Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
ütles imestades ja hämmeldunult, et kõik kateedri töötajad said teate kätte, kõik nägid teda ja teade anti ka edasi, kuid ta kadus jäljetult…
Meile Alikuga tegi nalja, et N. nii kergesti kukub meie poolt seatud suhteliselt primitiivsesse lõksu. Igal juhul teadsid nüüd kõik, et ta ei kohtunud minuga kordagi. Kaitsmisele eelnevatel päevadel käitus ta aga hoopis rumalalt – ütles, et on raskesti haige, ning hankis kolmeks päevaks isegi haiguslehe. Eelkaitsmisele ta siiski ilmus.
Alik tegeles minuga iga päev: viis muudatusi teksti, et teha seda kõnekeelsemaks, palus korduvalt mul teksti ilmekalt ette lugeda, õpetas õigesti mõtterõhke panema, vahetevahel võttis isegi aega – ma ei tohtinud mingil juhul ajalimiiti ületada. Kahekümneminutilise esinemise jaoks valmistasime ette 17 värvilist slaidi – ettekanne oli hoolikalt üles ehitatud diagrammide ja tabelite selgitustele.
Doletski kiitis mind täpsete formuleeringute ja ilusa vormistuse eest. Kliiniku tuttavasse saali oli kogunenud ligikaudu sada inimest. Küsiti enam kui 25 küsimust, millele ma vastasin erilise vaevata, mõttes veel kord tänades Akselrodi (just selliste või väga sarnaste riukalike küsimustega oli ta mind pidevalt terroriseerinud). Protokolli, mis oli selliste sündmuste puhul kohustuslik, kanti esinemine ja vastukajad sellele, mis olid praktiliselt kõik positiivsed, väikeste märkustega – mis samuti olid sellisel puhul kohustuslikud. Olukord oli haruldaselt heasoovlik. Ülemus, kes oli ilmselgelt kõige toimuvaga rahul ja lõõgastunud, küsis heasüdamlikult, kas ka juhendaja tahaks midagi öelda.
Doktor N. tõusis püsti ja alustas oma vaevalt kellelegi arusaadavat kõnet nagu tavaliselt, vuristades ja kasutades teaduslikele sarnaseid termineid. Tema kümneminutilise esinemise kokkuvõte oli, et juba varem ei kuulanud ma absoluutselt tema nõuandeid ja tahtsin kõike omamoodi teha või kuulasin inimesi, kes on selliste keeruliste uurimuste asjus ebakompetentsed. Ja nüüd demonstreerisin kogu ilus oma teaduslikku võimetust ning esitasin täiesti toore töö, sellist dissertatsiooni pole kellelegi vaja ja seda on häbi isegi kellelegi näidata…
Akadeemik ütles ärritatult: „Kui juhendaja arvab, et dissertatsioon pole kaitsmiseks valmis, siis miks me siin aega raiskame?” Tõusis järsult ja suundus ukse poole.
Tavaliselt suudan ma lööke hästi taluda, kuid seekord läksid mu jalad nõrgaks. Tekkis rusuv vaikus. Ja siis äkki kostis teise professori lõikav hääl: „Palun kõigil kolleegidel kateedrist kohe tulla minu kabinetti. Mul on väga tähtis teadaanne.”
Saalis tõusis kära, kõik rääkisid korraga. Ta pöördus minu poole ja ütles vaikselt, kuid rõhutatult: „See puudutab ka teid. Ootan teid üleval.”
Kui sisenesin ülemuse kabineti avarasse eesruumi, viskus minu poole ehmunud sekretär küsimusega: „Kas ma koristan kõik ära?” ja viipas kaetud laua poole. Me olime temaga varem kõik kokku leppinud, hommikul olin toonud kohvi, Eesti suupisteid ja kohalikke pirukaid ning tema oli katnud laua pidulikuks kohvijoomiseks. Ma püüdsin talle naeratada ja ütlesin, et me tähistame sündmust igal juhul. Lõin selja sirgeks ja marssisin akadeemiku kabinetti. Kõik olid juba kohal. Mitte keegi ei vaadanud minu poole… Professor osutas vabale toolile ja ütles: „See, mis täna juhtus, on esmajärjekorras häbiks kateedrile. Mul pole kunagi olnud nii piinlik. Kõik siinviibijad teavad, kui palju meil kulub aega, et aspirante dissertatsiooni kaitsmiseks ette valmistada. Samal ajal pole doktor N. raisanud ühtki tundi, ehkki just nimelt tema kutsus inimese teisest linnast kohale. Ta sõitis spetsiaalselt siia aprobatsioonile, aga doktor N. valetas kõigile ja puges tema eest häbitult peitu. Nüüd ma saan aru, miks doktor N. määras sellise tähtaja – tal oli vaja ära kasutada Balagini eemalviibimist. Me teame kõik, et dissertant kogus kõigest ühe aastaga nii mahuka materjali, et seda said kasutada kolm meie aspiranti. Niipalju kui ma tean ja mäletan, aitas teda ainult dotsent Balagin. Töö osutus niivõrd oluliseks ja originaalseks, et aspirandid said autoritunnistuse, mis andis kateedrile samuti tublisti punkte juurde. Ja kuidas me kolleegi täname?”
„Missugune on siis teie ettepanek? Mida teised arvavad?” küsis Doletski.
„Ma teen ettepaneku tõmmata protokollist maha kogu see hullumeelne jama, millega tuli välja niinimetatud teaduslik juhendaja. Kui see on hädavajalik, võite lisada minu arvamuse. Kirjutage: „Töö on tähelepanuväärne, hiilgavalt vormistatud ja suurepäraselt illustreeritud. Suure praktilise tähtsusega.” Kõik! Kas hääletame?”
Kõik naeratasid ja hääletasid nagu üks mees poolt. Akadeemik kutsus mind enda juurde ja ütles: „Anna meile andeks, et nii inetult välja kukkus. Aga mul on väga hea meel, et me selle segaduse kiiresti lahendasime…”
Koosolekulised hakkasid kogunema peolaua taha, kus juba oli üks inimene – doktor N., kes sõi kiluvõileiba ja palus rõõmsalt endale veel kohvikest kallata. Professori, minu peamise kaitsja sain ukse juures kätte. Ta teatas kõva häälega, et tal on edasilükkamatud asjaajamised, ning mäluva doktor N. – i poole kõõritades vabandas, et ei saa üldist rõõmu jagada. Tema järel, kuid vähem demonstratiivselt, lahkusid veel mõned inimesed. Varsti tulid lillede ja õnnitlustega anestesioloogid, kellega ma viis aastat tagasi lihtsa residendina koos töötasin.
Pärast, juba koduses keskkonnas, ma mitte ainult ei jutustanud kõigest detailselt, vaid ka mängisin ette. Arutati teise professori ootamatut esinemist, ta oli ju hiilgav kirurg, sugugi mitte vähem tuntud kui kateedri juhataja (aga mitte reanimatoloog!). Miks ta pidas vajalikuks sekkuda? Minu kahe residentuuriaasta jooksul puutusin temaga väga harva kokku operatsiooniruumis, kuid ta osales aeg-ajalt meie koosistumistel. Anestesioloogidel oli ammusest ajast kombeks keskpäeval teed juua. Arstid, kes polnud sel ajal hõivatud, panid suure samovari käima ning lauale toodi präänikud ja kuivikud. Lisaks sellele tõi igaüks, mida sai – sulatatud juustust suitsuvorstini. Alati oli seal palju rahvast, osalesid kõik soovijad, alluvusvahekorrad ei kehtinud. Hinnati intellekti ja huumoritaju. Reeglina olid lauatagused vestlused lõbusad ja huvitavad.
Läks mööda kuu või kaks, kui helistas Balagin ja teatas, et tal õnnestus Doletski siiski ära rääkida – ta soostus hakkama „pulmaisaks”. Kõigepealt hakkab tema, kirurg, reanimatsioonialase töö peamiseks juhendajaks. Nad olid kõik läbi arutanud ega näinud muud võimalust, kuidas saaks doktor N. – i neutraliseerida, kateedri prestiiži kindlustada ja säilitada ning vältida häbi, kui tal tuleb pähe jälle mingi vemp visata. Asub ju õpetatud nõukogu, kes kaitsmise vastu võtab, teises instituudis – Moskva Teaduslikus Pediaatria ja Lastekirurgia Uurimise Instituudis. Sealset anestesioloogiaosakonda juhatab meditsiiniteaduste kandidaat Lekmanov, suurepärane spetsialist ja inimene. Ta lubas igakülgset abi ja tuge, dotsent aga olevat tema ammune tuttav.
Akselrod arvas, et peatähelepanu tuleb pöörata autoreferaadile: „See tuleb lihvida hiilgavaks. Ära unusta, et kohe pärast kaitsmist saadetakse see kõigisse Nõukogude Liidu meditsiiniraamatukogudesse ning vähemalt 10–20 inimest loevad töö tõenäoliselt ka läbi. Järelikult peab see olema niisugune, et ka kümne aasta pärast poleks häbi lugeda.”
Ning Alik tuli taas ja taas kord rongile vastu, töötas tekstiga, jälle me helistasime ja viisime parandusi sisse… enam kui kakskümmend korda! Kümme aastat hiljem võtsin õhukese brošüürikese kätte ja veendusin, et seda pole tõepoolest häbi lugeda.
Nädal enne kaitsmist sõitsin instituuti luurele ja sain teada, et kaitsmine toimub suures amfiteatris, et slaidid projitseeritakse hiigelsuurele ekraanile, aparaat asub kuskil lae all, sealt kustutatakse ka valgus auditooriumis, samal ajal põleb ettekandjal kateedris väike lambike. Otsustasime Alikuga, et efektitseme pisut: ilma ettekande esitaja käsuta pidi teatud hetkel tuli kustuma ja ilmuma slaidid. Pärast paari proovi oli kõik paigas (kaks noorukest aspiranti said slaidid ja teksti „režissööri märkmetega”). Jälle kulutas Akselrod minu peale oma aega, jälle sundis ta mind korduvalt keerulist teksti ette kandma. Otsustasime ka pisut kavaldada: kõige keerulisemad teksti osad, mida mul kuidagi ei õnnestunud takerdumata ette kanda, paigutasime slaidide alla. Kui kõik vaatavad ekraanile, siis saan rahulikult vajalikud laused lisavalgustust kasutades ette lugeda. Esimene ja viimane lõik tuli pähe õppida ja kiirustamata ette kanda, õpetatud nõukogu liikmetele ustavalt silma vaadates.
Kaitsmise päeva varahommikul helistas Alik ja ütles, et kõigil dissertantidel