Ühel talveööl. Simon Sebag Montefiore
Golden …” alustas Andrei, kellele meenus, kuidas ema reageeris, kui ta eelmisel õhtul seda nime mainis. See oli viinud Andrei tagasi lapsepõlve. Seitse aastat tagasi, teise ellu. Nad elasid siis Moskvas, ruumikas korteris, ja tema isa oli emale näidanud siniste kaantega raamatut pealkirjaga „Hispaania jutud”. „Inessa, seda Goldeni raamatut pead sa lugema, see on võrratu …”
Kaks aastat hiljem oli isa läinud. Andreil oli meeles, et ta leidis „Hispaania jutud”, silmitses raamatu kaant, mida kaunistasid Hispaania härg ja punane täht, ning alustas esimeselt leheküljelt lugemist. Aga Inessa oli raamatu kähku tal käest haaranud. „Goldenit ei loe enam keegi,” oli Inessa öelnud, ja Andrei ei näinud seda raamatut enam kunagi.
Benja Golden viivitas õpetajate puhketoas. Ta oli oma Puškini tundi hilinemas, kuid inimene nagu tema, kes oli nii palju kannatanud ning naasnud pimedusest vaid tänu reale imedele, pidi tema arust igati elu nautima. Tal oli niivõrd vedanud, et ta siin oli, et ta õpetas Puškinit, et ta üldse elas. Keegi ei teadnud täpselt, mida ta oli üle elanud, kuid rohkem kui keegi siin ruumis teadis Benja, kui üürike on õnn.
Ta lebas täies pikkuses nahkdiivanil, sirvides Leningradi satiiriajakirja Krokodill, samal ajal kui noor klaveriõpetaja Agrippina Begbulatova, kes (vaid Goldeni jaoks) kandis nime Sinisilmake, keetis Hiina kannus teed ning seadis kõigi jaoks lauale tassid ja taldrikud.
Direktor Medvedeva, sarvraamidega öökulliprillid ninal, oigas valjult pika laua taga töid parandades – sellised oiged koos kärarikka matsutamisega eine ajal vihjasid, et naine oli liiga kaua üksi elanud. Aga, mõtles Benja, direktor oli riskinud ja talle tööd pakkunud ning selle eest oli Golden tõesti tänulik. Direktori asetäitja doktor Rimm oli sest ajast saadik üritanud Benjat vallandada. Rimm luges parajasti demonstratiivselt seltsimees Stalini „Nõukogude Liidu Kommunistliku (Bolševike) Partei ajaloo lühikursust”, nagu võiks keegi, olgu see või niisugune orjameelselt igav inimene nagu Rimm tõepoolest üldse lugeda sellist jama. Rimm vahetas pidevalt väikeste kenitlevate nuusatuste saatel asendit ning püüdis toas ringi piiludes veenduda, kas kõik ikka panevad tähele tema vooruslikku lugemisvara. Puhketuppa oli just sisenenud Apostollon Šuba, kirudes valjult kooli rikutud jõnglaste laiskust, argpükslust ja lodevust. Nüüd uuris ta Pionerskaja Pravdast oma vägevat vuntsiotsa närides jalgpalli edetabelit.
„Tee on valmis,” teatas Agrippina armsalt. Benja jälgis, kuidas Agrippina õpetajatele vanuse järjekorras teed kallas, meenutades, kuidas ta oma ühetoalises korteris siinsamas nurga taga umbes kahekümne minuti eest oli naise lahti riietanud, tema jalad laiali lükanud ning teda silitanud käte, keele ja riistaga. Nad olid nelikümmend viis minutit nautinud joobnustavat õnne ning Agrippina polnud isegi jõudnud end enne tagasikiirustamist puhtaks pühkida. Mõte sellele erutas Goldenit praegugi.
Sellest ei teadnud muidugi keegi midagi. Saladus oli Benjale eriti meeltmööda, sest kaasõpetajad olid kõik suurepäraseks näiteks kitsarinnalistest uue põlvkonna nõukogude pedantidest. Agrippina oli kaunis ja aus ning seda nõukogulikku voorust tavatses ta ikka rõhutada, öeldes: „Mulle ei meeldi inimeste kohta keelt peksta” ja „Ma arvan, et nõukogude tütarlaps peaks end hoidma oma abikaasa ja laste jaoks”. Neisse seisukohtadesse näis Agrippina alati uskuvat, kui ta nii rääkis.
Kui Benja parajasti ei lugenud (ta oli ahne lugeja) ega vestelnud, ründasid teda epikuurlikud kired: naised, poeesia, toit, meelelised naudingud. Kunagi oli ta olnud tuntud kirjanik, Hispaania kodusõja korrespondent, kes oli tundnud Picassot ja Sartre’it. Aga ta oli kaotanud kaks oma elu parimat asja. Oli kaotanud kontakti oma tütrega, kes oli sündinud abielust naisega, kellega koos ta oli emigreerunud läände. Samuti oli ta kaotanud ainsa naise, keda oli kunagi tõeliselt armastanud, naise, kelle meenutamine pani veel nüüdki ta südame valust võpatama. See naine oli olnud tema ametlik abikaasa, lapse ema, vana bolševik. 1939. aastal oli naine kadunud „nõukogude õigusemõistmise” kuristikku – ning Benja koos temaga. Kui naine peaks tagasi tulema, on Benja siin teda ootamas. Ja see oli lubadus, mida Golden kavatses pidada.
Doktor Rimm siirdus õpetama kommunismi ajalugu. Benja heitis pilgu kellale. Nüüd oli ta oma lemmikklassi juba viis minutit hiljaks jäänud. Ta lõpetas tee ja kiirustas välja, märgates seda tehes ühes kirjalaekas kehvalt trükitud aadressiga ümbrikku. Doktor Rimmi klassiruumist möödudes piilus ta ukse vahelt sisse. „Seltsimees Rimm,” ütles ta. „Teile on kiri.”
Ta astus klassi ning otsekohe ümbritses teda õpilaste kiindumus ja austus. Nende elav lobisemine meeldis Goldenile: Nikolaša näitas parajasti Vlad Titorenkole paari lehekülge oma sametkaantega vihikusse kirja pandud kavast. Mõlemal poisil oli byronlik soeng, mis väljendas nende romantilisust. Kindlasti on see vaid aja küsimus, mõtles Benja, kui doktor Rimm veab koolimajja sõjaväejuuksuri. Selgus, et uus poiss, Andrei Kurbski, tunneb Puškinit isegi paremini kui teised. Ja siis oli seal Serafima, kes kuulas teda, pea küljele kallutatud – kaunis tütarlaps, kes ilma oma kaunidusse uskumata tõmbas endale poiste pilke ega märganudki seda. Isegi praegu heitis Nikolaša talle üle õla pilgu, niisamuti Andrei. Kuid oli veel teine põhjus, miks Benja Sera-fimat hindas: rohkem kui keegi teine meenutas tüdruk talle ta kunagist armastust, enne sõda kadunud naist.
Goldenil oli olnud uskumatult õnne saada see koht siin, õpetada kirjandust lastele, kes armastasid seda sama palju kui tema. See oli tema uus elu, ta oli uuesti sündinud. Kirjutada ta enam ei saanud. Sulg oli murdunud, aga õpetada ta võis – ja kuidas veel! Ent tal oli ka must plekk küljes. Kui kauaks võis kõik nii jääda? Benja tahtis enne lõppu anda edasi kõik, mida teab.
„Armsad sõbrad, armastatud romantikud, unistajad!” Golden plaksutas käsi ja avas oma „Onegini”. „On saatuslik balliõhtu,” alustas ta, „mis põhjustab duelli. Kujutlege kogu seda erutust: kõik ootavad Olga peigmehe Lenski saabumist. Kuidas tunneb end Tatjana Oneginit nähes?”
Kurb, kirglik, abitu ja tumm,
kuupaistusest veel kahvatum,
ta ongi juba minestamas.
Golden jääb hetkeks vakka ja hüüab siis: „Oh, kuidas ta kannatab! Ent kes võiks anda meile ettekujutuse sellest, mis temaga toimub? Andrei?”
„Ma pole kindel … kas pole armastus lihtsalt miski, mida kirjeldatakse romaanides ja lauludes?”
„Ka keegi nõustub Andreiga? Nikolaša?”
Nikolaša ajas end sirgu. „Armastuse puudumine on surm,” teatas ta sügaval murduval häälel. „Nagu Romeol ja Julial, Antoniusel ja Kleopatral.”
Golden näis olevat huvitatud. „Nii et sina tahad öelda, et armastus jõuab oma haripunkti surmas? Kas ei kao see siis koos eluga?”
„Vastupidi,” vastas Nikolaša. „Surm muudab armastuse surematuks. Kas pole see ka Puškini duelli õppetund? Kuidas olla venelane, kuidas olla armastaja, kuidas elada ja kuidas surra.”
„Aga armastus on ju lihtsalt armuvaev,” pahvatas George.
„Siin loeb klassikuuluvus,” leidis George’i vend Marlen. Tema nimi oli 1920. aastal moes olnud bolševistlik põiming Marxist ja Leninist, meenutas Benja, nüüd aga hakkasid sellised asjad õnneks ajaloo prügikasti kaduma. „Ülejäänu on lihtsalt kodanlik sentimentalism, mis on väga ohtlik.”
„Kelle poolt sina oled, Serafima?” küsis Golden. Nagu ta oligi oodanud, pöördusid nüüd kõik Serafima poole.
„Ma ei oska öelda …” alustas Serafima.
„Laske käia, Serafima Konstantinovna,” keelitas Golden. „Valgustage meid meie vaimupimeduses.”
Serafima kallutas pea küljele. „Noh …” Tüdruk rääkis väga vaikselt, nii et Nikolaša ja Andrei pidid lähemale kummarduma, et teda kuulda. „Ma ütleksin, et „Oneginis” ei unista Tatjana küll millestki muust. Ta ei suuda ei süüa ega magada. Ta kaitseb oma südamesaladust. Mitte keegi pole armastuse pärast nõnda kannatanud kui tema ja seda pühitsenud. Armastus on kõik, mis loeb.” Serafima heitis pilgu ümberringi. „Nii arvan mina.”
George Satinov ja Minka tõmbasid Andrei ukseorva, kui doktor Rimm koridoris neist