Ühel talveööl. Simon Sebag Montefiore

      11

      Mõnisada meetrit kaugemal, toas Lenini mausoleumi taga, naeratas vana mees, meekarva silmad sädelemas ja nägu kipras nagu hallineval tiigril.

      „Sa näed oma vormis välja nagu tsaariaegne jaamaülem,” narris Stalin Andrei Võšinskit, oma asevälisministrit, roosatavate põskedega valgepäist meest, kes seisis ta ees hallis kuldtressidega diplomaadimundris, vööl pistoda. „Kes sellise totra riietuse kavandas? On see pistoda või lihalõikamise nuga?”

      „See on meie uus diplomaatide vorm, seltsimees Stalin,” vastas Võšinski, seistes peaaegu valvel, rind kummis.

      „Sa näed välja nagu mõni ülemkelner,” leidis Stalin, pilk seiramas oma juhte, kes seisid poolringis tema ümber. Kuldsed õlakud ja läikivad tressid; Kremli jume ja pungis kõhukesed. „Milline kollektsioon,” ütles Stalin. „Mõned teist on nii paksud, et ei näe enam inimese moodi välja. Sööge vähem.”

      Herkules Satinov, kes seisis kindralpolkovniku vormis Stalini paremal käel, tundis uhkust, seistes maailma vägevaima inimese kõrval ja pühitsedes Venemaa võitu. Stalin oli teda edutanud, usaldanud talle tähtsaid ülesandeid nii rahu kui sõja ajal ning ta polnud kunagi oma isandale pettumust valmistanud. Stalini rahutu pilk, kui ta silmitses oma relvavendi, oli kord pilkav, kord hirmuäratav – isegi Satinov oli seda kogenud –, kuid see oli vaid üks paljudest viisidest, mida Stalin kasutas, et ehitada üles Nõukogude Venemaa ja purustada Hitler. Siin toas oli hetkel koos praktiliselt kogu valitsus. Kõik tegid näo, et vestlevad, kuid tegelikult ei pööranud nad hetkekski pilku temalt, ning Satinov teadis, et Stalin seda alati mõistis. Nüüd tundis ta, kuidas Stalini pilk peatus temal.

      „Vaadake kõik Satinovi. Korras! Vaat nõnda on tarvis!”

      „Ta pole ju sõjamees nagu minagi,” väitis Lavrenti Beria.

      „Tõsi, aga Satinovil on vähemalt sõjamehe figuur, kas pole, bicho?” Stalin oli igaühele andnud hüüdnime ja Satinovi nimetaks ta sageli bicho’ks – tema emakeeles, gruusia keeles tähendas see poissi. Ta näeb välja nagu nõukogude inimene välja nägema peab. Mitte nagu sina, Võšinski.” Stalin silmitses säraval näol higistavat õukondlast ja tundis mõnu tema kohmetusest, eriti kui Aleksander Poskrebõšev, tema kabinetiülem, kiilaspäine pisike sell kindrali vormis, hiilis Võšinski selja taha, tõmbas tema mõõga tupest välja ja asendas selle tillukese rohelise marineeritud kurgiga.

      „Ma arvan, et Võšinski peaks karistuseks jooma, eks, seltsimehed?” arvas salaluure ülem Beria. Satinovile ei meeldinud, kui Võšinskit selliselt narriti, ehkki mees oli tõeline roomaja: puges ülemustele ja kiusas alluvaid. Satinov jälgis, kuidas Beria Stalinile puges. Beria läikiv tressidega julgeoleku kindralkomissari vorm ei sobinud tema läikivate pensneede, rohekashallide põskede ja topeltlõuaga.

      „Ma pean ettevaatlik olema, mul on süda haige,” anus Võšinski.

      „Seltsimees Võšinski, palun kas te ei ühineks meiega, tõstes toosti Nõukogude sõduri terviseks!” teatas Stalin, sellal kui livrees teenrid täitsid kõigi klaasid.

      Stalin oli juba mitu klaasi viina joonud ning Satinov märkas, et ta on kergelt purjus – ja miks ka mitte? Täna oli ta elu kõrghetk. Aga sõja mured, neli aastat kuueteistkümnetunniseid tööpäevi, olid Stalinit märgatavalt vanemaks muutnud. Satinov märkas, et juhi käed värisevad, et ta nahk on vahakarva ja põskedel punased plekid; Stalini hallid juuksed meenutasid purikalist jääskulptuuri. Satinov juurdles, kas Stalin ehk haige pole, ent tõrjus selle mõtte siis peast. See oli mõeldamatu; Stalini tervis oli saladus ning tohtreid umbusaldas nende juht veel rohkem kui naisi, juute, kapitaliste ja sotsiaaldemokraate.