vaadata ka teistes tuntud teatrites.
Algul oli mul huvitav töötada ühes kõige suurematest, hästivarustatud lastekliinikutest, kus oli kolmekümne voodiga reanimatsiooniosakond, kuid umbes poole aasta pärast andsin endale lõplikult aru, et mul pole seal absoluutselt mitte midagi õppida. Kõike, mida meile serveeriti nagu uusimat, kasutasime Tallinnas juba mitu aastat (sombrevin, fentanüül, droperidol) ning eri liiki narkooside „uusimad” metoodikad olime ammu omandanud.
Esimese residentuuriaasta lõpus kutsuti mind lastekirurgia kateedri koosolekule. Kateedri juhatajal akadeemik S. Doletskil õnnestus hankida aparaat tsentraalse hemodünaamika diagnoosimiseks (terves Nõukogude Liidus oli selliseid aparaate kõigest kolm). Uute uuringutega oli tegelenud juba enam kui aasta üks verivärske teaduste doktor, selle ala spetsialist täiskasvanute diagnoosimisel (nimetame teda edaspidi doktor N. – iks). Akadeemik soovis uute ja originaalsete uuringutega „kaunistada” oma õpilaste dissertatsioone. Viimased aga olid väga koormatud ega jõudnud uut metoodikat omandada, mistõttu palus ta minul neid aidata. Sel juhul oleks ta saanud asjale ametliku käigu anda ning lasta mind anestesioloogiaosakonnast üle viia oma kateedrisse, dotsendi ja reanimatoloogi Valeri Balagini tiiva alla. Rõõmu varjates vastasin, et ei vaidle vastu. Jälgida oli vaja traumaatilise šoki ja ägeda peritoniidiga lapsi (vastavalt aspirantide-kirurgide dissertatsiooniteemadele). Samal ajal palus Balagin mind oma aspirandi-reanimatoloogi jaoks jälgida, mis toimub lastega, kui neil on äge hingamispuudulikkus.
Septembris