Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
meie veendumust, et oleme õigel teel ja meie töö annab inimestele mitte ainult kergendust, vaid ka moraalset tuge ja tervenemislootust.
Radium bromatum
1991. a aprillis pidasime koos dr. V. Mulõginiga Kiievis loenguid ja viisime läbi praktikume arstidele, kes tahtsid omandada Volli meetodit meie modifikatsioonis. Kursused toimusid oblasti kümnekorruselises lastehaiglas, kus raviti ka pärast Tšernobõli katastroofi sündinud lapsi. Kolmandal päeval pärast seda, kui olime tutvustanud arste Volli meetodi põhimõtetega, selgitanud endokriinsüsteemi näitajate tähendust ja diagnostilist väärtuslikkust ning tutvustanud neile enterosorbenti (Kiievi oma!), jõudsime kõige olulisemani – diagnostika ja testimise praktiliste harjutusteni.
Esimeseks patsiendiks osutus kõhnuke ja väga kahvatu väike tüdruk Julia, kes vaatas meid tõsiselt ja täiskasvanulikult oma suurte silmadega, mis paistsid neid ümbritsevate tumedate varjude tõttu veelgi suuremad. „Kustunud pilk” kirjutatakse romaanides. Lapse käed rippusid tahtetult kere küljes, ta oli osavõtmatu, lubas mul ennast testida, kuid ei vastanud ühelegi küsimusele ega teinud üldse häält. Välimuse järgi oleks võinud teda pidada kolmeaastaseks, kuid selgus, et kaks kuud tagasi sai ta juba viis. Tema vanemad elasid Pripjatis ja töötasid aatomielektrijaamas. Tüdruk sündis neli kuud pärast avariid, ta oli peaaegu poole oma elust veetnud haiglates ja parasjagu oli sees nefroloogiaosakonnas. Raviarsti sõnul pidasid nad olukorda lootusetuks ega teadnud, kuidas last aidata.
Uuringutel osutusid tüdruku näitajad niivõrd madalateks, et meil tekkis kahtlus, kas aparaat on ikka korras. Kontrollimisel selgus, et aparaadiga pole midagi lahti. Alustasin sorbendiannuse testimisest. Üks tablett küll parandas natuke pilti, kuid seda oli ilmselgelt vähe. Panin testimiseks plaadile teise tableti – maksa ja endokriinsüsteemi näitajad ei ühtlustunud endiselt. Alles päev varem olin arstidele rääkinud, et enterosorbent ei tekita keemilist ühendit ühegi organismi keskkonnaga, see läbib soolestiku nagu võimas imur ning eemaldab kroonilise intoksikatsiooni eksotoksiinide passiivse sorptsiooni ja biodegradatsiooni endogeensete produktide asemel. Sorbent vabastab organismi vajadusest kulutada täiendavat energiat desintoksikatsiooniks ning vabastab niiviisi energiat, mida organism väga vajab oma homöostaasi toetamiseks.
Juhin tähelepanu faktile, et aastase praktika jooksul polnud me avastanud ametliku meditsiini jaoks nii tavalist korrelatsiooni patsiendi vanuse, kasvu ja kaalu ning enterosorbendi annuse vahel. Nii näiteks võib suurele mehele piisata ühest tabletist, kõhetu viieaastane tüduk aga vajada kaht tabletti kaks korda päevas. Kaks tabletti lebasid juba aparaadi plaadil, aga näitajad ei paranenud. Seminari kuulajad, soliidse staažiga klassikalised homöopaadid, pakkusid minu palvel välja oma variandid – preparaadid, mida nad oleksid patsiendile sümptomite kompleksist lähtudes määranud. Ilma sorbendita ei töötanud ükski preparaat, koos sorbendiga paranes pisut ühe üksiku organi töö. Et mitte meelt heita, pisut pingeid maha võtta ja näidata vähemalt seda, kuidas näeb välja mis tahes preparaadi üledoos, panin 40 minutit hiljem plaadile kolmanda sorbenditableti. Ja kohe hakkasid kõik näitajad, v.a parempoolne endokriinne meridiaan, lähenema normi alumisele piirile. Isegi mulle ei tulnud pähe, et selline värvuke vajab kolme (!) tabletti. Tänase päevani pole meil tulnud ühekordse doosina määrata üle kahe tableti korraga. Järelikult oli neerukahjustuse üheks põhjuseks koletu saastatus.
Hakkasime varem pakutud homöopaatilisi preparaate uuesti kontrollima. Tarvis oli parandada rikutud tasakaalu, eelkõige endokriinsüsteemi oma, aga see ei õnnestunud kuidagi. Lõpuks tõi üks arstidest – tuntud Kiievi homöopaat – flakoonikese ja asetas aparaadi plaadile kaks imepisikest terakest. Endokriinsüsteem paranes. Võtsin kogu sorbendi plaadilt ära. Kõik näitajad jäid normikoridori!
Pärast vaheaega kuulsime põnevat lugu. Mõned kuud tagasi, 1990. aasta lõpus sõitsid Kiievisse homöopaadid Austriast ja pakkusid Ukraina tervishoiuministeeriumile uut kõrge potentsiga preparaati radionukliidide organismist väljutamiseks. Nad seadsid rea tingimusi: aprobatsiooniga pidi tegelema kogenud pediaater, kes on tuttav homöopaatiaga ja kellel on võimalus jälgida tulemusi hea diagnostilise ja kliinilise baasiga statsionaaris. Ministeeriumisse kutsuti dotsent Jekaterina Tsvetkova, kes töötas Emade- ja Lastekaitse Instituudi kateedris ja oli kümme aastat homöopaatiat praktiseerinud, keda loeti suurepäraseks spetsialistiks ja kes pidas arstidele loenguid. Tema vastas ainsana kõigile nõudmistele. Tema doktoridissertatsiooni teemaks oligi just nimelt organismist radionukliidide väljaviimise võimaluste kindlakstegemine ning olemasolevate diagnostika- ja ravimeetodite võrdlev hindamine. Tulemusi fikseeriti ja kontrolliti Jaapani päritolu kompuutertomograafi abil, mis lubas registreerida maksa kaudu toksiinide elimineerimise protsessi. Kui mälu mind ei peta, oli see ainus selle taseme aparaat Nõukogude Liidus, mis saadi spetsiaalselt Tšernobõli laste jaoks. Meie kohtumise hetkeks oli jälgitud juba üle 400 lapse. Ka tomograaf kinnitas, et ainult kahe Radium bromatum XM tera sissevõtmine kolm korda (intervalliga 7–10 päeva) viis radionukliidid rakkudest täielikult välja. Just J. Tsvetkova oli meie kursuste algataja – ta oli juba kuulnud Volli meetodi diagnostilistest võimalustest ning kavatses tulemusi kontrollida ja lülitada need oma dissertatsiooni.
Sellest päevast peale töötasime koos V. Mulõginiga neljal käel kahe aparaadiga, püüdes uurida nii paljusid lapsi kui võimalik. Selgus, et sorbendi foonil parandas üks terake Radium bromatum XM kõiki näitajaid. Teiste sõnadega, piisas ühe tera ühekordsest sissevõtmisest, mis tähendas, et preparaati jätkus enamatele patsientidele. Kui meile seda preparaati natuke kingiti, oli meie rõõm kirjeldamatu.
Kümne päeva pärast otsustasime, et osa lapsi tuleb kutsuda teistkordsele testimisele. Kõik ootasid kannatamatult Juliakest. Me olime tema raviarstilt juba kuulnud, et esimest korda viimase aasta jooksul on märgata positiivset dünaamikat, et tema kliinilised ja biokeemilised verenäitajad on märgatavalt paranenud, tekkinud on söögiisu ja ta on hakanud rohkem liikuma ja teiste lastega mängima. Tüdruku väljanägemine rabas meid kõiki. Loomulikult ei pakatanud laps veel tervisest, kuid ta polnud ka enam surnukahvatu. Varjud silmade ümber olid veel alles, kuid need olid tunduvalt väiksemad ja kahvatumad. Kõige suurem muutus oli aga näha tema silmades: elavad, säravad, tähelepanelikud, huvitatud. Ta jälgis huviga minu tööd, lõpus aga isegi naeratas. Testimisel olid kõik näitajad juba 40–45 ühikut, veel alla normi, kuid mitte enam 15–20 ühikut nagu meie esimesel kohtumisel. Seejuures polnud vahet vasaku ja parema poole näitajatel. Kui esimesel kolmel päeval oli tüdruk saanud kolm tabletti enterosorbenti ja seejärel kolmel päeval kaks tabletti, siis nüüd piisas ühest tabletist päevas. Veel kolm päeva hiljem jäeti sorbent ära, õigemini jäeti sellega kuni järgmise testimiseni vahe sisse. Juba kuu aja pärast valmistati Kiievi homöopaatilises apteegis Radium bromatum 30, see polnud enam eksootika ja defitsiit, me saime seda piiranguteta kasutada.
Ette tõtates ütlen, et viimase 20 aasta jooksul testiti vähemalt 15 000 inimest eri linnades ja maades. Kõigi nende aastate jooksul polnud ainult neljal (!) patsiendil seda vahendit üldse vaja, s.t radionukliidid polnud nende organismi kuhjunud. Kaks neist olid elatanud talupidajad Lõuna-Eestist, kaks ülejäänut aga Siberist. Mitte ainult patsiendid, vaid ka arstid erinevates linnades, kus mul on õnnestunud viibida, eriti inimesed, kes elavad nn „ökoloogilistes heaolumaades”, olid kõik väga šokeeritud teatest, et nad on nii saastunud, et ka neil, tuleb välja, on radionukliidid. Imestasid Nõukogude Liidu kodanikud, kuid veelgi enam need, kes elasid „kaugel piiri taga”, olgu siis Soomes, Iisraelis, Šveitsis, Saksamaal, Kreekas, Brüsselis, Los Angeleses, Amsterdamis, New Yorgis või Barcelonas.
Meil on peaaegu kõigi jaoks sõna „Tšernobõl” katastroofi sümboliks, kuid paljude inimeste jaoks on see kauge, peaaegu abstraktne mõiste. Radiatsioon kahjustab ka geneetilisel tasandil, kus hoitakse kõige sügavamat informatsiooni. Füüsilisel tasandil kahjustub aga rakutuum, mille tagajärjel kuhjuvadki radionukliidid. Paraku kogunevad radionukliidid organismi mitte ainult radiatsioonikoldes saastumise tagajärjel, vaid ka tööst arvutiga ja mobiiltelefoni kasutamisest. Kõige tõsisemad kahjustused kutsub aga esile… mikrolaineahi, milles tapetakse valmistatava toidu energia, mis moodustab kolmandiku organismi energiavarudest.
20. sajandi algusest peale on arstid ja farmatseudid otsinud vahendeid kiiritustõve ravimiseks. Ainult homöopaadile sai aga pähe tulla nii lihtne