Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
neid ja teinud ise avastusi, isegi kui need polnud suured. Nad saavutasid kaalukaid tulemusi ja alles pärast seda hakkasid tegelema populariseerimisega. J. T. Kent summeeris, interpreteeris ja süstematiseeris S. Hahnemanni käsikirju. Ta selgitas tänapäevakeeles iga paragrahvi ja muutis mõistetavaks geniaalse loomingu, mis oli esitatud kõige keerukamas keeles. Samamoodi saab vaadelda V. Botti tööd antroposoofilise meditsiini alal – ka tema püüab arste asjast huvituma panna. See tal ka õnnestub – ta suutis R. Steineri tohutust pärandist välja sõeluda selle, mida praktiseeriv arst peab tänapäeval teadma. Põhitähelepanu osutab ta patogeneesile (kuidas haigus areneb) ja esitleb vaimuteaduse uurimusi arsti vaatenurgast. Ei ole ju ka kõige tänapäevasemad uuringud, kus kasutatakse keerukat aparatuuri, tavalisele arstile kohe arusaadavad. Seepärast ta selgitabki uue meditsiini uurimismeetodeid, kõige keerulisema jutustab aga ümber lihtsas ja arstile mõistetavas keeles. A. Besant rääkis sellest, millest oli kirjutanud Jelena Petrovna Blavatskaja, kelle raskestimõistetav sõnastus pole tavalisele, ettevalmistuseta inimesele praktiliselt arusaadav. Bob Frissell muutis võimalikuks Drunvalo Melchizedeki loengute lugemise ja mõistmise. Ka tema kohta võib öelda, et ta suutis tohutu keerulisest materjalist välja sõeluda olulise.
Harish Johari, professionaalne kunstnik, skulptor ja helilooja, praktiseeriv joogi, ajurveeda, india astroloogia, numeroloogia ja kivimaagia, rituaalide, meditatsiooni ja vanade tantristlike teaduste tundja, kuulub nende vaimsete õpetajate hulka, kes usuvad, et ajastute murdekohtades tuleb kõik müstilise traditsiooni saladused avalikustada neile, „kel on kõrvad, et kuulda”. Ta avab tantra printsiibid ja olulisemad detailid, kirjutab aja, ruumi ja mateeria kolmainsusest, Platoni kehadest ja sakraalgeomeetriast. „Iga inimene peab tunnetama oma uinuvaid võimalusi. Me peame tegelema enesetunnetusega, selleks tuleb mõista end kui mikrokosmost ja saada aru oma seostest makrokosmosega. Kõik kaasaegsed teadused kipuvad inimest paljudeks osadeks jagama, samal ajal kui religioossed õpetused näevad sellist mitmekülgsust kui ühtsust.”
Doktor Lobsang Rampat’d õpetati ja kasvatati alates tema seitsmeaastaseks saamisest Lhasa (Tiibet) kloostris ja temast sai laama. Ta saadeti meditsiini õppima Hiinasse, seejärel elas ta 20 aastat Ameerikas ja siis Kanadas. Tal on võimas „kolmas silm” ja selgeltnägemise anne. Uurinud Lääne inimese mentaliteeti, sõnastab ta arusaadavalt suure Ida tarkuse põhimõtted. Oma arvukad raamatud ehitab ta üles nagu südamlikud vestlused lugejaga ja selgitab keerulisi mõisteid, kasutades idamaiseid mõistujutte, Vana-Kreeka müüte ja tänapäevaseid tehnilisi termineid ning luues arusaadavaid ja kõigile tuttavaid kujundeid.
Omraam Mikhaël Aïvanhov, prantsuse filosoof ja pedagoog (sündis Bulgaarias), vaatleb kõigis oma teostes sama probleemi: inimene ja tema täiustumine. Ta räägib peenkehadest ja tšakratest, otsides pidevalt võrdlusi piibli süžeedega. Iga teemat, mida ta puudutab, seletatakse alati selle kasu seisukohast, mida inimene võib saada oma eneseteadvuse, enesetäiustamise ja oma elu parema organiseerimise jaoks.
Ernst Muldašev (Venemaa), professor, Ülevenemaalise Silma- ja Plastikakirurgia Keskuse (Ufaa linnas) direktor, kirurgilise biomaterjali – alloplandi – leiutaja, 52 rahvusvahelise patendi omanik, külastanud oma loengute ja näidisoperatsioonidega 40 maad. Tema poolt juhitud kollektiiv lõi arvutiprogrammi, mille nad nimetasid oftalmogeomeetriaks ja mis analüüsib silmade geomeetrilisi parameetreid. Teadlased pildistasid kõiki maailma inimrasse ja arvutasid välja „statistiliselt keskmised silmad” – need kuuluvad tiibeti rassile. Seejärel arvutasid nad välja inimkonna migratsioonitee Tiibetist, mis üllataval kombel langes kokku ajalooliste faktidega. Pärast aga märkas üks kaastöötaja, kes oli turistina Nepalis, et igas kloostris on ühesugune suurte ebaharilike silmade kujutis. Neil õnnestus fotode järgi taastada nende silmade omaniku pale. Tulemus oli uskumatu – „portree” ei vastanud ühelegi meie planeedil elavale inimesele! Organiseeriti kolm teaduslikku ekspeditsiooni üle Himaalaja ja mõistatus leidis lahenduse. Autor tunnistas, et tõendid, mis saadi India, Nepali ja Tiibeti laamadelt, gurudelt ja svaamidelt, tekitasid „normaalse kirurgi” peas „täieliku segaduse”. Ta poleks kunagi osanud arvata, et hakkab ekspeditsiooni faktiliste materjalide ning kirjanduslike ja religioossete allikate põhjal tegelema maailma loomise ja antropogeneesi probleemidega ning religiooni filosoofilise mõtestamisega. Oma raamatutes tsiteerib ta teiste hulgas ka Jelena Blavatskajat, keda tunnevad Idas kõik laamad – nad peavad teda 20. sajandil elanud pühendatutest suurimaks.
Aleksander Svijaš (Venemaa), tehnikateaduste kandidaat, õpetlane-leiutaja, psühholoog, parapsühholoog, paljude esoteeriliste raamatute autor sõnastab esimesena täiesti ammendavalt karmaliste vastastikuste mõjutuste üldise teooria, karmadiagnostika meetodite põhimõtted, räägib hingelise täiustumise teedest ja negatiivsetest probleemidest vabanemise viisidest. Tal on mitme ravitsemiskooli diplom ja oma raamatutes annab ta hulga praktilisi nõuandeid, kuidas kasutada esoteerilisi teadmisi igapäevaelus.
Sharon Bodo ja Ken McMillan. Nende raamatuga on seotud üks kummaline lugu. Kui ma valmistasin ette artiklit „Tšakradiagnostika”, siis küsisin Luule Viilmalt, kas ma tohin kasutada mõningaid tema esimese raamatu illustratsioone ja kust need on võetud. Luule tunnistas, et kui ta eesti kogukonna kutsel kuu aega Ameerikas oli, siis kinkis keegi kuulajatest talle väikese raamatukese, mis selgitas üksikasjalikult tšakratega töötamise põhimõtteid. Ta ei püüdnudki teksti süüvida, sest ei vallanud piisavalt inglise keelt, kuid talle meeldisid väga ilusad illustratsioonid ja ta võttis neist enamiku oma raamatusse üle. Enne Ameerikast lahkumist andis ta raamatu kellelegi vaadata, kuid seda ei antud tagasi. Luule Viilma avastas selle alles koju tagasi jõudnuna. Kahjuks ei mäletanud ta autorit, raamatu pealkirja ega sedagi, kelle kätte ta raamatu andis. Kuid mäletas see-eest hästi, et raamatus polnud ühtki allikaviidet. See on uskumatu, aga fakt – ma leidsin selle raamatu, millest Luule mulle rääkis, üle 10 aasta tagasi, vene keelde tõlgiti see aga alles 2005. aastal.
Reinhardt Voll (1919–1988), saksa hambaarst, kes tundis huvi Ida filosoofia ja Hiina meditsiini vastu, mis jäid kaugele tema peamisest meditsiinialasest spetsialiseerumisest. Ta tahtis viia Lääne inimese „risustatud” teadvusse Idas levinud ettekujutuse maailma ja inimese kui selle orgaanilise osa ühtsusest.
Volli meetod
Akupunktuur toetub iidsele, enam kui 5000-aastasele Hiina filosoofiale, mis on unikaalne vaadete süsteem inimesest ja teda ümbritsevast universumist. Hiinlased vaatlevad inimest kui mikrokosmost, mis asub universumi makrokosmoses. Energeetilised vood, mis neid kaht maailma ühendavad, alluvad samadele seadustele ja kindlustavad inimorganismi elutegevuse. Need vood toimivad akupunktuursete meridiaanide süsteemis. Arvukate uuringute käigus on selgunud, et konkreetsete akupunktuuripunktide, millest igaüks on mõne organi või selle osa korrespondentpunkt, energeetilise potentsiaali tase peegeldab vastava meridiaani ja sellega seotud organi energiataset. Potentsiaali kõrvalekalle normist kannab olulist teavet energeetilise tasakaalu häirest ja annab tõendeid organismi düsfunktsiooni tüübi kohta.
R. Voll konstrueeris seadeldise (selle peamine osis on ampermeeter), mis võtab akupunktuuripunktidest numbrites väljendatud näitajad. See lubab luua objektiivse pildi inimese organismi seisundist. Eletroakupunktuurdiagnostika meetod on põhimõtteliselt uus lähenemine diagnostikale ja ravile ning avab juurdepääsu nendele infoallikatele, mis varem jäid kättesaamatuks.
Tema meetodi teine suur saavutus on tagasiside. Aparaadi vooluahelaga ühendatud plaadile saab asetada haigele määratud homöopaatilise preparaadi või varem võetud ravimi, ehte või kosmeetikatoote, toiduaine või loomakarvad ning jälgida, kuidas organism neile regeerib ja kas konkreetne aine või ese on allergeen. See lubab ravimeid testida – saada mõne minuti jooksul organismi reaktsioonile tuginedes vastuse küsimusele, kas vahend sobib sellele inimesele. Seega saab teada, kui efektiivselt ravim haigele mõjub, ilma et selle peaks organismi viima. Nii väheneb miinimumini risk, et arst teeb vea või ravim põhjustab allergiat.
R. Voll avaldas oma töö 1953. aastal. Tema metoodika põhines tohutul statistilisel materjalil, mille ta kogus kontsentratsioonilaagris, kus töötas vabapalgalise arstina. Just selle asjaolu tõttu oli Nõukogude Liidus tema meetod algul täiesti põlu all. Saksa arsti avastus levis aga kõigele vaatamata üle laia maailma ja tunnistati