Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
tulv: „Püha jumal! Kas te olete täna valves?! Milline õnn! Ma otsin teid hommikust peale lootuses, et te olete nõus tulema…” Ta rääkis veel kaua nuuksudes sellest „imetlusväärsest inimesest” ja pakkus tema jaoks defitsiitseid ravimeid oma osakonna varudest. Teda üllatas, et mul on kõik vajalik juba olemas. Seletades mulle, kui vajalik see on, hakkas ta mind anuma, et teeksin haigele… hemosorptsiooni! Ma muigasin ja ütlesin, et see oli mul juba hommikul plaanis, et õde on juba kohal ja valmistub protseduuriks. Ta rahunes natuke ja palus teha erandi ning lubada abikaasa haiget vaatama. Muidugi ma lubasin, aga hiljem, kella kuue paiku õhtul. Protseduuri olin kavandanud viietunniseks ja pärast seda ärkab haige kindlasti üles, praegu ta magab ja teda ei tohi mingil juhul segada.
Hemosorptsioon viidi läbi otse palatis. Nagu arvasimegi, ärkas patsient üles, ütles, et valusid pole ja ta tunneb end peaaegu hästi, olles end pärast kaht unetut ööd välja maganud. Ma aitasin ta istuli – ta oli veel väga nõrk. Istusin tema kõrval voodil, hoidsin tal ümbert kinni ja näitasin, kuidas tuleb õigesti hingata ja köhida. Patsient täitis püüdlikult mu juhiseid, vastas mulle ja püüdis isegi nalja visata. Kuna olin talle keskendunud, ei pööranud ma algul tähelepanu sellele, et palatiuks avanes vaikselt, seejärel sulgus, väljas toimus mingi liikumine ja seejärel kostis mürts – miski kukkus põrandale. Ma ei saanud haiget jätta, õde jooksis koridori ja leidis sealt lamava naise, kes osutus meie patsiendi abikaasaks. Hommikul pärast operatsiooni olid arstid talle seletanud, et õnnelik lahendus on väga vähe tõenäoline, ning kirjeldasid olukorra kogu tõsidust ja peaaegu lootusetust. Naine võttis kogu oma jõu kokku ja tuli sureva abikaasa juurde, et temaga igaveseks jumalaga jätta. Piilunud palatisse, ei uskunud ta oma silmi – mees istub voodil kellegi embuses, kiigutab jalgu, räägib midagi vaikselt ja naeratab… Nähtu vapustas teda sügavalt ja ta kaotas teadvuse.
Aitäh doktor V. – le! Kui haiget oleks opereeritud kas või tunnike hiljem, poleks talle jäänud ühtki võimalust ellu jääda. Infusioonravi viidi läbi range kontrolli all, iga kolme tunni tagant mõõdeti erütrotsüüdi diameetrit, mis lubas reguleerida infusiooni koostist, tempot ja mahtu. Kui patsient hommikul ärkas, oli tema seisund rahuldav ja mis kõige tähtsam – peristaltika oli kuulda ja gaasid väljusid.
Hommikused analüüsid olid natuke halvemad, kui me ootasime, ilmselt ei jõudnud me kõiki organismi kadusid kompenseerida. Päeval tehti teine hemosorptsioon. Õhtul tuli rohke iste – järelikult oli soolestik tööle hakanud. Haige suutis isegi koridoris jalutada. Kuuendal päeval, reedel, oli selge, et olime saanud hakkama ilma kadude ja tüsistusteta, ning patsient viidi üldpalatisse.
Enterosorbent
Viimastel aastatel tegeleb kogu maailm ökoloogiaküsimustega, kõigile teeb muret keskkonnakaitse (radiatsioon, kemiseerimine ja saastamine, põhjavee hävimine jne). Inimene elab selles keskkonnas, aga väheseid huvitab inimese organismi „siseökoloogiline seisund”, vähe on neid, kes tegelevad sisekeskkonnavalvega. Üldiselt on teada, et ökokatastroofi piirkondades on registreeritud endokriinsüsteemi massilisi rikkumisi, allergiaid, neeruhaigusi, immuunsuse langust ja „tsivilisatsiooni haigusi” – suurt hulka meditsiinile seni tundmatuid haigusi, justkui täiesti uusi, mistõttu on teadmata, kuidas ja millega neid ravida. Kui jälgida maailmas toimuvate sündmuste kroonikat ja vaadata pidevalt erinevaid uudistesaateid, siis tuleb ausalt tunnistada, et kogu maakera on üks suur ökoloogilise õnnetuse piirkond! Põhjendamatu liialdamine mürkkemikaalidega on viinud selleni, et kõikjal täheldatakse pinnase niisugust rikkumist, et selle taastamiseks läheb aastakümneid. Me kõik oleme midagi kuulnud väävlivihmadest (Lääne-Ukraina) ja alumiiniumisudust (Krasnojarsk). Isegi mõelda on hirmus, milline lõputu hulk ründemürke on ladustatud nn hoidlatesse – näiteks Balti mere põhja. Juba mitu aastat on kogu maailma ökoloogid löönud häirekella, et hakkab lõppema ründemürke sisaldava taara säilivustähtaeg. Hirmsad mürgid pääsevad konteinerite katkise kesta kaudu pinnasesse ja maa sureb sõna otseses mõttes… Kergem ei hakka ka sellest, et Araali meri, terve MERI (!) suri hoopis teisel põhjusel, kuigi ka see oli inimeste kätetöö…
Kogu maailmas teavad nüüd kõik, mis on radiatsioon. Tšernobõl on vaid ökokatastroofi sümbol, paremad pole lood ka Semipalatinskis, Astrahanis, Sverdlovskis (Perm) või Krasnojarskis. Põhja-Eestis on Sillamäe-nimeline linn, kus asus kunagi „suletud” uraanirikastamiskombinaat. Seal kasutatud tehniline, radioaktiivsete jääkidega vesi kallati peaaegu 30 aasta jooksul maasse ilma puhastamata, hoolimata sellest, et kogu Eesti all on ühtne põhjaveebassein. Räägitakse, et Eesti põhjavee radiatsiooni tase on kõrgem kui Kiievis, tõsi, ametlikud allikad seda ei kinnita, aga ei lükka ka ümber. Kombinaat suleti alles 1990. aastate alguses, kui Rootsi avalikult teatas, et rannikuvetes (lahe teisel kaldal!) ületab radiatsiooni tase Euroopa norme peaaegu sajakordselt.
Viimastel aastatel on ökokatastroofi taustal muutunud eriti populaarseteks igasugused toidulisandid. Inimesed raiskavad palju raha, ostavad neid ja tarvitavad regulaarselt, mõtlemata, kuidas see mõjub mitte ainult nende, vaid ka laste ja lastelaste elule ja tervisele. On tähelepanuväärne, et neid toodavad hiiglaslikud farmaatsiakontsernid heaolumaades, mille kodanikud ei mõista sõna „defitsiit” tähendust, sest näevad kogu aasta iga päev suhteliselt odavate ja alati värskete aed- ja puuviljade mägesid. Milleks üldse mingeid „lisandeid” vaja on ja kuidas saavad need olla „naturaalsed”?
Odessiidid räägivad õigust, kui ütlevad: „Kas teil on tõesti vaja ennast oma raha eest mürgitada?” Organismi jaoks on kõik üks ja seesama: keemilised jäätmed, sünteetilised vitamiinid ja erinevad ravimid – kõik see on võõras, järelikult tervistkahjustav ja mõnikord ka eluohtlik. Järelikult tuleb need neutraliseerida ja kahjutuks muuta, kuid kõik sisemised kaitsereservid on juba ammendatud või ammenduvad kiiresti. Püüdes meeleheitlikult selles košmaaris ellu jääda, lootes asjatult parematele aegadele, väljutab organism limaskestade ja naha kaudu jääkained pealispinnale (nii tekib allergia, muu hulgas ka medikamentoosne allergia). Parimal juhul on see nii, aga halvimal ladustab organism kokkupressitud jääkained „settebasseini”, mille tulemusena tekivad sapi- või neerukivid, adenoidid või polüübid, liigesehaigused või healoomulised kasvajad.
Iidsetest aegadest peale kuni tänaseni välja eksisteerib meditsiinis kaks peamist raviprintsiipi: puuduoleva manustamine ja liigse või kahjuliku väljutamine. Esimene printsiip on viimastel aastakümnetel eriti laialdaselt levinud ja põhjustanud koos keemiatööstuse tormilise arenguga väga palju haigusi, mis on seotud ksenobiootikumide ja nende biotransformatsiooni mõjuga organismile. Samal ajal ei anna farmakoloogiline sekkumine tihti soovitud raviefekti ning tekitab ainevahetushäireid (metabolismi) ja erinevaid tüsistusi. See, mida häbelikult kutsutakse (väga paljude, enamasti sünteetiliste) ravimite kõrvalmõjuks, on tegelikult kunstlik, ravimi poolt tekitatud haigus, millega püütakse võidelda… uute sünteetiliste, veel palju võimsamate ja „kahjutute” medikamentidega. Isegi ametlik meditsiin tunnistab, et on jõudnud tupikusse. Kõige järgi otsustades ei teata aga, kuidas sealt välja pääseda. Kõik see on toimunud viimase viiekümne aasta jooksul ja inimese organism, mille kaitsesüsteem on küll väga keeruline ja mitmekordselt dubleeritud, ei jõua kohaneda ega saa saastalaviiniga hakkama. Järelikult tuleb, kuni pole veel hilja, leida meetodid, mis lubavad võõrad ained organismist välja viia ja seda jääkainetest puhastada.
Aktiivsütt kasutas sorbeerimismaterjalina esmakordselt Hippokrates 40. aastal eKr ja seda kasutatakse veel praegugi haavadele ja haavanditele puistamiseks. Aktiivsöe teaduslikult põhjendatud kasutamine algas aga alles pärast seda, kui Peterburi farmatseut, akadeemik T. E. Lovitz avastas 1785. a selle universaalsed sorbeerimisomadused ja kirjeldas võimalusi, kuidas valmistada looduslikest orgaanilistest materjalidest söesorbente. Alates 19. sajandi keskpaigast (L. Holt, P. Holtz, 1846) võeti söesorbendid kasutusele kui abivahendid ägedate mürgituste puhul. 1964. a hakkas Kreeka nefroloog Hippokrates Jatzidis määrama terminaalses seisundis neerupuudulikkusega haigetele suuri doose aktiivsütt koos lahtistitega. Tulemusena vähenes märgatavalt fenoolide, kusihappe ja guanidiini konsentratsioon plasmas. 1977. a tõestasid T. Manis ja tema kaastöötajad, et söe baasil enterosorbent kutsus esile nii triglütseriidide kui ka kolesteriini olulise vähenemise.
Suurte söeannuste sissevõtmist soovitati kui eneseravivahendit mürgituste ja rea haiguste puhul