Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
puhul – pärast pikaajalist survet pehmetele kudedele näiteks kaevandusavarii või maavärina ajal. Mäletan, millist õudust tundsin, kui esimesel päeval pärast Armeenia maavärinat (7.12.1988) näidati telerist košmaarseid kaadreid purustatud linnast Spitakis: kohutavate varemete taustal jookseb nuttes ja karjudes mees, kätel üleni verine laps, kes on just varemete alt vabastatud. See foto avaldati paljude maade ajalehtede esikülgedel. Hääl kaadri taga rääkis erutatult, et inimesed, kes ise olid raskelt põrutada saanud (maavärin hinnati 9 pallile Richteri skaalal), kaevasid 5–6 tundi paljaste kätega kokkuvarisenud kooli varemetel, et lapsi välja aidata. Terveksjäänud masinatega viidi nad kohe Jerevani.
„Jumal hoidku, nad ei jõua kohale!” karjatasin tahtmatult.
Arstid, kes abistasid Armeenias kannatanuid, rääkisid, et kõige masendavam oli näha murest hulluvaid inimesi, kes ei suutnud kuidagi mõista, mis juhtus, miks nad jõudsid haiglasse… surnud lastega. Need õnnetud käisid mitu päeva nagu kuutõbised ümber haigla, küsides ikka ja jälle personalilt, miks surid lapsed, kes suure vaevaga varemete alt elusana päästeti. Neil lastel tekkis kopsušokk ja sellepärast lämbusid nad juba teel haiglasse… Seda, kuidas niisuguses traagilises olukorras käituda, pole kellelegi kunagi õpetatud ka kohustuslikes kodanikuõpetuse tundides. Seal selgitati peensusteni, kuidas ja millesse end mähkida ja kuhu roomata, kui satud aatomiplahvatuse epitsentrisse, aga mitte seda, et raskete ja pöördumatute tüsistuste vältimiseks ja hukkunute arvu vähendamiseks tuleb kõigepealt paigaldada muljutud jäsemele žgutt ja alles seejärel vabastada inimene varemete alt. See on ju nii lihtne.
Juba tund aega pärast seda, kui uudistesaates „Vremja” räägiti maavärinast, kutsus Tartu Ülikooli kliinilise haigla peaarst kokku haiglanõukogu. Nad arutasid väljasõidubrigaadi koosseisu (mõned kirurgid ja üks anestesioloog). Seejärel võttis peaarst, kes „kohakaasluse alusel” oli ka kogenud reanimatoloog, ühendust linna sõjaväegarnisoni komandandiga. Nad said tuttavaks mõni aasta varem Lõuna-Eestis toimunud tragöödia ajal – heinaniidumasin lõikas tüdrukul ära mõlemad jalalabad. Toona oli Tartus ainult üks mikrokirurg, sellised operatsioonid kestavad aga palju tunde, mingil juhul poleks üks spetsialist suutnud päästa mõlemat jalga. Teine otsast lõigatud jäse poleks selle aja jooksul säilinud isegi steriilses jääga pakendis. Sanitaarlennuki brigaad ei saanud millegagi aidata – lennukis polnud spetsiaalset varustust. Meelt heites helistati igaks juhuks linna sõjaväekomandandile, kirjeldati olukorda ja öeldi, et last saab aidata ainult Leningradis või Kaunases. Kindral küsis ainult seda, mitu minutit tal otsuse vastuvõtmiseks aega on. Talle vastati, et reanimobiil kannatada saanud lapsega kihutab juba Lõuna-Eestist Tartu poole ja haiglasse jõuavad nad 35–40 minuti pärast. Täpselt kümme minutit hiljem helistas kindral ja teatas, et nad viiakse Kaunasesse, kus sõjaväelennuväli on haigla lähedal. Leningradis kaotaksid nad palju aega, sest Pulkovost tuleb haiglasse sõita läbi terve linna. Koos haiglast peale võetud kirurgi ja traumatoloogiga sõideti lennuväljale, stardirajal ootas sõjaväe transpordilennuk, reanimobiil sõitis selle pardale ja lennuk võttis kohe suuna Kaunase poole. Miilitsa saatel jõuti kiiresti lennuväljalt haiglasse. Operatsioonisaalis ootas juba kaks arstibrigaadi. Operatsioon läks edukalt.
Mõni aeg hiljem osutus komandant ise kliiniku patsiendiks. Igahommikust jalgpalli mängides kahjustas ta meniskit. Haiglas öeldi talle, et tuleb kiiresti opereerida. Ta vastas, et seda ei saa hetkel teha, sest just praegu opereeritakse tema naist (eemaldati kive täis sapipõis), tema aga lubas kohe pärast seda naist vaatama minna. Kirurg vihastas ja teatas, et opereerib viivitamatult, erakorraliselt. Kaks ja pool tundi pärast operatsiooni kutsus kindral välja oma adjutandi ja nõudis enda viimist teisele korrusele kirurgiaosakonda, kus viibis tema naine. Palatiuksel tõusis ta ratastoolist, marssis peaaegu rivisammul naise voodini, rääkis temaga mõne minuti, läks tagasi koridori ja… kukkus maha, kaotades valu tõttu meelemärkuse. Kohale jooksid arstid – traumatoloog ja anestesioloog-intern. Pilt oli üsna omapärane. Põrandal lebas surnukahvatu, kõhn, keskmist kasvu (umbes 160 cm) mees kindralimundris, kangelase täht rinnas, pomises midagi enda õigustuseks ja palus tasemini rääkida, et naine ei kuuleks. Tema kohal kõrgus arst – 203 cm pikk, endine korvpallimeeskonna Kalev mängija, meistersportlane. Tavaliselt rahulik, isegi flegmaatiline doktor karjus hirmsa häälega, trampis jalgu ja vehkis kätega. Anestesioloog viis ta eemale ja rahustas, pärast aga tõstsid nad patsiendi ärahirmutatud käskjala abiga ratastooli ja viisid palatisse. Sõjaväevorm võeti ja peideti ära. Õnneks polnud kogu lool ebameeldivaid tagajärgi. Ma tean seda lugu otsesest allikast, sest konflikti osapooli lahutanud anestesioloog oli minu poeg Boriss.
Tartu garnisoni komandandiks oli strateegiliste pommituslennukite diviisi komandör Džohhar Dudajev. Maavärisemise päeva õhtul olid arstid temaga kõik kokku leppinud, kella viieks hommikul oli sõjaväe transpordilennuk täielikult komplekteeritud välihospidali varustuse, köögi, steriliseerimisseadmete, autonoomse elektrisüsteemi, generaatori ja suurte veevarudega. Lennukisse oli laaditud diviisi kogu puutumatu strateegiline meditsiinivaru: steriilne sidumismaterjal, ühekordsed süstlad ja vereülekandesüsteemid, kõikvõimalikud lahused veenisiseseks manustamiseks. Otse (salajase objekti!) stardiväljal oli eraldatud ala, kuhu sõitsid (ja võisid sinna jätta oma autod) arstid ja õed, igaühel kaasas kohver „oma defitsiidiga”. Kell 7 hommikul oli kõik väljalennuks valmis. Medtöötajate brigaad koosnes 44 inimesest. Sinna olid lülitatud ka Armeenia noored, kes õppisid Tartus arstiteaduskonna vanematel kursustel – nad töötasid katastroofipiirkonnas nii sanitaride kui ka tõlkidena. Trappi juba eemaldati, kui lennuki juurde sõitis auto ja kummaliselt riides mees hakkas sealt mingeid kaste välja tassima, sõdurid aga viisid need kiiresti lennukisse. Grupi juht tundis huvi, et kes ta on ja mis see on. Mees vastas, et ta on raadioamatöör ja see on mikrolainealal töötav portatiivne raadiojaam. Paar tundi varem oli talle teatatud, et välja sõidab päästebrigaad ja tema hakkab oma „kolleegide” abiga tagama sidet keskusega. Ta võeti pardale ja pärast selgus, et ainult meie arstidel oli pidev ööpäevaringne side operatiivstaabiga Tartus – nende heaks töötasid kümned raadioamatöörid kogu maal. Hiljem kasutasid ka teised päästjad seda võimalust, et oma linnade või kodumaaga ühendust saada.
Õhus olles sai ekipaaž sõnumi, et ükski Armeenia lennujaam neid vastu ei võta, sest halva ilma tõttu pole võimalik maanduda (juurdelennul Jerevanile kukkus puruks Jugoslaavia lennuk päästjatega). D. Dudajev võttis ekipaažiga ühendust ja ütles, et neid oodatakse Gruusias Poti lennuväljal. Arstid rääkisid, et alles siis, kui nad olid juba maandunud, said nad aru, kui hiilgavalt oli kõik organiseeritud: lennuväljal seisid sõjaväeautod, sõdurid laadisid jooksuga lennuki sisu autodele ja nad ületasid sõjaväepatrulli saatel mäekuru. Kolonni ees sõitis soomustransportöör – juhuks, kui tulnuks kinnijäänud masinat välja tõmmata.
Kolmandal päeval pärast katastroofi jõudsid nad Leninakani, Tartu sõpruslinna. Linnas, mis oli saanud isegi rohkem kannatada kui Spitak, valitses täielik kaos. Polnud elektrit ja sidet, joogiveest oli terav puudus. Ei maksa unustada, et üheksapallises maavärinas saavad põrutada kõik, ka administratsioon polnud sellises seisundis, et midagi organiseerida. Üks armeenlasest tudeng, Eesti päästemeeskonna liige, oli Leninakanist pärit ja osutas hindamatut abi – hinnalist aega polnud vaja kulutada orienteerumisele ja küsimuste esitamisele. Inimesed kujutasid endale katastroofi suurust halvasti ette, nad viisid haavatuid, läksid ise või neid kanti (harvem sõidutati) kohta, mis neil seostus meditsiinilise abiga – kohta, kus oli asunud linna kõige suurem ja tähtsam haigla. Just sinna, raudteejaama esisele platsile, vundamendini rusudes raudteehaigla ette rajatigi hospidal.
Ametlik teade maavärina kohta läks eetrisse alles katastroofipäeva õhtul, seepärast jõudsid väljaõppinud päästjad Jerevani mitu ööpäeva pärast tragöödiat. Esimestena saabusid Tbilisi arstid. Nende meeskond sõitis appi samal päeval, ootamata „korraldusi kõrgemalt poolt”. Nad liikusid edasi suure vaevaga, läbi lummemattunud mäekuru. Inimeste päästmiseks tuleb nad õnnetuse piirkonnast evakueerida, viia lähimasse haiglasse ja alustada viivitamatult infusioonravi. Reeglina jääb ajast katastroofiliselt puudu, inimese elu sõltub teinekord tõepoolest sekundi murdosast. Kahjuks ei piisanud inimeste leidmisest ja haiglasse viimisest – siis alles algas võitlus nende elu pärast. Šokis organid oli vaja „puhtaks uhtuda”, seepärast oli eri maadest toodud Armeeniasse palju kunstneeruaparaate.