Ühel talveööl. Simon Sebag Montefiore
Loša Babanava. „Ah et pidu ei meeldi?” Siis silmas ta Serafimat. „Mida tema siin teeb? Ta on liiga noor, et siin olla!”
„Meil on tarvis koju minna,” ütles Andrei. Nende taha ilmus David Satinov.
„Vii lapsed koju, Loša. Küll ma selle kindral Staliniga ära klaarin.”
Loša Babanava laulis Andreid ja Serafimat läbi sooja pimeduse koju sõidutades gruusia laulukest.
Auto tagaistmel toetas Serafima pea Andrei õlale. „Sa oled nii usaldusväärne, Andrei,” ütles tüdruk uniselt. „Tänan sind, et sa mind hädasse ei jätnud. Ma ei usu, et ma oleksin seal hakkama saanud, kui poleks olnud sind.”
Andrei unistustes oli Serafima tema tüdruk. Ta kutsuks tüdruku jalutuskäigule ümber Patriarhi tiikide ja Aleksandrovski aedade. Ta hoiaks tüdruku käsi ja loeks talle Bloki, Ahmatova või isegi Puškini värsse. Pea ringi käimas jookidest ja Serafima naha lõhnast, silitas Andrei tüdruku juukseid, silmitsedes samal ajal sirget tühja teed, mis viis läbi hõbetavate kaskede armee, mida valgustas ümmargune Vene täiskuu, tagasi Moskvasse.
7
„Andrjuša,” hüüdis talle järgmisel hommikul George, kui nad kõik koos mööda koridoriparketti proua Satinova inglise keele tundi tormasid. „Paar sõna!”
Andrei pöördus ning George tõmbas ta riietusruumi. George kontrollis kahe kabiini uksi jalaga lahti lüües, kas keegi ehk käimlas ei viibi, ja keeras siis kraani jooksma. „Kuulsin oma vennalt Davidilt eilse õhtu kohta. Ära sa sellest kellelegi räägi, eks.”
„Muidugi mitte,” ütles Andrei, teades, et ainult lollpea lobiseks millestki, mis puudutas nende juhti.
„Inimesed võivad nende rikkega lennukite tõttu peast ilma jääda,” seletas George sisendavalt. „Seda eilset pole kunagi juhtunud. Oh, ja David ütles, et sa said väga hästi hakkama. Ja Serafima … Serafima ütleb, et sa käitusid kangelaslikult.”
Pärast kooli läks Andrei Patriarhi tiikide juurde. Ta pea valutas ja süda oli paha. Ema oli olnud kui arust ära, kui Andrei varajastel hommikutundidel koju saabus: ta oli poja kaeblikult oiates kaissu haaranud. See oli Andreid hirmsasti ärritanud, kuid ta ei saanud ema ka kuidagi järele jätma sundida. Nüüd peaks ta enesega rahul olema, mõtles Andrei. Ta oli äratanud Vassili Stalini tähelepanu ja selle üle elanud, ta oli seltsimees Satinovil kätt surunud; ometi oli ta ikka veel üksi ja vaatas pealt, kuidas tankistid ja lendurid oma tütarlastele jäätist ja külma limonaadi ostsid. Tiigi ääres istusid vanad daamid, kes vahtisid parte. Miski polnud tegelikult muutunud. Ta oli siin ikka veel võõras.
„Kas ostan sulle jäätise?” See hääl kõlas pehmelt kui kassipoja näugumine, kuid pani Andrei ikkagi võpatama. See oli Rosa Šako, õhujõudude ülema tütar.
„Kas pole kaunis päev?” ütles tüdruk. „Kas tahad minna jalutama Varblasemägedele, et pääseda sellest liiklusest ja muust …?”
„Ma ei tunne end täna hästi, Rosa. Ma arvan, et peaksin koju minema.”
„Aga ma olen papa autoga,” pakkus Rosa, viibates käega sealsamas seisva limusiini suunas.
„Kas me ei võiks seda teha homme?”
Tüdruk haaras Andreil nii tugevasti käsivarrest, et see otse üllatas.
„Sa ei mõista. Nikolaša ootab meid kalmistul. See on tema, kes sind sinna kutsub. See on tema lemmikkoht. Ja ta pole sind kunagi varem kutsunud. Sa pead tulema.”
„Aga, Rosa …”
Rosa laskis ta käsivarre lahti ja pani oma kõhnukesed käed kokku, peaaegu nagu palvetaks. „Andrjuša,” pudistas ta nagu väike laps, „Palun. Kui sa ei tule, on see minu süü. Nikolaša ei anna seda kunagi andeks. Ma ei saa talle pettumust valmistada.”
„Mismoodi?” küsis Andrei, nüüd pisut põnevil.
„Nikolaša ütleb, et meie eluviisi puhul pole kompromissid võimalikud. Kui läheme kompromissile, ei ole elu elamist väärt.”
„Ja sina usud seda?”
Rosa paistis olevat hämmastunud, et keegi võis kahelda selles, mida ütleb Nikolaša.
„Ta on nii originaalne, tõeline romantik. Ta õpetab mind. Ta on teistsugune kui ükskõik kes, keda ma kunagi olen kohanud – kas sina siis ei mõista seda? Ma arvan, et ühel päeval saab ta kuulsaks. Kas sina ei arva, Andrei? Nii et tuled sa siis? Nad kõik on seal.”
„Kõik?” küsis Andrei. Ja kui Rosa noogutas, mõistis Andrei, et ka tema peab seal olema.
Pimedus oli saabumas ning taevaserva ehtisid tulipunased sakilised viirud, kui Andrei kalmistuvärava avas ja sealt sisse astus, lastes Rosal end edasi juhtida.
Sumisevatest kihulastest kubiseval kalmistul olid hauakivid luuderohtu kasvanud ning Andrei märkas, et siia olid oma hauaplatsid rajanud rikkad üheksateistkümnenda sajandi perekonnad: mõnele hauale oli püstitatud tilluke marmorist pilastrite, kapiteelide ja võlvidega maja. Roosakas suvises hämarikus kulus Andreil hetk aega, enne kui ta sõpru märkas, ent siis nägi ta küünlaid, vaikses lämbes õhus tantsivaid leeke.
Teda tervitas Vlad Titorenko, seljas roheline frakk ja jalas põlvpüksid. „Nikolaša ootab sind,” ütles ta Andreile. „Romantikud on nüüd koos.”
„Tule siia!” See oli Nikolaša. Poisid seisid uhke haua kõrval, mida katsid üleni küünlad, ristid ja surnute nimed ning ehtisid sammal ja vanad õllepudelid.
„Vaikust, palun. Kas kõik on valmis?” küsis Vlad. „Alustame. Alul võtavad kõik topsi viina. Andrei, sina seisa sinna ja võta endale klaas.”
Andrei, käes tilluke klaas viina, jäi seisma ühele poole hauaplatsi, teisel pool seisid romantilised fatalistid. Ta nägi Minkat, George’i ja Rosat, kes kõik kandsid üheksateistkümnenda sajandi rõivaid, küllap oli Serafimagi seal kusagil.
Haual lebasid „Sametraamat”, süüdatud küünaldega kandelaaber ja roheline nahkkastike ning kõikjal nende ümber vilkusid pimedal kalmistul tosinad küünlad. See mõjus muidugi vanamoeliselt ja sentimentaalselt, kuid samal ajal ka kahtlemata dramaatiliselt.
„Romantilised fatalistid,” ütles nüüd Nikolaša pühalikult, tedretähnid valgel nahal vaevu paistmas. „See on Romantiliste Fatalistide Klubi tempel. Tervitagem uustulnukat Andrei Kurbskit.”
„Kas mul … kas mul läheb ka kostüümi vaja?” kogeles Andrei, tundes end oma hallides pükstes ja valges särgis kohmetult.
„Oota, palun!” nähvas Nikolaša ärritunult. Ta köhatas kurgu puhtaks. „Romantilised fatalistid, käesolevaga kuulutan meie koosviibimise avatuks. Ma avan „Sametraamatu”. Sõnad selles raamatus on salajased ja tema pühadele lehekülgedele on kirjutatud vaid mõned nimed.”
Andrei heitis pilgu George’ile, kes pilgutas talle silma. Andrei vaatas kõrvale ning Nikolaša jätkas, ebaloomulikult sügav hääl värisemas veidi, kui ta nagu mõni paganlik ülempreester oma teksti ütles.
„Esiteks kinnitagem koos oma põhilisi uskumusi. Vlad, sa võid ette öelda.”
„Romantilised fatalistid,” alustas Vlad ja seejärel kordasid kõik kooris: „ME USUME ARMASTUSE MAAILMA.”
„Kuidas me elame sel terasesel ajastul?”
„MEIE TEEJUHIKS ON ARMASTUS.”
„Milline on meie valik?”
„ARMASTUS VÕI SURM.”
„Kas me kardame surma?”
„ME EI KARDA SURMA. KUI ELAME ILMA ARMASTUSETA, SURGEM NOORELT.”
„Ja kui me sureme?”
„SIIS SAAB MEIE ARMASTUS SUREMATUKS.”
„Joogem armastuse terviseks,” teatas Nikolaša.
Romantikud kummutasid viinaklaasid tühjaks, ent tundes muret kahtlase armastuse- ja surmajutu pärast, jäi