Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
ulatuslikku infusioonravi, kanti üle doonoriverd, üks neer on eemaldatud, sepsis, maksapuudulikkus. Oli tehtud kaks hemosorptsiooni, kuigi rasedus on selliste operatsioonide läbiviimisel tõsiseks vastunäidustuseks.
Sellegipoolest tulid sünnitusabiarstid päevast päeva kohale ja käisid iga kord peale, et see küsimus tuleb lahendada enne 26. nädalat. Miks just selline tähtaeg? Selgus, et statistika järgi loetakse raseduse katkestamist või katkemist enne 26. nädalat loote hukkumiseks, pärast seda aga lapse hukkumiseks. Selleks et statistilisi näitajaid mitte halvendada, kiirustasid akušöörid otsusega, põhjendades seda veel ka nii, et pärast kõike juhtunut sünnib defektne laps ja seega pole mõtet rasedust säilitada.
Ma helistasin kolleegidele Moskvasse, günekoloogia ja sünnitusabi instituuti. Anestesioloogid vastasid, et neil puudub rasedatele hemosorptsiooni tegemise kogemus, kuid nad usuvad, et vaevalt suudab ühe neeruga patsient kunagi tulevikus veel sünnitada ja nad on nõus, et igal katsel rasedust katkestada võivad olla saatuslikud tagajärjed. Aga seda, missugune laps sünnib, teab ainult Jumal. Lõpuks võttis laiendatud konsiilium vastu otsuse mitte sekkuda.
Tekkis ka teine küsimus: kuhu haige üle viia? Raseduspatoloogia osakond keeldus teda võtmast, kuna ta oli üle elanud raske sepsise. Meie instensiivravipalatisse toodi aga iga päev uusi haigeid operatsioonisaalist, seepärast oli suur ristinfektsiooni oht. Uroloogid võtsid ta oma osakonda. Möödus veel kaks nädalat, rasedus arenes normaalselt, tüdruk tundis end hästi, käis meil iga päev külas, meie hoolitsesime ta eest ja söötsime teda. Jaanuari lõpus tuli meie juurde ta ema lillede, kompvekkide ja tänusõnadega. Ma palusin emal edasi öelda, et tütar mulle kodust helistaks ja räägiks, kuidas tal läheb, aga ema vaatas mind üllatunult ja ütles, et tütar ei sõida mitte koju, vaid Moskvasse, günekoloogia ja sünnitusabi instituuti. Tüdrukut saadab meie sünnitusmaja arst, parajasti sõidavad nad lennujaama. Akušöörid olid kõiges Moskva kolleegidega kokku leppinud, aga polnud suvatsenud mulle sellest teatada. Ma ei hakanud emaga asja arutama ja soovisin neile head reisi.
Järgmise päeva õhtul helistas ema mulle Kohtla-Järve rongijaamast 20 minutit enne rongi väljumist, ulgus nutta ja palus abi. Ta rääkis, mis oli juhtunud. Tema tütar lendas akušöör-günekoloogi saatel Moskvasse õhtul, lennuväljal ootas neid aga kiirabiauto jutuga, et günekoloogia ja sünnitusabi instituut keeldus teda diagnoosi (sepsis) tõttu vastu võtmast ja et neil on olemas suunamine uroloogiainstituuti. Neid ei võetud aga ka seal vastu, sest septiline neer oli eemaldatud, teine aga töötas normaalselt. Öeldi, et ta pole nende patsient, viige ta sünnitusabiosakonda. Auto raseda naisega sõitis pakaselisele Moskvale neli ringi peale, kuid teda ei nõustutud vastu võtma ka neljandas ega viiendas sünnitusmajas. Lõpuks lubati tal ühe haigla vastuvõtust emale helistada.
Ma soovitasin emale tütar „allkirja vastu” Tallinna tagasi tuua. Moskvast helistas ema mulle uuesti ja teatas õnnelikult, et tütart konsulteeris professor, kes imestas, miks ta üldse Moskvasse toodi, kiitis meie kangelaslikku käitumist, kordas, et juhtum on unikaalne ja et kuna patsient kord juba on Moskvas, siis jäetakse ta raseduse jälgimiseks statsionaari.
Päev hiljem tuli taas Moskvast kõne ja ema nuttis jälle toru otsas. Pärast professori lahkumist oli tütrele tehtud mingi süst (me ei saanudki teada, mida talle manustati) ja õhtuks muutus ta kollakaks. Tema seisund halvenes iga tunniga, nüüd tundis ta juba ema vaevu ära. Naine palus mul midagi ette võtta. Ma helistasin professor Shimankole ja palusin tüdrukuga tegelda. Ta ütles, et nad teevad selle sünnitusmajaga küll ammu koostööd, kuid ta ei saa sekkuda, kui teda pole kutsutud. Ta ei nõustunud ühegi minu poolt välja pakutud variandiga. „No miks te niimoodi närvitsete? Pole vaja minu peale karjuda.” Minu vabandused võttis ta vastu mõistvalt. Ütlesin, et emal on õigus kutsuda konsultatsioonile ükskõik millist spetsialisti ja ta jõuab 20 minuti pärast tema kabinetti. „No hea küll,” ütles professor lõpuks väsinult, „las ta tuleb, emaga ma olen nõus minema.” Ta määras enterosorbendi, pärast raviti tüdrukut isegi barokambris. Kõik lõppes hästi, seitsmendal raseduskuul sündis terve ja ilus tüdruk. Sellest andis mulle teada väga õnnelik vanaema.
Möödus viis aastat, hemosorptsiooni kasutati meie haiglas juba üsna laialdaselt ja see võttis sisse talle kuuluva koha detoksikatsiooniravi ühe komponendina.
Sellel dramaatilisel lool oli aga minu jaoks ootamatu tagajärg. Asi oli selles, et doktor M., uroloog, kes tookord oli vastu mitte niivõrd hemosorptsioonile, millest oli siis veel vähe teada, vaid hepariinile. Ta oli kindlalt veendunud, et hepariin suurendab järsult operatsioonijärgse verejooksu riski, ning ei soovinud kuulda ühtki vastuväidet. Pärast mõnda konflikti operatsioonisaalis lõpetas ta minuga suhtlemise ja isegi ei tervitanud mind paar aastat.
1987. a detsembri lõpus läksin viimasesse puhkuse-eelsesse valvesse lootes, et mul veab ja õnnestub kas või natuke aega kinniste silmadega lebada. Ma tundsin end kehvasti, enesetunne oli vastik ja ka arstide otsus ei lohutanud: infarkti-eelne seisund. Kuna mul 1971. a oli juba olnud mikroinfarkt, määrati mulle kogu ülejäänud eluks Sustak. Ma talusin seda väga halvasti, pea oli raske, sõna otseses mõttes nagu malmist. Isegi väike pingutus kutsus esile pulseeriva peavalu, tööd aga tuli teha. Sel hommikul mind juba oodati intensiivravipalatis. Operatsioonisaalist pidi kohe-kohe toodama raske haige, kellel lõigati soolekeerdu. Eelmisel päeval tekkisid tal teravad valud kõhus, analgeetikud ei aidanud, sõbrad soovitasid võtta pitsi viina, kuid sellest hakkas tal veel halvem. Alles siis kutsuti kiirabi. Kui ta öösel vastuvõttu toodi, ei saanud noored kirurgid alkoholilõhna tundes asja tõsidusest aru, kirjutasid haiguslukku „alkoholijoove” ja saatsid ta üldpalatisse. Kõrgelt kvalifitseeritud kirurg V., kes lõpetas hommikul kell 5 operatsiooni, otsustas üle vaadata kõik uustulnukad ja leidis selle haige, kes kannatas hirmsaid valusid, kuid ei tahtnud öösel personali tülitada. Ta viidi jooksuga operatsioonile, kus kõhuõõnt avades leiti, et mesenteerium, mis tagab soolte verevarustuse, on kõvasti sõlmes ja veresooned ei pulseeri absoluutselt. Nii jäme- kui ka peensool olid sinakaslillad. Sõlm harutati lahti, aga verevarustus ei taastunud, peristaltika puudus. Kirurgid püüdsid peaaegu tund aega tulemusteta soolestikku elustada, õmblesid kõhuõõne kinni ja saatsid patsiendi intensiivravipalatisse. Doktor V. hakkas isegi nutma, kui mulle haige üle andis. Ta ütles, et pole teada, kui kaua oli sooltel „žgutt”, kuid kindlasti mitte vähem kui kaks tundi ja seepärast pole teada, kas pöördumatud muutused võtsid totaalse iseloomu või on veel mingi võimalus taastada sooleseinte troofika (toitumine). „Praegu sõltub kõik infusioonravist,” nuuksatas ta, „kogu lootus on sinul.” Ja veel rääkis ta, et tegemist on suurepärase, andeka ja tuntud muusikuga, vanamuusika ansambli juhiga, et ta on väga intelligentne, ei tarvita absoluutselt alkoholi jpm. Ning lisas, et ta on doktor M. – i tütre klassivend ja kasvas nende majas.
Selleks et olukorras selgusele jõuda, oli vaja vereanalüüse ja kindlaid medikamente, samuti spetsiaalseid aminohappeid ning kolloid- ja elektrolüütlahuseid veenisiseseks manustamiseks. Selgus, et kõiki hetkel vajaminevaid lahuseid palatis polnud. Oli pühapäev, seepärast tuli helistada kolleegidele teise haigla reanimatsiooniosakonnast, küsida laenuks, organiseerida transport. Senikaua manustasin haigele veenisiseselt hepariini ja lisasin glükoositilgutisse naatriumoksübutüraati – seda võimsat antioksüdanti kasutati juba palju aastaid reanimatsioonis mitte ainult kui üht peamist ravikomponenti pärast kliinilist surma, vaid ka kombineeritud narkooside puhul. Soolestik oli pikka aega kannatanud hüpoksia (hapnikupuuduse) all, seepärast olin pannud sellele preparaadile suured lootused. Sain laborist vastused ja analüüsid osutusid oodatutest palju paremateks, aga… peaaegu seitsmemeetrise soolestiku verevarustus oli mitmeks tunniks katkenud ja see tähendas suurt kahjustatud kudede ala. Isegi kui õnnestub taastada sooleseinte verevarustus, paiskub veresoonkonda väga suur hulk mikrotrombe ja toksiine. Maks ei saa nendega hakkama, mis viib ägeda maksa-, neeru- ja kopsupuudulikkuseni. Seepärast tuleb perifeeria otsekohe puhtaks uhtuda, selleks aga tuleb teha hemosorptsioon. Ma saatsin valveauto hemodialüüsi osakonna vanemõe järele, et ta valmistaks kiiresti kõik operatsiooni jaoks vajaliku ette. Mulle sobis hästi see, et oli puhkepäev ja seega polnud vaja oma viimast jõudu raisata mõttetutele vaidlustele, taas kord midagi selgitada, kaitsta valitud ravitaktika vajalikkust ja eesmärgipärasust.
Möödus umbes kaks tundi, haige magas rahulikult, lähimateks tundideks olid ettekirjutused