Ühel talveööl. Simon Sebag Montefiore
oli Andrei nõus.
Satinov võttis sigareti ning otsekohe sööstis Loša tuld pakkuma, andis siis au ja taandus. „David, kuidas uus lennuk tundub?”
„Lendab hästi, isa.”
„Tore. Olgu, poisid, jätan teid teie luule juurde.” Satinov noogutas Andreile ja ütles siis naise poole pöördudes napilt: „Tamriko!”
Naine läks tema kannul toast välja ja meeleolu toas muutus jälle rõõmsamaks.
„Isal on emale midagi öelda,” selgitas George, juhatades Andrei tagasi isa väikesesse kabinetti, kus oli grammofon. George sulges uksed, pani džässiplaadi jälle mängima ja heitis, jalad risti, diivanile pikali. „Nad sosistavad omavahel vannitoas. Meile ei räägita muidugi midagi. Mida vähem me teame, seda parem. Siis magab ta paar tundi ja võimalik, et teda kutsutakse hilja õhtul einele.”
„Sa tahad öelda …”
„Ära seda nime suhu võta, lollpea,” ütles George näpuga taevasse osutades. Siis sosistas ta: „Kui töötad Stalini juures, kutsud teda Isandaks, aga mitte kunagi tema juuresolekul. Dokumentides nimetatakse teda peasekretäriks ja kindralid kutsuvad teda generalissimuseks, kõiksugu organites öeldakse tema kohta „instants”. Kui öeldakse „keskkomitee”, mõeldakse selle all teda.”
„Nii et su isa õhtustab siis Kremlis?”
George tõusis istukile. „Kas sa siis midagi ei tea? Tema töötab Kremli Väikeses Nurgakeses, kuid elab tegelikult Moskva lähedal datšas ja seal käibki mu isa koos Poliitbüroo liikmetega õhtusöögil. Siis peab isa riideid vahetama, habet ajama ja hommikul vara oma töökabinetis olema. Me peaaegu ei näegi teda.”
„Ta nägi Berliini langemist, eks?”
„Oo jaa, ja ta oli ka Stalingradi all,” vastas George uhkelt. „Nüüd, kus sõda on läbi, räägib isa, et tahab meid rohkem näha, ja see tähendab, et ta viib meid kooli koos selle juurde kuuluvate koogutamiste ja põlvenõtkutamistega. Tõeline põrgu! Aga minu isale ei ütle keegi, mida ta peaks tegema. Mitte keegi, välja arvatud …” Ja ta osutas uuesti käega taeva pole: Stalin.
„Ma läheksin parem koju,” ütles Andrei. „Ema muretseb.”
George pani käe Andrei käele soojusega, millest ta isal vajaka jäi. „Kuule, Andrei, ma tean, et sa tahad astuda komsomoli ja ma olen Marlenile sinu kohta hulga kiidulaule laulnud. Aga samas oleks tore, kui sa liituksid Romantiliste Fatalistide Klubiga. Meil on kavas meie Mängu mängida.”
Andreid läbis erutusesööst. Seda ta ju tegelikult sooviski – kas polnud nii?
„Aga siin on üks probleem,” jätkas George. „See on Nikolaša klubi ja tema tahab, et klubiga liituda oleks raskem kui liituda kardinalide kogu või Poliitbürooga. Ja Nikolaša ütleb, et ta ei ole sinu koha pealt kindel.”
Andrei neelatas. „Mida sa tahad öelda?”
„Ta ei tunne sind nii hästi kui mina,” ütles George. „Ja ta ütleb, et otsustavaks saab Serafima hääl.”
„Serafima? Aga ka Serafima ei tunne mind. Ja ma pole kindel, kas ta üldse millestki hoolib, kõige vähem Romantiliste Fatalistide Klubist.”
„Aga Nikolaša hoolib jälle temast ja see on see, mis loeb.”
„Aga kas ei käi Nikolaša hoopis Rosaga? Rosa imetleb teda.”
George noogutas. „Seda küll, aga Nikolaša elab Serafima nimel. Mõnikord ma mõtlen, et ka Romantiliste Fatalistide Klubi on loodud tema pärast.”
Andrei tõusis püsti. Ta hoolis sellest enam kui soovis ja oli seda ka liiga selgesti välja näidanud.
„Sina aitasid mu välja,” ütles George, tõustes samuti püsti, „ja ma tean, et sa oled üks meist. Nad kavatsevad Mängu mängida kohe pärast võiduparaadi, nii et pead meiega liituma enne seda. Sinna juurde kuulub eriline rituaal.”
George juhatas Andrei kabinetist välja, üle koridori oma magamistuppa, kus ta sikutas voodi alt välja oliivrohelise nahkkasti, mille ta lahti plõksutas. Seal, punasel sametpõhjal, lebas kaks üheksateistkümnenda sajandi duellipüstolit.
„Ilusad,” ütles Andrei. Ta sulges silmad ja meenutas „Oneginit”.
… juba teab
ka lahendust, mis annab aru –
…
Kaks püstolit ja tinakuul!
Andrei imetles püstoleid: längus torusid, poleeritud puitu, läikivat terast. „Kas need on ehtsad?” küsis ta.
„Kahtlen! Me laename neid Väikesest Teatrist. Neid kasutatakse näidendites,” vastas George naerdes. „Me kasutame neid Mängus – küll siis näed.”
Kool number 801 paar tänavat edasi polnud sugugi täiesti inimtühi. Koristaja nühkis tühjades koridorides põrandaid desinfitseerimisvahendiga, mis annabki koolidele nende iseloomuliku lõhna, ning direktor Kapitolina Medvedeva istus üksi oma kabinetis, kavandades, mil viisil kool tähistab 24. juunil võiduparaadi. See aeg hakkas kätte jõudma. Tuli välja valida paar komnoort ja pioneeri, et need osaleksid auvalves. Kui direktor sellele mõtles, soovis ta, et võiks nende hulka arvata ka Andrei Kurbski, sest ta teadis, kui palju see tähendaks sellele määritud elulooga poisile.
Aruandest tema laual oli näha, et Andreil läheb koolis hästi, ja direktor tundis uhkust, et oli ta Rimmi vastuseisust hoolimata kooli vastu võtnud.
„Soovin registreerida oma vastuseisu rahvavaenlase lapse vastuvõtmisele,” oli Rimm öelnud. Tema meelest ei järginud Medvedeva piisavalt parteiliini ja pealegi ihkas Rimm direktori ametikohta. Medvedeva teadis, et igas koolis, igas asutuses oli oma Rimm. Need olid tavaliselt argpüksid, seepärast jäi Medvedeva endale kindlaks.
„Olgu,” andis Rimm alla. „Las ta siis tuleb, kui soovite, aga temasuguse perekond ei suuda niikuinii õppemaksu maksta.”
„Tegelikult, seltsimees, suudavad nad seda,” vastas direktor ning naeratas, mõeldes võimalusele, mille ta saab Andreile pakkuda. Andrei Kurbski oli tema eriprojekt ning direktorile meeldis poisi korralik vaoshoitud välimus, tema lahkukammitud pruunid juuksed ja tumeda raamiga prillid. Pealegi oli ta juba saanud sõbraks George Satinovi, Minka Dorova ja Rosa Šakoga.
Kapitolina Medvedeva oli pühendunud kommunist, kes uskus, et kui lapsi liialt armastada, muutuvad nad egoistlikuks. Ta tundis uhkust, et on kooli direktor, kus käivad lapsed väljapaistvate parteilaste peredest. Talle ei jätnud erilist muljet seltsimees Dorovi ähvardav kahvatus, kuid Dorovi naine Daška suutis olla ühtaegu peene välimusega ja töötada arstina. Marssal Šako, õhujõudude ülemjuhataja, oli niivõrd muljetavaldav, et kui direktor Medvedeva temaga rääkis, siis ta kogeles ja soolas komplimentidega üle. Seltsimees Satinovis oli midagi saladuslikku. Ehk sellepärast, et tema oli tõeline kommunist: oli istunud kinni tsaari vanglates, aidanud vallutada Talvepaleed, tundnud Leninit ja veetnud 1942. aasta talve Stalingradis. Ning keegi ei seisnud lähemal seltsimees Stalinile.
Kapitolina Medvedeva oli just enne sõda õpetanud ka Stalini enda lapsi. Svetlana armastas ajalugu ja oli oma klassi parimate seas. Aga Kapitolinal polnud õnnestunud midagi õpetada juhi pojale Vassilile. Too poiss oli olnud nurjatu korrarikkuja. Samas on see kindlasti raske, kui su isa on suurim ajaloo vägevatest.
Direktor langetas pilgu, et lugeda Benja Goldeni aruannet Andrei kohta. Goldeni palkamine oli teine otsus, mille ta oli teinud Rimmist mööda minnes ning Goldenist oli saanud parim õpetaja, keda Medvedeva kunagi oli tundnud. Pealegi, kuidas sai koolidirektor lasta käest võimaluse palgata tööle „Hispaania juttude” autor?
Direktor võttis prillid eest ja hõõrus silmi. Kui ta prillid jälle ninale pani, märkas ta omaenda peegeldust läikima nühitud lauagarnituuril. Oli see peegeldus moonutatud või nägi ta tõesti nii kulunud välja? Milline vaatepilt! Tal olid juustes hallid triibud ja nina meenutas rohkem linnu nokka! Ega sellise näoga nagu minul pole suurt midagi peale hakata, mõtles direktor.
Medvedeva