Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
kirjutas 50 aastat hiljem: „Samamoodi nagu on midagi ühist mehe ja naise anatoomias, on ühist ka haiguste ja ravivahendite anatoomias… Kui arst tahab, et ravim haiguse vastu aitaks, siis peavad need olema sarnased. Ükskõik milline ka poleks haigus, seda tuleb ravida sarnasega.”
James Tayler Kent (Inglismaa) koostas 20. sajandi hakul „Repertooriumi” – sümptomite ja homöopaatiliste preparaatide teatmiku ning pidas arstidele loenguid, et aidata neil sügavamalt mõista homöopaatia peamisi põhimõtteid. Homöopaatia filosoofia loengutes selgitas ta iga S. Hahnemanni „Ravikunsti…” paragrahvi ja ütles, et tema loengud on justkui kommentaarideks selle homöopaatide piibli juurde. Tema arvates pole homöopaatia ainult teadus, vaid ka kunst, mis ravib haigust sarnasuse seadusest lähtuvalt. Konkreetse inimese haiguses kajastub tema enese „mina”, seepärast „arst võib näha ja peab nägema igas konkreetses haigusjuhtumis vaid sisemise seisundi muutusi”. Kõigil juhtudel, mil arst-allopaat ei tea, miks inimene suri, tehakse lahang, et põhjus välja selgitada. Põhjuseks aga sõnastatakse siseorganite patoloogilised muutused. Tegelikult on see aga haiguse tagajärg, sisemise harmoonia rikkumise ilming ja mitte kuidagi põhjus. Me ütleme, et inimene suri, kuid lahangul leiame, et kõik organid on omal kohal. Elav inimene tunneb, näeb, kuuleb, kombib, püüdleb pidevalt millegi poole ja suudab mõelda. Laip ei taha ega mõtle midagi. Järelikult on eluprotsessi aluseks tahte olemasolu ja võime mõelda. Nende kahe – tahte ja mõistuse – koostöö ongi see, mida nimetatakse sisemiseks eluenergiaks, mis kontrollib ja reguleerib kõiki füüsilise keha protsesse. Tahe ja mõistus määravad inimese käitumise. Inimene ei tegutse, kui ta seda ei soovi, ja ta teeb ainult seda, mida mõtles. Mõistuslik olend ei saa teisiti.
Vladimir Ivanovitš Dal, vene keele seletava sõnaraamatu koostaja, lõpetas 1829. a Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonna, teenis Vene-Türgi sõja ajal arstina tegevarmees ja töötas ordinaatorina Umáni, Poola, Kiievi ja St Peterburgi sõjaväehospidalides. 1830.–1831. aastal arutasid haritud inimesed elavalt uue suuna üle meditsiinis, milleks oli homöopaatia. Sel ajal möllas kooleraepideemia ja erinevates Euroopa maades oli saadud häid tulemusi koolera ravimisel homöopaatiliste vahenditega. Uue suuna vastastest, kes väitsid, et homöopaatia on vale ja šarlatanlus, ei suutnud keegi raevukuse poolest võistelda V. Daliga. Ta nõustus oma tudengipõlve sõbra ja toonase Peterburi Meditsiinilis-Kirurgilise Akadeemia professori, pealinna autoriteedi Carl Johann von Seidlitzi ettepanekuga „see kool välja naerda ja näidata seda kõigile tarkadele inimestele kogu selle alastuses ja tühisuses, hoiatada kergeusklikke ja häbistada petiseid… Homöopaatia alused on jama, selle tõendid ja viited – vale ja pettus, homöopaatilise ravimise teooria külmavereline kuulamine paneb inimese kannatuse ja mõistuse tõeliselt proovile… See õpetus on kuri, selle tagajärjed on halvad. See varjutab mõistuse ja jätab meid ilma mõtlemisandest, selle imepärane mõju pole aga muud kui muinasjutt…”.
1833. aastal kirjutas ta sõbrale: „Pettusin lõplikult tavalises allopaatilises ravimisviisis… Pettumist meditsiinis võib võrrelda täieliku katastroofiga.” Kuigi tal puudus igasugune varandus, leidis ta endas piisavalt kindlameelsust ja läks erru, jättis arstipraktika täielikult maha ning töötas ligi seitse aastat Orenburgis sõjaväekuberneri juures eriülesannete ametnikuna. Seal nägi ta oma silmaga, kuidas arst-homöopaat lootusetu haige terveks ravis. V. Dal veenis kolleegi tegema „homöopaatilisi” katseid tema endaga – 1833. a osales ta Carbo vegetabilise katsetustel, seejärel aga 1835. a Natrium muriaticum’i omadel. Pärast seda kirjutas ta mehiselt ja pattu kahetsedes: „Ma tean oma kogemusest, et pole kerge taganeda oma sõnadest, mille eest oled kindlalt seisnud. Pole kerge midagi uut vastu võtta ja seista selle eest, mida ise oled seni nimetanud hullumeelsuse või pettuse sünnitiseks. Vähesed saavad sinust arust, vähesed neist vähestest usuvad su kavatsuste ja tegude siirusse. Ma näen ka ise, et palju kasulikum, rahulikum ja ohutum oleks jääda vana veendumuse juurde…” Lühikeseks ajaks pöördus V. Dal uuesti arstipraksise juurde tagasi, „et ravida haigusi homöopaatiliste vahenditega”. Ta kirjeldab detailselt ja avaldab regulaarselt materjale ravi tulemuslikkuse kohta, tema artiklid homöopaatiliste preparaatide (Arnica, Aconit, Silicea, Hepar sulphuris, Spongia jt) kohta on originaalsed ja andekalt kirjutatud. 1837. a päästis ta homöopaatilisi ravimeid kasutades omaenda raskes seisundis (nn vale kõridifteeria) poja. „Mõne tunni jooksul ravis tühine annus ta täiesti terveks. Haigusele sai pandud piir, see peatus ega arenenud edasi,” kirjutas ta. Kõrge riigiametnikuna aitas V. Dal udelliarstil K. K. Bojanusel, homöopaatia tulisel jüngril, 1854. a avada Nižni Novgorodis 40 voodikohaga homöopaatilist haiglat, pärast seda aga apteeki.
Leon Vanje (Prantsusmaa) kirjutas 1926. aastal, et meditsiin on üks ja ainus ning arstikunsti aluseks on kaks printsiipi. Mõlema kasutamine nõuab oma metoodikat, mis põhineb oma printsiipidel. „Rumal on üht teisele vastandada. Ei tohi uuesti teha sama viga, mille tegi Galenus, kes kahjustas üht printsiipi teisele vastandades Hippokratese õpetust.” Samal ajal arvab ta, et arst, kes soovib oma praktikas kasutada homöopaatilist ravimeetodit, peab õppima uut moodi mõtlema, kuid ei tohiks loobuda kõigest sellest, mida ta on varem õppinud. Haiget organismi vaadeldakse kui dünaamilist süsteemi, mis on tasakaalust välja läinud ja kus tuleb tasakaal taastada. Arsti esmane kohus on ravida ja ta peab kasutama kõike, mis saab tervenemisele kaasa aidata. „Pole vaja asjatult raisata aega ja jõudu allopaatilise (analüütilise või Galenuse) ja homöopaatilise (sünteetilise või Hippokratese) meditsiini vastandamisele. Analüüs – see on uurimus, süntees – vaatlus. Kõiki patoloogilisi seisundeid, nende põhjusi, arenguteid ja tagajärgi tuleb hoolikalt tundma õppida. Loodus sidus need omavahel kokku ja meditsiin peabki põhinema nende seaduspärade tundmisel.” L. Vanje usub, et haigus, haige ja ravim moodustavad kolmiku ja arst peab sellesse suhtuma kui tervikusse. Haigusel on kuju, haigel nägu ja ravimil on korraga nii kuju kui ka nägu. Võttes kokku oma 20-aastast töötamist ja õpetamist Prantsusmaa homöopaatiakeskuses, kirjutab L. Vanje, et tänapäeva meditsiinil pole, millele toetuda, sest see eitab minevikku: „Tänapäeva meditsiini tragöödia on selles, et see püüab uued faktid toppida vanade doktriinide raamidesse. Tänapäeva meditsiinil pole aluspõhja. Ainult homöopaatia oma vankumatute ja selgete, enam kui ühe aastasaja jooksul kontrollitud printsiipidega saab anda arst-praktikule elemendid, et panna diagnoos ja leida vahendid edukaks ravimiseks. Arst, kes soovib oma praktikas kasutada homöopaatilise ravi meetodit, ei pea loobuma kõigest sellest, mida ta varem on õppinud, kuid peab õppima uut moodi mõtlema. Vältimatult tuleb tundma õppida haige kui mõtleva olendi reaktsiooni, tema tervisehäireid tervikuna, mis ilmnevad üksteise järel, kindlas kronoloogilises järjekorras. Kõigepealt sensoorsed häired (haiglane olek, muutused tundlikkuses, iseloomus ja temperamendis), seejärel ühe või mitme organi funktsionaalsed häired ja lõpuks organi või süsteemi anatoomilised kahjustused. Homöopaatia praktika on lihtne. Piisab haige jälgimisest, tema häirete reaalse geneesi teadasaamisest, reaktsiooni laadi täpsustamisest ja sellele haigele individuaalselt näidustatud ravimi determineerimisest.”
Proceso Sanches Ortega pühendas oma peamise, fundamentaalse töö miasmide teooriale. Ta töötas Argentinas 20. sajandi teisel poolel.
Rudolf Steiner (Šveits) lõi antroposoofilise meditsiini, mis põhineb ettekujutusel inimese olemusest ja vastab tema mitmekihilisele kehalisele, vaimsele ja hingelisele reaalsusele. „Pärast seda, kui ammuste (arstide) tee liiva alla mattus, valiti teine tee, mis põhines tundel, et inimene on tõepoolest midagi palju enamat retordist. Võib proovida võtta selle, mis on looduses, ja kasutada potentseerimise abiga jõude, mis on olemas juba olemasolevate substantside tuumas. Tee, mis lookleb peamiselt Hahnemanni suunas ja kujutab endast uut vaimustust üldinimlikest meditsiinipüüdlustest…” Oma teaduslik-vaimse uurimistöö põhjal selgitas R. Steiner sarnasuse seaduse vääramatust ja lõi Paracelsuse õpetusele toetudes „antroposoofilised” homöopaatilised preparaadid. Kõige selle jaoks, mida vaimuteadus esile tõstab, pole sisuliselt olemas allopaate kui niisuguseid. Tegelikult teevad kõik ravimid, nende hulgas ka allopaatilised, organismis läbi homöopatiseeriva protsessi ja ravivad ainult tänu sellele. Homöopatiseeriv protsess teeb organismis seda, mida allopaat ei tee – livideerib ravivahendi eri osade sidemed. „Meil on olemas ainult maised vahendid inimese keskkonnast, millega me saame inimorganismi